Esileht > Kirjastamine, Kultuuriajakirjandus, Lugemine, Telgitagused > Üks hea ja üks halb idee kultuuriministrilt

Üks hea ja üks halb idee kultuuriministrilt

7. november, 2011 Märt Väljataga

Kõigepealt hea idee. Rein Lang tahab tuulutada rahvaraamatukogude komplekteerimispoliitikat. Praegu käib see üldjuhul nii, et riik eraldab raha ja rahvaraamatukogud hangivad selle eest kas omal äranägemisel või maakonna keskraamatukogu näpunäidete järgi raamatuid. (Võib-olla mõnel pool eraldavad ka omavalitsused ostudeks raha, aga see on pigem erand.) Rahvaraamatukogude pädevus võib olla väga erinev. Keskraamatukogudes töötavad enamasti oma ala asjatundjad, aga valdades ja külades, kus raamatukogu ongi üks väheseid töökohti, võivad sattuda raamatukoguhoidjaks ka kitsa silmaringiga, kultuuri- ja kirjanduskauged, kuid kohaliku kliki lähedased inimesed. Osalt selle tagajärjel troonivad Eestis laenutusedetabelites tõlkenaistekad, mis meenutavad soft-core pornot. (Kardan, et enamik teema üle arutlejaid ei ole ühtki Nora Robertsi ega Sandra Browni romaani käes hoidnud.) Muidugi ei saa öelda, et muudes Euroopa maades annaks laenutuse vallas tooni luule ja kõrgmodernistlik romaan. Kuid žanriliselt on Inglismaal ja Rootsis naistekate asemel eesotsas siiski krimi- ja lastekirjandus. (Vt lähemalt Ainiki Väljataga artiklit.) Rootsi on oma kirjandusturu poolest muidugi mitmes mõttes erand väikeste Euroopa rahvaste seas, sest seal ostetakse ja laenutatakse kõige rohkem omamaist kirjandust. Igatahes paistab, et kui mujal maailmas on rahvaraamatukogude külastajate hulgas rohkem mehi ja lapsi, siis Eestis annavad tooni vanemad prouad.

Riigi antud raamatukoguostude toetuse kasutamist püütakse praegu suunata vaid sedavõrd, et osa sellest peaksid raamatukogud justkui kulutama kultuuriajakirjade peale nagu Loomingu Raamatukogu, Looming, Vikerkaar ja Akadeemia. Paraku raamatukogud seda ikkagi ei tee, kuigi Asko Tamme püüdis raadios niisugust eksitavat muljet jätta. Eesti on natuke üle 550 rahvaraamatukogu, kuid Loomingu Raamatukogu tellimustest läheb neisse ainult 106 (Loomingut 236, Tähekest 231, Akadeemiat 165, Vikerkaart 146, Kunst.ee-d 38). Tuleks küsida, kuhu kulub ülejäänud sihtotstarbeline raha. Loomingu Raamatukogu on hea näide ka sellepoolest, et seal ilmuv on tõesti vaieldamatult väärtkirjandus. Ning hinna ja kvaliteedi suhte poolest pole sel väljaandel raamatuturul võrdset. Muidugi võib vaielda, kas Walter Benjamini esseesid on igasse külla vaja, kuid pole kahtlust, et hiljuti LR-is ilmunud Kadare, Sartre’i, Aho, Ikstena, Llosa ja Kundera teosed peaksid olema igas asutuses, mis nimetab end rahvaraamatukoguks.

