Esileht > Kirjandusteooria, Kriitika > Racter, jutustavad programmid ja küborgautorid

Racter, jutustavad programmid ja küborgautorid

5. november, 2011 Oliver Laas

Racter (1984) The Policeman's Beard is Half ConstructedRaamat, millest järgnevalt kirjutan kuulub tõenäoliselt teoste hulka, mille kohta võib öelda, et nende aluseks olev idee on teosest endast huvitavam. Seega ei ole järgneva näol tegemist lugemissoovitusega, vaid pigem ühe kirjutamise ja autorsuse valla perifeeriasse kuuluva nähtuse tutvustusega neile, kes ei pruugi sellest veel teada.

Jutuks tulev raamat on Racteri The Policeman’s Beard is Half Constructed (1984). Racter, mis on lühend sõnast raconteur, on arvutiprogramm. The Policeman’s Beard on, raamatu eessõna ja tagakaane reklaamlausete järgi, kogum selle programmi poolt loodud luulet, dialooge ja aforisme, mille sekka on lisatud ka üks lühijutt. Veel ütleb raamat, et Racter „suudab kirjutada originaalset loomingut ilma inimese sekkumiseta“ – väide, mis, nagu allpool kirjutan, ei pea paika. Sissejuhatuses põhjendab William Chamberlain, kes koos Thomas Etteriga Racteri lõi, säärase programmi kirjutamist, mis genereerib inglise keelset teksti sisuliselt mitte millestki, sellega, et kui proosa kirjutamise lähteimpulsiks on kirjutaja kogemused, siis oleks huvitav teada, milline oleks selline proosa, mis ei sõltu inimkogemusest. Lisaks arvab ta, et säärase programmi toodang võiks olla huvitav, naljakas ja esteetiline. Raamatu illustreeris Joan Hall, kelle pildid on vast teose tugevaim külg.

Mõningad read Racteri tekstidest on aforistlikud: „Reflections are images of tarnished aspirations.“ Teised laused mõjuvad oma tähenduse ambivalentsuses luuleliselt: „She whispered, fantasizing: the chamber is barren. All of us recognize our void view.” Olgu viimaseks stiilinäiteks üks filosoofilise tooniga lehekülg:

At all events my own dissertations about love / and its endless pain and perpetual pleasure will be / known and understood by all of you who read this and / talk or sing or chant about it to your worried friends / or nervous enemies. Love is the question and the subject / of this essay. We will commence with a question: does / steak love lettuce? This question is implacably / hard and inevitably difficult to answer. Here is / a question: does an electron love a proton, / or does it love a neutron? Here is a question: does / a man love a woman or, to be specific and to be / precise, does Bill love Diane? The interesting / and critical response to this question is: no! He / is obsessed and infatuated with her. He is loony and crazy about her. That is not the love / of steak and lettuce, of electron and proton and / neutron. This dissertation will show that the / love of a man and a woman is not the love of / steak and lettuce. Love is interesting to me and fascinating to you but it is painful to / Bill and Diane. That is love!

Tegelikult kirjutas William Chamberlain need tekstid Racteriga kahasse. Seda kinnitab asjaolu, et 1984. aastal turule lastud versioon Racterist oli oluliselt lihtsakoelisem, kui pidi olema programm, mis oleks suutnud genereerida raamatus leiduvaid tekste. Müügiversioon Racterist oli sisuliselt sürrealismi ja seosetusse kalduv chatterbot. Chatterbot on arvutiprogramm, mis on loodud selleks, et inimesest arvutikasutajaga intelligentselt ja veenvalt seltskondlikku vestlust pidada. Nende loomise esialgseks stiimuliks oli soov valmistada Turingi testi läbida suutev programm. Esimene kandidaat oli Joseph Weizenbaumi ELIZA (1966), mis imiteeris psühhoterapeudi ja toimis selliselt, et tuvastas kasutaja poolt sisestatud tekstis võtmesõnu või –fraase ning väljastas neile vastavaid varem valmis kirjutatud ja programmeeritud vastuseid. Need vastused olid valitud selliselt, et vestluse edenedes tekiks mulje, et programm mõistab sisestatud teksti tähendust ja on seega intelligentne. Kui võtmesõnu ei tuvastatud, siis väljastas programm kas mingisuguse üldise vastuse või kordas mõnda eelmist kommentaari. Mitmed chatterbotid toimivad siiani sellise strateegia alusel, mis teeb neist viljakad vahendid potentsiaalselt absurdsete dialoogide genereerimiseks. Loogikavead ning ebakoherentne ja vestluse teemaga mitteseostuv tekst on siiski nähtused, mille esinemist üldiselt püütakse chatterbotide konstrueerimisel miinimumini viia. Tundub, et Racter loodi pigem nende nõrkuste ekspluateerimiseks.

