Esileht > Eesti kirjandus, Kirjanik, Lugemine, Vana klassika > Kirjand kohustuslikul teemal: “Tähesõjad” või “Väike Illimar”?

Kirjand kohustuslikul teemal: “Tähesõjad” või “Väike Illimar”?

21. oktoober, 2011 Märt Väljataga

220px-star_wars_phantom_menace_posterlastekas331

Loomulikult ei saa vastuses kahelda – igal juhul mitte “Väike Illimar”! Friedebert Tuglase teos on üks igavamaid klassika staatusse tõstetud raamatuid üldse. Kui tahta koolilastele kirjanduse abil aimu anda tsaariaegsest eesti lapsepõlvest, siis “Kevade” kõrval võiks pakkuda välja Anna Haava “Pildikesi koolipõlvest”, Lutsu “Talvised teed”, “Läbi tuule ja vee” ja “Vaadeldes rändavaid pilvi” või kas või Jaan Lattiku “Kui meil veel püksa polnud” või Jaan Vahtra “Noorusmaa”. Või kui tulla lähemale eesti aega, siis kas või Heino Kiige “Kuresaapad” ja selle järjed. Tegelikult vist “Väikest Illimari” kohustuslikus korras koolis ei õpetatagi. Ühest ainekavast leidsin küll märksõnad “Tuglase tegevus” ja “3–4 Tuglase novelli”, kuid ei leidnud kusagilt “Väikest Illimari”. Ja õige ka. Miks üldse “Väike Illimar” kõne alla on tõusnud? Arvatavasti enamik inimesi on kuulnud, et Tuglas on tähtis kirjanik ja tähtsal kirjanikul peaks justkui olema mingi peateos. “Väike Illimar” on kindlasti Tuglase juttudest kõige paksem, aga kaugeltki mitte kõige parem. Samas žanris – nostalgiline lugu tsaariaegsest lapsepõlvest – on, nagu öeldud, eesti kirjanduses peajagu paremini, stiilsemalt, vaimukamalt, kaasahaaravamalt ja silmaringi avardavamalt kirjutatud asju. Tuglase raamat on ju, kuidas nüüd viisakalt öelda, lausa lääge, nämmutav ja eneseimetlev lugu, mis ei lähe kuidagi käima. Omamoodi autopedofiilia. Eriti hulluks läheb asi seal, kus nagu kosjaskäimise peatükis, üritatakse huumorit, mis on Tuglasele üpris võõras element. Nii palju siis “Väiksest Illimarist”.

Aga “Tähesõjad” või “Tähtede sõjad”? Aidake mind välja! Nimelt pole ma filmi näinud, kuigi isegi igasugu juhutõlkeid vorpides takerdun alatasa nimedele nagu Luke Skywalker (keda ma esmalt pidasin üheks evangelistiks) ja Darth Vader. Olen lugenud nüüd läbi sellekohase Wikipedia artikli ja oskan eksplitsiitsemad allusioonid ehk ka ära tunda. Kindlasti läheks see kergemini, kui oleksin filmi vaadanud, rääkimata sellest, kui oleksin läbinud vastavasisulise koolitunni. Aga kas ma olen paljust ilma jäänud? Ja kas praegused lapsed jäävad paljust ilma, kui nad “Tähesõdu” koolis ei õpi?

Jaak Aaviksoo point oli ilmselt selles, et lugusid või peenemalt öeldes narratiive jutustavad peale kirjanduse ka filmid jm meediumid ning sealt pärinevad allusioonid kuuluvad või peaksid kuuluma moodsa inimese vaimuvarustusse. Aga küllap jõuavad need sinna niikuinii ka ilma kooliõpetajate vahenduseta. Niisiis minu esialgne vastus: ärge õpetage kumbagi.

  1. Peeter Piiri
    22. oktoober, 2011 kell 11:37 | #1

    Kui ma pisike olin siis lasti meile koolis kohustuslikus korras lausa heliplaati ette, mille peal vist Orgulas luges Illimari ette. Tundus arusaamatu sadism. Minu lapsemõistus otsis mingitki seost lapselikkuse või lapsepõlvega ega leidnud seda mitte kuidagi ega mitte kuskilt. Õpetaja aga jahus muudkui, et vaadake kui hästi kirjutatakse lapsepõlvest ja kui veenvalt kirjeldatakse maailma lapse vaatevinklist. Mõttetult üles haibitud, kunstlik, elukauge, formalistlik. Ma arvan et tean ka põhjust - see nagu paljud teised nö “lasteasjad”, on lasteasjad ainult selles mõttes et meeldib ühele kihile inimühiskonnast. Need on (olid?) ca 40-aastased kooliõpetajad ja mõned opakad lastevanemad, kes on (olid?) endale loonud teatava perverse kuvandi sellest, mis asi on lapselikkus ja pressivad seda siis lastele jõhkralt peale. Nad ise lollikesed ei saa aru muidugi kui vägivaldne see on.