Muidugi ei peaks rahvaraamatukogude komplekteerimise tsentraliseerimine tähendama seda, et raamatukogudel enestel kaoks igasugune otsustamisevoli. Nende hankebüdžett peaks lihtsalt jagunema enam-vähem pooleks. Riik hoolitseb selle eest, et Dante “Põrgu” jõuaks ka Kolgamendi rahvaraamatukokku, kus seda võib-olla lehitseks üks inimene 10 aasta sees. Teise poole ulatuses otsustaksid kohalikud raamatukoguinimesed ise, kas tellida koera ravitsemise käsiraamat, viljapuude lõikamise õpetus, Barbara Cartlandi naistekas, Mati Nuude elulugu, Playboy või kas või “Mein Kampf”. Samas on küsitav, kas rahvaraamatukogu, milles pole ainsatki (kooliprogrammivälist) Lev Tolstoi või Thomas Manni teost, ikka väärib rahvaraamatukogu nime. Paistab, et selliseid “rahvaraamatukogusid” on siiski olemas. Mingi pildi olukorrast annab Urrami otsingusüsteem, mis hõlmab umbes 330 rahvaraamatukogu (Tallinn ja Tartu kajastuvad Esteris). Dante “Põrgu” kallist varianti leidub praegu 15 ja odavat varianti umbes 70 raamatukogus. Nagu neist numbritest ka välja tuleb, oli Rein Siku väide EPL intervjuus, nagu tellitaks raamatukogudesse keskmiselt 700 eksemplari Eestis ilmuvatest raamatutest, naeruväärne liialdus. Tegelik number peaks olema vähemalt kümme korda väiksem. Eestis ilmub aastas üle 3500 uue raamatu, mille keskmine tiraaž jääb 1000 kanti – neid arve ma pole küll värskelt kontrollinud.

Rein Langi ettepanek oli suhteliselt tagasihoidlikku laadi: kultuuriministeerium, mis raamatukoguhankeid rahastab, peaks hakkama mängima ka mingit suunavat ja koordineerivat kultuuripoliitilist rolli. Muide selle üle, et viimane riigipoolne katse raamatukogude tegevust ülaltpoolt koordineerida tehti 1995. aastal, kui haridus ja kultuur käisid ühe ministeeriumi alla, arutas mõned aastad tagasi Sirbi intervjuus Mihkel Volt. Tollal, 2003. aastal toimus ka esimene voor selles permanentses naistekate tülis ning tollal oli peakangelannaks Sandra Brown, kes nüüd on raamatukogudes unustusse vajumas.

Suunatud või tsentraliseeritud ostud on teema, millest on muidugi huvitatud nii kirjastajad kui ka autorid. Kirjastusel oleks ju märksa kindlam asuda ette valmistama näiteks Miltoni “Kaotatud paradiisi” väljaannet, kui tal oleks kindlalt teada, et umbes 400 raamatukogu ostavad selle ka ära. Eesti kirjanduse puhul võiks minimaalseks väärtuse kriteeriumiks oli nomineeritus kulka auhinnale, aga kindlasti saaks seda ringi laiendada. Muidugi vajab see süsteem veel läbimõtlemist, aga tegu pole mingi uudsusega ja malli saab võtta muudele maadelt (nt Norrast).

Otse hämmastav on aga see, millise vastureaktsiooni Rein Langi ettepanek on pälvinud. Tekib tahtmine parafraseerida Triinu Laant Delfist: “Kuidas võib mõni ajakirjanik nii loll olla!” Langi kavas on nähtud tsensuuri, valikuvõimaluse kärpimist, maksumaksja ahistamist jne jne. Saan aru, et raamatukogutöötajatel on siin omad huvid mängus. Poliitikud – Jaak Allik, Liisa Pakosta – on ettepaneku vastu karmilt sõna võtnud. Muidu patroneerivad kultuurikolumnistid (nt Rein Veidemann) on korraga asunud kaitsma laissez faire‘i, riik andku raha, aga ärgu küsigu, milleks seda kulutatakse. Ja muidugi on paratamatu see, et kavas nähakse ka lihtsalt kavalat kokkuhoiuplaani, mida püütakse teise sildi all maha müüa. ERR-i uudise järgi jääb mulje, nagu oleksid isegi kunagised või praegused kirjandusfunktsionärid Jan Kaus ja Berk Vaher end sellest kavast distantseerinud. Tegu võib olla küll ka ajakirjandusliku müraga. Karl Martin Sinijärve tuleb tunnustada, et ta pole selles atmosfääris kirjanike liidu ammusest ideest ei taganenud.

