Esileht > Ajalugu, Kirjanik, Luule, Mälestused, Tõlkimine > In memoriam Andrea Zanzotto

In memoriam Andrea Zanzotto

18. oktoober, 2011 Maarja Kangro

zanzyTäna kella 11.30 paiku suri Conegliano haiglas 90-aastaselt luuletaja Andrea Zanzotto, itaallaste viimaste aastate pidev Nobeli-lootus (ja Stefania Parmeggiani sõnul ka 2008. aasta Nobeli preemia kandidaat). Eelmises postituses mõni päev tagasi kirjutasin naljaga pooleks, kuidas itaalia meesluuletajad elavad kaua. Nüüd tundub see nagu halb enne, nii et sellist totrat nalja ei taha enam kunagi teha, ehkki 90 pole tegelikult just vähe.

Zanzotto alustas luuletuste kirjutamist ja keelega eksperimenteerimist väga noorelt; oma loomingut hakkas ta avaldama 40ndatel, esikkogu Dietro il paesaggio (”Maastiku taga”) ilmus 1951. Iseäranis pöördeliseks teoseks, itaalia 20. sajandi II poole üheks tähtsamaks luulekoguks üldse peetakse tema 1968. aastal ilmunud raamatut La Beltà (”Ilu” või “Kaunidus”, kui kellelegi meeldib sõna beltà (vs bellezza) ebaharilikkust silmas pidades selline ekstravagantsem tõlge). Selles raamatus joonistub eriti selgelt välja üks Zanzotto “firmavõtteid”: kõlalt ja kujult sarnaste tähistajate kõrvutamine, pseudo- ja päris etümoloogiate mäng, kus tähistajate sidumise meelevaldsusel ja motiveeritusel pole sageli võimalik vahet teha. Üks silbike võib ajada oma haarmed üllataval või ka hirmutaval viisil sügavale semantilisele tasandile, nii et tekivad kummalised, aga veenvad tähendusvõrgud. Zanzotto oli omal ajal vaimustuses lacanlikust psühhoanalüüsist ja selle väitest, et alateadvus on struktureeritud nagu keel. Niisama sürripanemist ja absurdi Zanzotto ei harrasta, tema mõtlemine on nõtke ega kujuta endast kunagi lihtsalt lingvistiliselt osavat tuntud tõdede ümberütlemist.

Zanzotto  oli väga tugevasti oma kodukandi, Veneto regiooni looduse ja maastikuga seotud inimene, kes väitis, et ei suuda väljaspool teatud kitsast territooriumi suurt midagi kirjutada. Seda, mis ta loodusest kirjutab, ei saa mingil juhul pidada traditsiooniliseks looduslüürikaks. Pigem oskab ta hämmastava seostamis- ja kõrvutamisvõimega looduses, näiteks sügiseses maisipõllus või siidiussides näha igasuguseid põnevaid epistemoloogilisi, ontoloogilisi, kommunikatsioonitehnilisi, psühholoogilisi ja muid küsimusi.

Zanzotto oli eluaeg ka suur teadushuviline ja muretses keskkonna saastamise ja kliimamuutuste pärast nii inimesena kui ka luules, kus tal õnnestus seda muret väljendada üldse mitte triviaalselt, ilma lihtsameelse kaeblemise või moraliseerimiseta. Samuti oli ta veendunud dialektide eestseisja, olles samas vastu nii nende vulgariseerimisele kui ka kivistamisele püha lehmana, kanoniseerimisele “valmis” ja muutumatul kujul.

Zanzotto oli loominguliselt oma põlvkonnas teatud mõttes erak: ta on intelligiiblim ja sidusam kui neoavangard, ent märksa keerukam ja hermeetilisem kui neorealism (ehkki neorealistiks peetav Pasolini oli Zanzotto hea sõber) või linea lombarda.

Kui ma lugesin üheksa aastat tagasi esimest korda itaalia tänapäeva luule antoloogiast Zanzotto luulet, olin veendunud, et tema on minu maitse jaoks itaalia 20. sajandi luule kõige peenekoelisem ja huvitavam vaim. Ta oli esimene itaalia luuletaja, keda ma olen tõlkinud, ja tema kakskeelne kogu “La voce e la sua ombra / Hääl ja tema vari” (2005) oli mu esimene tõlkeluuleraamat.

Olen Andrea Zanzottol ka ta kodus Pieve di Soligos külas käinud ja temaga hiljem telefonitsi ja kirja teel suhelnud. Inimesena jättis ta äärmiselt intelligentse ja peenetundelise mulje; nagu paremad kirjanikud, keda ma tunnen, oli temagi oma loomingu suhtes õilsalt tagasihoidlik, öeldes muudkui pigem “olen püüdnud teha” kui “olen teinud”. Samas tuli mõne kaasmaalase (näiteks Eco) üle naljatamisel ilmsiks Zanzotto hea terav huumorimeel. Praegu on mul tohutult kahju, et ma septembris Pieve di Soligole nii lähedal - Veneetsias - olles Zanzottot vaatama ei läinud. Mõne aasta eest  saatis Zanzotto mulle foto oma lapselapsega, aga paistab, et olen selle vist kuhugi ära kaotanud. Väga kahju, muuhulgas ka sellest fotost.

Siit võib lugeda Itaalia poliitladviku (president Napolitano ja kultuuriministri) järelehüüete kohta.

Ja siin on üks tõlgitud luuletus kogust La beltà:

MAAILMALE

Maailm, ole, ja hea;

eksisteeri heana,

tee, et – katsu,kas – proovi, kuidas – räägi mulle kõik,

ja näed, kuidas ma eemale hüppasin, kõrvale põikasin,

ja iga kaasaarvamine oli tõhus,

ja iga väljaarvaminegi;

noh, tubli, eksisteeri,

ära tõmbu känkrasse iseendasse, minusse.

Mina arvasin, et nõnda välja mõeldud maailm,

selle super-kukkumise super-suremisega

nõnda valmis nõiutud maailm

on lihtsalt üks viletsasti visandatud mina

olen mina, seedimatu ja viletsa kujutlusvõimega

viletsasti kujutletud viletsasti makstud

ja mitte sina, kullake, mitte sina, „püha“ ja „pühitsetud“,

natuke kaugemal, kõrval, kõrval.

Katsu siis (eks- pers- res jne) –isteerida

ja väljaspool kõiki tuntud ja tundmatuid prepositsioone

leia mingi võimalus,

toimi natuke, heana;

masinavärk olgu käigus.

Noh, kullake, noh.

Noh, münchhausen.

Kommentaarid on suletud.