Esileht > Kriitika > William Boydi “Üks inimsüda” teleekraanil

William Boydi “Üks inimsüda” teleekraanil

24. oktoober, 2011 Kaisa Kaer

any-human-heart

William Boydi “Ühte inimsüdant” (2002, eesti keeles 2006) ja selle peategelast Logan Mountstuartit on nimetatud “haritlaste Forrest Gumpiks” – 1906. aastal Uruguays lihatöösturi pojana sündinud Mountstuarti elu on kui 20. sajandi pöördeliste sündmuste ja isikute loetelu: õpingud Oxfordis, kokkupuuted kuulsustega (Hemingway, Wallis Simpson ja Windsori hertsog), Teine maailmasõda, sõjajärgne New York, 1960date London ja noored revolutsionäärid ning eluõhtu väikeses Prantsuse maakohas. Romaani haare ja tegelaste arv on päris võimsad – keda siis veel stsenaristiks võtta kui mitte Boydi ennast. Ühes usutluses arvas ta, et suutis talle püstitatud ülesande edukalt täita ehk tal õnnestus kandiline pulk ümmargusse auku toppida. Paratamatult on mingid osad välja jäänud, aga need otseselt ei häiri. Arusaadavatel põhjustel on rõhk asetatud Logani suhetele erinevate inimestega – peamiselt naistega – ning tema kirjanikuambitsioonid on pisut tagaplaanile jäänud.

Arvustused on üldiselt olnud positiivsed, mõni jahmatavalt õel tiraad ehk välja arvatud. Ilmselt on oluline vahe, kas vaadata need neli osa ära ükshaaval nädalaste vahedega või ühes jutis – viimast teinuna oli minu jaoks kõik sujuv, terviklik ja loogiline. Erinevalt ühest Guardiani arvustajast, kes virises, et temas küll ei tekitanud sari tahtmist raamat uuesti kätte võtta, kinnitan vastupidist – see tõi uuesti meelde Boydi lihtsa teksti, mis ometi nii sügavale hinge kaevus, ning tegelaskujud, kes on nii usutavad, et tuleb endale teadlikult meelde tuletada, et nad on väljamõeldis.

Esimese asjana peab mainima sarja visuaalset külge – see on vaimustav. Sügavad, lopsakad, aga mitte lääged tumekuldsed toonid Logani noorusaastatel Oxfordis ja Londonis loovad koolilastele tuttava tunde sügisest kui millegi uue ja hea algusest (nagu mandariinide lõhn tekitab siinkandis alati jõulutunde). Logani vananedes muutuvad värvid luitunumaks ja kalgimaks. Sõjajärgses New Yorgis on visuaal terav, kuidagi nurgeline – nagu Allannah (kena väike roll Natasha Little’ilt, kes oli hiilgav Becky Sharpe telesarjas “Edevuse laat”). Selleks ajaks, kui Logan jõuab Prantsusmaale, on maastik nagu värvidest tühjaks imetud, luitunud, kulunud. Kaameratöö on samuti imeline – võiks ju vinguda, et need kaadrid ja fotode laadis komponeeritud stseenid ei ole midagi uudset, aga sellegipoolest tundsin mitu korda tahtmist pausinupule vajutada ja ekraani nagu fotot vaadata. Nii et au ja kiitus operaator Wojciech Szepelile.

Seda kõike toetavad imeliselt heliefektid ja näitlejate rollisooritused. Stseen, kus Peter, Logan ja Ben lähevad Tessi juurde teed jooma on peaaegu liig – peaaegu. Voolava tee vali sorin ja selle tagant paistev Logani lootusetult kiimas nägu on täpselt piiri peal, kaldumata labasusse. Samuti töötavad tänu maitsekale montaažile lähivõtted detailidest – näiteks Landi suu, kui tal on pooleli kirglik loeng ühiskondlikust ebavõrdsusest, mis paneb vaataja kohe Logani nahka (või pükstesse). Esimene kohtumine Freyaga oli häbitult sentimentaalne, kuid siiski piisavalt hillitsetud. Britta Vahuri teisik Hayley Atwell mängis Freyat mõnusa kergusega, meelelisus ja teravmeelsus olid parajas tasakaalus ning polnud raske mõista, miks ta oli Logani elu armastus.