Rein Lang ei ole poliitikunatuur, kes kergesti kaastunnet ärataks. Aga praegu on raske seda tunnet tõrjuda. Mida ta siis valesti tegi? Võib-olla alahindas rahvaraamatukogude ühisrinnet? Lõppude lõpuks ongi rahvaraamatukogud üks vähe tähelepanu pälvinud tahk praegustes haldusreformidiskussioonides. Selline süsteem, kus omavalitsused maksavad palku ja haldavad hooneid ning riik eraldab raha teavikute jaoks, peaks tõsise haldusreformi puhul ehk samuti minema revideerimisele. Poliitilises mõttes annab praegune pahameeletorm aga veel ühe õppetunni: ei maksa tutvustada plaane enne, kui nende rakendamine pole üksikasjadeni läbimõeldud. Kuid ilma eeltutvustusteta me jõuaksime jällegi läbipaistmatuse ja teerulli kasutamiseni…

PR-i seisukohalt oli aga suurim häda see, et minister käis korraga välja kaks ideed. Heast ideest oli juba juttu. Seevastu teine idee — kehtestada uudiskirjanduse laenutatavaks muutumisele aastane embargo – ei ole üldsegi hea. Seegi mõte ei tulnud uudisena, mõnes varasemas intervjuus on sellest juba juttu olnud. Kuid sel on mitu puudust. Sellised kavad peaksid lepitama vastandlikke huve. Aga näib, et ükski arvestatav grupp ei ole laenutusembargost tegelikult üldsegi huvitatud. Vähemalt ei ole sellest keegi märku andnud. Mõistagi ei sooviks sellist viivitusaega raamatukogud, lugejad ega ka autorid. Aga isegi kirjastajatega kõneldes ei ole ma leidnud sellele mõttele toetust. See võib ju küll nii olla, et kui Stephanie Meyeri või Sofi Oksase järjekordne menuk jõuab ühel ajal raamatukokku ja raamatupoodi, siis jäävad mõned eksemplarid ostmata ning kirjastajatel ja autoritel teatav kopikas saamata. Võib nii olla, aga ei pruugi. Nagu Youtube’i näide on osutanud, võib raamatu tasuta levik selle läbimüüki ka suurendada. Pealegi on raamatukogude ja raamatupoodide klientuur väga erinev. Oletan, et “Lohetätoveeringuga tüdruku” läbimüük oleks raamatukoguembargo tõttu kasvanud ehk nii 60 eksemplari, mis antud teose tiraaži puhul ei ole kirjastajale märkimisväärne kaotus. Ühesõnaga, kui embargo idee taga on mõni tugeva lobitööga kirjastus või raamatupoekett, siis võiks seda ka otse välja öelda. Arvan pigem, et see mõte ei ole Rein Langi peas idanenud mitte huvigruppide lobitöö tulemusel, vaid analoogia tõttu paari aasta taguse probleemiga, mis puudutas filmi- ja muusika CD-de laenutamist, kus tõepoolest leidus tugevaid huvigruppe, kes teoste kohesele laenutatavusele vastu seisid. Ja isegi kui mõni lobigrupp peaks laenutusembargost kasu saama, ei tähenda see ikkagi, nagu idee oleks hea. Veel üks praktiline vastuargument: sellise kava rakendamine läheb tõenäoliselt peaaegu sama kulukaks kui lobigrupi võit – tuleb hakata järele valvama, et raamatukogud tõesti enne tähtaega teatud teoseid välja ei annaks jne. Ja muidugi kaotaksid sellest lugejad.