  2. tauno
    22. oktoober, 2011 kell 21:15 | #2

    niipalju kui mina tean, siis valdav osa Star Warsi raamatuid on müügi mõttes totaalselt läbi kukkunud, nii et pole väga hea näide. aga raamatukogudest on ju näha, mida lapsed tegelikult loevad: Videvik, Klatšimoorid, Näljamängud, Berti lood jne…

  3. 22. oktoober, 2011 kell 23:55 | #3

    @tauno: mulle tundub, et “Star Wars”-i osas Märt ei viidanudki raamatutele - ning mida iganes ka keegi selle filmisarja kunstilisest tasemest ei arvaks, müügi mõttes läbikukkumiseks ei saa neid kohe kuidagi pidada ;).

  4. Piret Peiker
    Piret Peiker
    23. oktoober, 2011 kell 14:11 | #4

    Kultuuriliste allusioonide tabamise oskus on ju ainult üks põhjus, miks kirjandust või teisi kultuuritekste koolis õpetada ja arutada. Siia haakub hästi Märdi varasem sissekanne http://blog.varrak.ee/?p=390
    Juhul kui “Tähesõjad” praegusi koolinoori köidavad (ma ei tea, kas see on nii), pakuksid nad ka näiteks Märdi punktide 5, 6 ja 7 võtmes mõtte- ja aruteluainet küll - ja seda jällegi täiesti sõltumatult sellest, mida keegi filmide kunstilisest tasemest arvab.

  5. 24. oktoober, 2011 kell 19:12 | #5

    Ilmselt tuleks kirjutada eestikeelsesse Vikipeediasse põhjalik ylevaade “Väikesest Illimarist”. Kas keegi on seda piisavalt hiljuti lugenud?

  6. 25. oktoober, 2011 kell 00:40 | #6

    Hakatuseks võib lugeda nt Rein Veidemanni käsitlust “101 Eesti kirjandusteosest”, lk 48-49.
    Kui raamatut pole käepärast võtta, siis http://www.varrak.ee/product/9582/ (kaanepildi all on link).

  7. Ave Mattheus
    3. november, 2011 kell 03:32 | #7

    Mina pean küll “Väikest Illimari” heaks raamatuks, kuid päris kindlasti ei ole tegu lastekirjandusega, mida peaks koolis õpetama või muul moel lastele lugemiseks soovitama. Et selline asi on varasemal ajal juhtunud, on sügav arusaamatus ja räägib kas laste lugemiseelistuste mittetundmisest/eiramisest või siis, nagu Märt oletab, tähtsa kirjaniku surumisest kooliprogrammi. Kuid noorelt Tuglaselt oleks ju tore “Siil” võtta. :-)

  8. 5. november, 2011 kell 15:46 | #8

    üleüldiselt ei pääse mitte keegi meist, ma mõtlen, ka kirjandusuurijaist mitte kuidagi tähesõdadest ega muudest kummalistest ja vähemkummalistest tekstidest või filmidest, millele kaasaegsed tekstid, luuletused, romaanid viitavad. Seega ma tegelikult paneks ette kirjandusteadlastel endal vahel väljaspoole vanu teoseid vaadata, sest näiteks Helena Läksi “Helena läks” viitab päris tihti tekstidele, filmidele jne, mis ei asu alati kõrgkultuuris, aga panevad teksti lugejat kõnetama, ikka ja kaasaegselt. Ühesõnaga - kirjandus ega elu pole surnud, paigal, seega, seda tuleb aegajalt elavdada väljaspool kirjandust asuvate viidetesüsteemiga. Isegi mäletan kuidas Contra pani oma luuletustega neljateist-viieteist-aastased luulekauged kodanikud naerma ja naeratama - lõpuks lisaks väga julmale tuupimisele ja püüdmisele aru saada sellest, mis toimus viiskend, sada või jumal teab veel kui kaua aega tagasi, on võimalik ka ette võtta tekste, mis on kaasaegsed, mis viitavad sellele, mis praegu ja need omakorda panevadki otsima taga nii vanu kui uusi.

  9. Inga Vennola
    5. november, 2011 kell 20:03 | #9

    Kas keegi teab, mitu protsenti prantsuse õpilastest on kuulnud nime Victor Hugo?
    Ma ei hakka siin ka kedagi vastusega masendama.

  10. Archie
    20. november, 2011 kell 06:23 | #10

    Star Wars tasub ära vaadata küll, vähemasti too 1977. aastal tehtud osa, mis tänapäeval kannab nime Episode IV: A New Hope. Selle viiteid on ka hilisemate aastate popkultuuris juba nii palju, et raske on nägemata mingeid asju mõista.

Kommentaarid on suletud.