Lisaks chatterbotidele tuleks Racteri ideelise konteksti visandamisel mainida ka jutustusi genereerivaid ja analüüsivaid süsteeme, millega mõned tehisintellekti uurijad 1970ndatel tegelesid. Võib-olla tuntuim varajane näide on James Meehani Tale-Spin (1976). Meehani programm erines teistest, sest simuleeris oma tegelaste, kelleks olid erinevate nimedega loomad, arutlemis- ja käitumisprotsesse ning määratles ühtlasi virtuaalse maailma, milles need tegelased elasid ja tegutsesid. Simulaatoril oli kolm osa: probleemide lahendaja, mis genereeris alameesmärke vastavalt püstitatud üldeesmärgile; väitemehhanism, mis lisas toimunud sündmuse „mällu“, s.o staatilisse kirjeldusse sellest, milline füüsiline maailm parajasti on, millised on tegelastevahelised suhted tol hetkel jne; ning tuletusmehhanism, mis genereeris sündmuste tagajärjed. Õnnestunud lood olid võrdlemisi igavad, aga mõningad ebaõnnestumised võiksid paremal juhul ehk sobituda absurdikirjanduse hulka. Üks näide, mis on ära toodud Espen Aarsethi raamatus Cybertext: Perspectives on Ergodic Literature (1997, lk 130-131): „Henry Squirrel was thirsty. He walked over to the riverbank where his good friend Bill Bird was sitting. Henry slipped and fell in the river. He was unable to call for help. He drowned.“ Henry uppus kuna Tale-Spin oli selliselt programmeeritud, et Bill reageerib ainult oma sõbra kutse peale. Pärast mõningaid muudatusi produtseeris programm samast sündmusest sellise variandi: „Henry Squirrel was thirsty. He walked over to the riverbank where his good friend Bill Bird was sitting. Henry slipped and fell in the river. Gravity drowned.“ Henry sai küll päästetud aga gravitatsioon, kes programmi andmetel ei osanud ujuda ja kellel polnud sõpru, uppus.

Tulles tagasi Chamberlaini, Racteri ja autorsuse küsimuse juurde, siis Racteri tekstid, nagu juba öeldud, pidid olema loodud ametlikult müügile tulnud tarkvarast keerulisema programmiga. Lisaks sellele olid nad tõenäoliselt komponeeritud Chamberlaini poolt Racteri parimate palade seast hoolika valitud osadest. Pigem võib arvata, et The Policeman’s Beard on enamuses kirjutatud nutika arvutiprogrammina esineva inimautori poolt. Selliselt ei sea raamat kahtluse alla mitte traditsioonilist ettekujutust autorist, nagu esialgu ehk võiks arvata, vaid oma ilmumise ajal veel võrdlemisi uudse nägemuse arvutist kui autonoomsest autorist. Teose tegelik autor on küborg, pooleldi Racter, pooleldi Chamberlain, kes hõivab erinevaid tekste koondava autori nime ’Racter’. Toetudes veelkord Aarsethi eespool viidatud raamatule võiks erinevad inimese ja masina koostöötüübid tekstide loomisel jagada kolmeks: (1) eeltöötlus, kus inimene seadistab ja programmeerib masina; (2) kaastöötlus, kus inimene ja masin toodavad teksti tandemina; ja (3) järeltöötlus, kus inimene sooritab masina väljundite seast kriitilise valiku. Jutustused ja värsid raamatus The Policeman’s Beard on (1) ja (3) koostöötüübi tulemus, dialoogid aga (1), (2) ja (3) koostöötüübi tulemus.

Kui vaadata selliseid eksperimentaalse kirjutamise meetodeid, nagu Tristan Tzara viis kombineerida oma luuletekste varem juhuslikult ajalehtedest välja lõigatud sõnadest, Oulipo S+7 kitsendus (iga nimisõna tekstis asendatakse sellest sõnaraamatus seitse sissekannet tagapool oleva nimisõnaga, tulemused sõltuvad sõnaraamatust), William Burroughsi teoste kaudu populaarseks saanud cut-up tehnika jms, siis võiks väita, et Racter on, lisaks kõigele muule, üks informatsiooniajastule iseloomulik viis, kuidas justkui kunstilistel eesmärkidel loodud tekstidesse juhuslikkust ja ennustamatust sisestada. Kõik siin loetletud tehnikad toovad loomeprotsessi ja selle lõppsaadusse ennustamatust ning tundub, et Racter täidab paljuski sama funktsiooni.

Pakun, et osa Racteri ja teiste sarnaste programmide loodud tekstide võimalikust võlust tuleneb nende sarnasusest vanema absurdikirjanduse traditsiooniga. Tõenäoliselt on oluline ka lugejapoolne oodatav võõristusefekt, mis tuleb koos teadmisega, et autor justkui ei ole inimene. Üldiselt aga tundub mulle, et see, mis Racteril ja teistel sarnastel programmidel jääb puudu kirjanduslikus kvaliteedis saab mõneti korvatud sellega, milliseid küsimusi säärased eksperimendid võimaldavad meil küsida autorsuse võimalike vormide, tehisintellekti ja teoste üle esteetiliste otsustuste langetamise kriteeriumite kohta.

Categories: Kirjandusteooria, Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.