(Tõsi küll, mulle on alati mõnevõrra arusaamatuks jäänud, miks lugeja tahab laenutada just kõige uuemaid romaane ning olla kursis nn viimase sõnaga, kui tal tõenäoliselt on suur osa klassikast alles läbi lugemata. Klassika leidumus rahvaraamatukogus on aga, nagu öeldud, paras probleem — isegi Tallinna Keskraamatukogu avariiulil ei ole Balzaci “Valitud teosed” tervikuna väljas.)

Niisiis käis Rein Lang välja ühe hea ja ühe halva mõtte. Ei usu, et tegu olnuks eriti kavala “poliittehnoloogilise” manöövriga. Välja kukkus nii, et tekkis suur segadus ja need, kes olid halva idee vastu, hakkasid ülekohtuselt materdama ka head ideed. Loodetavasti ei maeta nüüd mõlemat mõtet maha, vaid ohverdadakse halb heale.

  1. KK
    7. november, 2011 kell 15:59 | #1

    Paar seika, mis võivad pikemas plaanis komplekteerimist mõjutada :

    - kui külastatavus pisikeses raamatukogus langeb, võib see olla hea ettekääne tolle asutuse sulgemiseks. Samas võib see olla majanduslikult kehval järjel piirkond, kus raamatuid lihtsalt inimene ei saa osta (või ei pääse suuremasse linna, kus võimalused ostudeks paremad) aga loeb meelsasti (nii uut kui vanemat). Lugeja on ju ka maksumaksja :)

    - koolides kirjandusprogrammid & nn soovituslik-kohustuslik kirjandus (Potter ja Vampiirisarjad nt) - kui koolil raamatukogu ei ole, siis peaks rahvaraamatukogu siiski koostöös kooliga programmis olevad trükised kättesaadavaks tegema.

    Lisaks, minu meelest kehtivad praegugi harukogudes ranged reeglid, mida tohib tellida ja mida mitte. Meenub kohe nt piirang ajakirjandusele (mida ma ise väga toetan, nt miks peaks raamatukogus olema Kroonika jms pahn) ning hobikirjandusele (sh kahjuks ka väga väärtuslikule, osaliselt riigi toel ilmunud rahvuskultuuripärandit kajastavatele teostele).

    See läheb ikka väga põnevaks, kuidas piire tõmmatakse ja mil moel regulatsioon toimima hakkaks.

  2. Märt Väljataga
    Märt V.
    7. november, 2011 kell 16:24 | #2

    Need on kõik kaalukad seigad. Minu jaoks on peamine probleem see, kas asutust, kus ei ole Dantet või Loomingu Raamatukogu, saab nimetada “rahvaraamatukoguks”. Urramit ei saa küll üleni usaldada, aga näib, et selliseid asutusi on rahvaraamatukogudest vähemalt pool kui mitte 2/3. Leidub ka selliseid, kus pole Tolstoid ega Manni. Nimetatagu need näiteks lugemistubadeks-internetipunktideks vms. Muidugi võib rahvaraamatukoguhoidjale olla natuke alandav, kui kuskilt kõrgemalt tellitakse talle Karl Popper või Milan Kundera, keda ta oleks niikuinii ise ka tellinud. Aga olukord, kus rahvaraamatukogudele antakse raha spetsiaalselt LR või Akadeemia tellimiseks, aga see kulutatakse millelegi muule, peab ka lõppema. Regulatsioon peakski olemas selline, et teatavate raamatute kättesaadavuse eest hoolitseb (patroneeriv) riik ning ülejäänu osas jääks raamatukoguhoidjaile ikkagi vabad käed.

  3. 7. november, 2011 kell 19:34 | #3

    Enamvähem ainus normaalne sõnavõtt sel teemal, mida ma olen sattunud lugema.

