Man Booker ja teised

23. oktoober, 2011 Krista Kaer

j1_2030695c Jälle kord on välja antud Man Bookeri auhind ja jälle kord on möllanud selle ümber kired. Rahulikult pole Bookeri lõppvaliku tegemine ning selle ühe ja õige valimine kunagi kulgenud. Kõik on aga ühel nõul, et nii palju kära kui sel aastal, pole žürii valiku ümber varem olnud. Asi sai alguse sellest, et žürii esimees, Dame Stella Rimington, MI5 endine peadirektor ja põnevusromaanide autor, kuulutas, et žürii lähtub oma valikus peamiselt raamatute loetavusest. Talle sekundeeris teine žüriiliige Susan Hill, nimetades Twitteris mõned loetamatud raamatud nagu näiteks “Ulysses” ja “Sõda ja rahu”. Mingis mõttes peegeldasid need sõnavõtud juba pikka aega kestnud nurinat, et Bookeri auhindade jagamisel on jäänud täiesti kõrvale näiteks krimikirjandus ning ulme ja fantaasiasugemetega kirjandus, olgu nende raamatute kirjanduslik tase siis milline tahes.  Kui siis veel ka selgus, et lõppvalikust oli välja jäänud Allan Hollinhursti viimane romaan ning sisse olid pääsenud vesterni-ja krimielementidega teosed, vallandus tõeline nördimuslaviin ja ilmus arvukalt artikleid Bookeri auhinna mandumisest. Pahameel oli nii suur, et Frankfurti raamatulaada ajal teatasid kõrgete kirjanduslike väärtuste kaitsjad uue auhinna asutamisest. Esialgu nimetatakse seda lihtsalt Kirjandusauhinnaks (Literature Prize) ning selle eestkõneleja on Gillon Aitkeni agentuuri agent Andrew Kidd. Uue auhinna põhimõtteid on ta kirjeldanud järgmiselt:  “Kirjandusauhind antakse parimale antud aastal inglise keeles kirjutatud ja Ühendkuningriigis avaldatud romaanile, kusjuures kirjaniku päritolumaa pole oluline. Meie eesmärk on kehtestada selge ja kompromissitult kõrge kvaliteedinorm ning žüriiliikmed valitakse rotatsiooni korras kirjandusteadlastest ekspertide seast. ” Andrew Kiddi on juba avalikult toetanud sellised kirjanikud nagu John Banville, David Mitchell, Pat Barker, Mark Haddon, Jackie Kay, Nicole Krauss ja Claire Messud. Praegu tegelevad uue auhinna asutajad rahalise toetuse otsimisega ning täpsemate reeglite väljatöötamisega.

Man Bookeri auhinna kohta võib aga öelda, et kõik need vastuolud andsid küll põhjust kirjandusest ja selle hindamise kriteeriumitest rääkida, kuid lõpuks võitis ikkagi kirjanduslikult kõige lihvitum romaan – Julian Barnesi ”Lõputaju” (The Sense of an Ending), mille vastu poleks olnud midagi ka uue auhinna asutajatel, seda enam, et Barnesi nimi oli ka varem mitu korda Bookeri auhinna lõppvalikus esinenud.

Julian Barnes sündis 1946. aastal ning töötas enne kirjanikuna tuntuks saamist ajakirjanikuna. Tema loomingu puhul on väga raske mingit ühist nimetajat leida, ta on eksperimenteerinud stiiliga, ühendanud psühholoogilise realismi ootamatute stilistiliste võtetega ning üllatanud iga uue raamatuga. Seda, et ta on frankofiil, on samuti näha mitmest tema teosest. Lisaks oma nime all avaldatud raamatutele on ta kirjutanud Dan Kavanaghi nime all põnevusromaane, milles tegutseb biseksuaalne uurija. Bookeri auhinna lõppvalikusse on ta jõudnud varem kolmel korral: 1984. aastal  “Fraubert’i papagoiga” (Flaubert’s Parrot), 1998. aastal raamatuga “Inglismaa, Inglismaa” (England, England) ning 2005. aastal romaaniga “Arthur ja George” (Arthur and George). (Eesti keeles on seni ilmunud vaid üks Barnesi teos: “Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis”, tlk. Tõnis Leemets, 2003.)

Teemade hulka, millega Barnes on viimasel ajal tegelnud, on kõige kaduvus, silmitsiseismine surmaga ning mineviku mõju olevikule. Surmast kirjutas ta pikemalt pärast oma vanemate surma raamatus “Pole midagi karta” (Nothing To Be Frightened Of, 2008). Seejärel kaotas ta abikaasa Pat Kavanaghi, kes oli üks tuntumaid kirjandusagente ingliskeelses maailmas. Minevikumõjude, eksimuste ja arusaamade muutusega on tegemist ka tema viimases romaanis “Lõputaju”. Raamatu peategelane Tony Webster püüab juba eakana saada selgust, mis siis ikka juhtus minevikus kahe talle lähedase inimesega, kuid jõuab peagi järeldusele, et tema mälu ei ole kuigi usaldusväärne. “See, mida sa lõpuks mäletad, ei ole alati see, mille tunnistajaks sa olid”. Lisaks mõistab ta, et tema kunagistel tegudel on tagajärjed, mida ta aimatagi ei osanud.  Vähehaaval ilmub nähtavale pilt, mis on hoopis teistsugune kui tema enda versioon minevikust.

Barnesi tekst on petlikult lihtne, aga kui seda õblukest, umbes 150-leheküljelist raamatut lugema hakata, ei lase ta sind enam nii kergesti lahti ning lõppkokkuvõttes on asi lihtsusest kaugel. Tunnustuse on ta oma raamatutega juba ammu ära teeninud ning hea, et see nüüd tuli ka ingliskeelse maailma ühe kõige olulisema auhinna kujul.

Kommentaarid on suletud.