Matthew Macfadyen “Keskmise Loganina” sobib sellesse rolli nagu valatult. Ta kehastab Loganit sellisena, nagu mina teda raamatut lugedes tajusin: kohati erakordselt intelligentne, terav, tähelepanelik, võimekas, asjalik ja lausa imetlusväärne, kohati aga abitu, kohmakas, veidi halenaljakas ja marruajavalt, süüdimatult isekas. Sarjas on rõhutatud rohkem seda ideed, et tema ise ei saa oma saatust mõjutada, kõik sõltub vedamisest ja pimedatest juhustest. Kahju, et raamatust ei jõudnud ekraanile Logani sõnad, mis on lihtsad, kuid mille järgi käimine on raskevõitu: “Selliseid ühepoolseid lepinguid eluga ei saa sõlmida. Ei saa öelda: nüüd on kõik, mu tunded on kindlalt luku taga, nüüd olen ma ligipääsmatu, kaitstud maailma julmuse ja pettumuste eest”. See ei tähenda, et Logan ükskõikse amööbina läbi elu läheb, vaid pigem vastupidi – suur õnn tekitab temas sama suurt rahulolu nagu suur õnnetus tekitab äärmist ahastust. Eraldi punktid lähevad Macfadyenile kui viimase aja parimale nutjale, keda ma ekraanil näinud olen.

Ei ole vist eriline üllatus, et Jim Broadbent vana Loganina on hiilgav. Kuigi kujutlesin vana Loganit pisut kiitsakama ja õblukesemana, läheb see Broadbenti vaadates kiiresti meelest. Mul tõusid kuklakarvad püsti esimene kord, kui näidati Prantsuse kuurortis rannatoolis istuvat Loganit – lisaks kaadri ilusale kompale oli lummav ka see, kuidas Broadbentist kiirgas nii võimsalt Logani mõnu, igatsust ja kurbust, kui ta neid noori, prinke kehasid silmitses. Igatsus segatuna stoilise, kibeduseta mõistmisega, et tema jaoks on need ajad möödas.

Lisaks Gillian Andersonile, kes oli Wallis Simpsonina peaaegu äratundmatu, tooksin kõrvalosatäitjatest esile Kim Cattralli Gloriana. DVD lisades on intervjuud näitlejatega ning seal tabab Cattrall nii raamatut kui ka Logani ja Gloria suhet kirjeldades naelapead: mingi teatud äratundmine, teeskluse puudumine. Nad teavad, et nende armulugu ongi vaid tavaelust mõne nädalakese näpistamine, säraküünlad ja šampanja, ilma et seda varjutaks koos elamise argine reaalsus.

Miinuspoolele kannaks Peter Scabiuse Samuel Westi kehastuses – veidi liiga sümpaatne. Raamatus on Boyd suutnud imeliselt kirjeldada seda teatud tüüpi süüdimatut molkust, kes rullib teistest üle, ise samal ajal raudselt veendunud, et ta on röögatu ülekohtu ohver. West oli veidi liiga neutraalne – kas või Tõnu Oja lavastuses “Vombat” näitas ilmekalt, et ühe häälitsuse ja käeliigutusega on võimalik vaid mõne sekundiga anda edasi tervet hoiakute, väärtuste ja käitumislaadi süsteemi. Teise nurinana tooksin esile Tobias Menziesi Ian Flemingina – see oli nagu segu Monty Pythoni sketšist Upper Class Twit of The Year ja Harry Enfieldi sketšist Women, Know Your Limits. Aga õnneks oli tema roll nii põgus, et ei hakanud häirima.

Kokkuvõte: ilmselgelt soovitan!

Categories: Kriitika Tags:
  1. Pille
    10. november, 2011 kell 12:43 | #1

    tahaks KOHE näha seda. tundub, et on lootust, et film ei riku, vaid täiendab raamatuelamust.

Kommentaarid on suletud.