  4. mk
    7. november, 2011 kell 21:39 | #4

    Maakondlikul tasandil peaks olema võimalus raamatuid raamatukogude vahel vahetada, tellida jne. Nt nagu Tartu Linnaraamatukogus saad tellida raamatu mistahes harukogust või laenutuspuntist sulle sobivasse lugemissaali. Ametlikult on kasutuses RVL ehk raamatukogude vaheline laenutus. Maakondades on kindlasti võimalik kallimat raamatut külakokku sel moel tellida. Mille taha asi seisma jääb on transport ja logistika. Uusi raamatuid toimetab kohale kohalik omavalitsus ja väiksemasse nurka kord kuus. Ühe valla piires liiguvad raamatud üsna hästi.

    Mis puutub ettepanekutesse, siis selliselt tasemelt oleks oodanud põhjalikumat lähenemist. Rahvaraamatukogud on viimaste kümnendite muudatused päris hästi läbinud, nt kasvõi üleminek tarkvarale, mis võimaldab mh autorihüvitiste maksmiseks vajaminevat statistikat teha. Viimaste aastate majandusraskused on seda võrku juba hõrendanud, IT-areng hakkab juba mahajäämust näitama. Raamatukogudesse hakkab jõudma (kui hakkab) põlvkond, kelle jaoks on märkidel ja sümbolitel juba hoopis teine tähendus. Digitaalse raamatu laenutusõigus on endiselt rahvaraamatukogude jaoks lahenduseta. Probleeme on üksjagu, seetõttu on ka lahmiv lähenemine pehmelt öeldes masendav.

  5. Jack Ketch
    7. november, 2011 kell 23:17 | #5

    See arvamusavaldus paljastab ilmekalt, milles tegelikult probleem – mõningatel kirjastajatel ning autoritel on soov endale tagada mõnus pidev sissetulek maksumaksja kulul. Probleemid, mis Rein „viskaksin-granaadi-kultuuriministeeriumisse” Langi ideega kaasnevad, näivad autorile teisejärgulised.

    Esiteks, juttu, et raamatukogud, kust puuduvad teatud autorile meelepärased teosed, pole rahvaraamatukogud, ei saa tõsiselt võtta. Raamatukogude komplekteerimispoliitika (eriti väikeste raamatukogude) arvestab tugevalt inimeste soovide ning huvidega. Raha, mida raamatukogudele eraldatakse, on vähe, ning parim otsustaja, mida tellida, on ikkagi kohalik raamatukoguhoidja. Arvan, et enamus raamatukoguhoidjaid pole nii rumalad, et tellivad ainult sopakaid. Pigem tehakse piiratud võimaluste juures parim valik, mis kohalike inimestega arvestab. Kas sel juhul oleks raha paremini kasutatud, kui tellitakse paar eksemplari kallihinnalist nn väärtkirjandust riiulitele tolmu koguma selle asemel, et osta raamatuid, mida pidevalt laenutatakse? Näib et autori meelest on kõige olulisem see, et kirjastajad saaksid maksumaksja raha endale kantida. See, kas ostetuid raamatuid hiljem loetakse või mitte ning kuidas see rahva lugemusele mõjub, pole tähtis.

    Teiseks, eeldame, et riik hakkab ise ette kirjutama, mida võib osta raamatukogudesse. Kuidas see protsess peaks toimima? Kindlasti peaks demokraatlikus riigis käima asi läbipaistvalt, ehk siis nii nagu Pakosta arvas: iga raamatu kohta, mis on ostetud, samuti ka iga raamatu kohta, mis valikust välja jääb, peab viima läbi kirjalikult fikseeritud hindamise, et nt. vältida teatud kirjastajate ja autorite kliki eelistamist. Siis, kes on pädev otsustama, mis on sobiv kirjandus ja mis mitte – kas minister ainuisikuliselt? Kes hakkab otsustama? Milliste kriteeriumide alusel tehakse valik? Kui nt võtta seisukoht, et ostetakse ainult väärt kirjandust, siis 3/4 (minu subjektiivsel hinnangul) eesti autoritest ei kvalifitseeruks. Kui aga otsustatakse, et toetatakse ainult eesti autoreid, võib jällegi küsida, miks peaksime toetama rämpsu ainult selle pärast, et see on Eestis toodetud. Jne. Need ei ole sugugi nii lihtsad küsimused nagu esmapilgul paista võib.

    Langi idee on pehmelt öeldes intellektuaalselt küündimatu.

  6. Asko Tamme
    8. november, 2011 kell 03:03 | #6

    Tere - kuna olen selle blogi üsna pidev lugeja, pidasin vajalikuks kommenteerida. Kindlasti ei ole siin avaldamine luba seda kuskil mujal kasutada :-)

    Ich bin schwul und das ist auch gut so

    Kõigepealt: pole kumbki ettepanek suurem asi. Aga nii paistab ta muidugi minule, raamatukogu seest vaadates.
    Põhjused, miks raamatukogu on just selline, on suuresti ajaloolised. Muidugi, ta ei pea selline olema, ta võib olla hoopis teistsugune; ja kui ajalugu vaadata, siis sellessamas praeguses vaidlusküsimuses on ka olnud hoopis teistsuguseid aegu. Tekkis ta tõesti, pigem eliidi projektina, 1800-ndate keskel, Briti ja Ühendriikide tööstuslinnades, osana “töölisklassi kasvatamisest” - tarvis oli anda haridust neile, kellel seda küllalt polnud, tarvis oli kombeid õpetada, kasvatada, vähendada sotsiaalset konfrontatsiooni - need olid avaliku raamatukoguliikumise algtõukejõud. Siia lisandub veel mingil raskestimääratletaval viisil lugemine kui mingil moel privilegeeritud tegevus, midagi mille toetamine on hea ja vajalik. Kõige taustana, fundamentaalse ideoloogiana, võib seal näha utilitarismi [muna õpetab kana :-)] - usku, et inimene teeb lõpuks alati need valikud, mis on talle kõige kasulikumad. Ja kui esialgu olid raamatukogud tõesti pigem nö õpetava sisuga ning suuresti nö ülalt alla, rahvaraamatukogu loomuga, siis üsna kiiresti pani Ühendriikide egalitaarne vaimulaad asjad paika: tegemist on universalistliku asutusega, avaliku raamatukoguga (public library), mis on kõigi jaoks, sealt peab endale midagi leidma nii köögitüdruk kui professor, nii teetööline kui terasemiljonär. Kas miljonärid sinna jõudsid, on ehk pisut kahtlane, aga kuskil 1880-1890-ndateks oli lugejate protsent elanikest umbes sama mis meil praegu, sinna jõudis ka keskklass ja toimus teinegi oluline muutus — laenutustest 70-80% oli ilukirjandus. Ja tihtipeale “ebamoraalne, kerge” ilukirjandus (ilmselt oleks määratlus ’soft porno’ üsna asjakohane, kui lugeda tollast kriitikat). Ja umbes 1890 - 1920 siis võideldi siis erineval viisil raamatukogu puhtuse eest (jutt on nüüd Ühendriikidest) ja enam-vähem 1. Maailmasõja lõpuks andsid raamatukoguhoidjad alla — leiti, et ei ole nende asi lugejale öelda, mis on hea või mis halb. Siin võib näha ka kõrvalpõhjuseid. Üks põhjus on raamatukoguhoidja kui ameti professionaliseerumine ja selles veel täpsemalt nn. “tehniseerumine”. Millegipärast kujunes olukord, kus raamatukoguhoidja töö headuse põhinäitajaks kujunes efektiivsus - kui head on kataloogid, kui ökonoomne on laenutuste registreerimise süsteem, kui lihtne on avariiulilt leida otsitavat raamatut, etc. Päris kindlasti ei olnud tema tegevuse fookus raamatute soovitamine ja valik. See ei saanud päris ära kaduda, see poleks ju võimalik, sel ajal tekkisid lasteraamatukogud, jne., aga soovitamine sai olla ikkagi ainult enne nimetatud lugejale antud vabaduse piires: meie seame sulle riiulitele valmis kõik, mis on, ise tead, ise valid — ja kui sa otsustad oma valikuga end kahjustada (võtad Nora Robertsi) - ka see on sinu valik. Nii ta umbes läks ja niisugusena levis ta üle maailma. Mitte ilma võitlusteta, need ju kestavad praegugi ja märgatavate regionaalsete ja kultuuriliste erinevustega. Näiteks Saksamaal, ja samas vaimus ka Eestis, ei loobutud raamatukoguhoidja vanemlikest õigustest, aga Põhjamaades küll. Näiteks kui Eesti raamatukoguhoidjad kirjutavad 30-ndatel professionaalses ajakirjanduses oma Soome-reisist [mul ei ole viiteid käe all, ma tõesti ei riski täpselt öelda, millal see oli], siis märgitakse seal eraldi ära, et Soome kolleegid ei pööra lugejate kirjandusvalikule mingit tähelepanu. See ajalooline hoiakute erinevus avaldub ka selles, et see, mis meil on rahvaraamatukogu, on seal yleinen kirjasto. Aga ka seal on olnud perioode, kus nn “raamatukoguhoidja kohus rahvuse ja rahvuskultuuri ees” on olnud asi, millega tegeldi. Näiteks sai korraga laenutada ainult sama palju ilukirjandust kui mitte-ilukirjandust (et laenutada nt Zola’d, pidid kõrvale võtma nt prantsuse keele õpiku). Raamatukogud pidid jälgima, et tõlke- ja kodumaise kirjanduse ostud oleks tasakaalus, jne. Eestis on veel omaette lugu, meil on vene aja katkestus. Ma ei ole päris hästi aru saanud, kas ametlikul raamatukoguharidusel selles asjas vene ajal mingi seisukoht oli või kuidas see uuel ajal muutunud on. Minu ettekujutus sellest, kuidas rmtk-d võiksid töötada, pärineb nimelt Soomest ja Ühendriikidest ja minu jaoks on toosama egalitaarsus ainuvõimalik hoiak. Millele ehk pisut idiosünkraatiliselt lisandub allergia elitaarsuse (või elitismi?) vastu. Nii et etteheited laadis “Miks nad seda laenutavad? Miks nad neid ostavad? muutuvad mulle kohe etteheiteks “Miks nad seda loevad?”, mingiks vaateks poolearulistele, kes ise ka ei tea, mis neile hea on, lapsevanema-lapse suhteks. Kui nüüd tagasi vaadata, kuidas on tagantjärgi põhjendatud tolle ebamoraalse kirjanduse levikut 19. saj. lõpu Ühendriikides, siis võib-olla täituvad nois Nora Robertsi ja Barbara Cartlandi raamatutes meie lugejale kättesaadaval moel mingid nende unistused? Mis mingitel põhjustel kuskil mujal ei täitu ja et lugemine on endistviisi privilegeeritud seisundis, siis ongi raamatukogu see koht, kuhu tullakse. Kunagi olen ma kasutanud ka seda argumenti, et raamatukoguhoidjana võin ma hukka mõista ühe või teise raamatu ehk autori, aga ma ei saa kuidagi hukka mõista seda emotsiooni, mille teine inimene sealt saab. See oleks ju peaaegu nagu temalt eneselt olemisõiguse äravõtmine, või ei?

    Kokkuvõte: laenutan rämpsu (nagu märgata, on see selline arutlus, kus on igal hetkel võimalik libastuda), und das ist auch gut so.

  7. AL
    8. november, 2011 kell 10:00 | #7

    Hiljutise uuringu järgi loeb keskmine eestlane 6 raamatut aastas. Paljud ei loe ühtegi raamatut, aktiivseid lugejaid on umbes veerand rahvastikust. Aga mulle tundub, et veel kehvemad on lood ilukirjanduse lugemisega, naudingu otsimisega ilukirjandusest. Levib hoiak, et raamatust peab “kasu olema”, raamat peab “targemaks tegema”. Ka väga haritud ja kõrgel positsioonil inimesed tunnistavad tihti intervjuudes avalikult, et “loen peamiselt erialakirjandust ja kui aega jääb, siis ajalooraamatuid. Ilukirjandust pole kahjuks viimasel ajal eriti jälginud” vms.
    Aga ilukirjanduse lugemine naudingu eesmärgil on ju kogu kirjasõnakultuuri peamine käivitav jõud. Seega kuulub tädike, kes loeb naudingu pärast Cartlandi, tegelikult omamoodi kultuurieliidi hulka, ta on tunglahoidja, mis sest, et see tungal mõne targa arvates tõrvaselt tossab. Võib-olla Cartlandi armastav tädi ei arene Proustini, võib-olla tõesti. Aga kui tal on lapsed, kes on kogu lapsepõlve jooksul näinud oma ema ilukirjandust lugemas ja kelle jaoks see on normaalne praktika, siis need lapsed hakkavad suure tõenäosusega ka ise ilukirjandusest rõõmu tundma ja nemad ehk arenevad Proustini ja ka Prousti taha.

  8. Märt Väljataga
    Märt V.
    8. november, 2011 kell 10:53 | #8

    Muide, plaan teha riigi raamatukoguostudest mingi osa tsentraalselt on olnud kulmini paberites juba vähemalt Palmarust saadik. Seni aga ei ole lillegi liigutatud. Tõepoolest, kurat on selle plaani detailides. Selles asjas ei ole mõtet üles puhuda autorite majanduslikke huve — reeglina nad niikuinii läbimüügi pealt märkimisväärselt ei teeni. Loomulikult ei arva keegi, et minister hakkaks neid asju ainuisikuliselt koostama. Ka ei ole tarvis mingit kirjalikku hindamist mu meelest, kuigi kultuurialaste otsuste kvantitatiivset põhjendamist muidugi peale surutakse. 3/4 eesti autoritest ei tooda tõesti väärtkirjandust, nende teoseid võikski osta selle “mitteväärtkirjanduse” raha eest. Enamasti tõesti nii halba kirjandust, nagu koha peal toodetakse, tõlgitu hulgas ei ole. Siiski Nora Roberts on hea näide halvast tõlkekirjandusest.

    Raamatukogud ostavad ka praegu “maksumaksja raha” eest kirjastuste raamatuid, millest võidavad teatavad kirjastused rohkem kui teised. Ümberkantimine on Sul küll nõmedalt öeldud, kui sellega iseloomustada nt soovi saada LR aastakäik, mis on odavam kui kaks sopakat, igasse tõsiseltvõetavasse raamatukogusse. Praegune hankepoliitika stimuleerib kirjastusi välja andma labasemat kraami. Raamatukoguostud võiksid olla ka üheks riiklikuks hoovaks millega stimuleerida kirjastusi käsile võtma riskantseid teoseid, mis ennast kommertslikult ära ei tasu.

    Raamatukogu komplekteerija peaks olema mõnevõrra laiema silmaringiga kui lugeja. Ma ei ole kindel, kas külades see tingimata nii on. Millest siis see Nora Robertsi buum? Muidugi on loetavus ja külastatavus ka tähtsad. Võib-olla Lang ei sõnastanud oma kava piisavalt selgelt. Seda asja võiks pigem serveerida mitte kui riigi võitlust massikirjanduse vastu, vaid kui riigi abi ja toetust väärtkirjanduse soetamisel. Ideaalsel juhul antaks raamatuostudeks raha juurde, reaalsem on paraku siiski praeguse summa mõningane ümberjagamine. Arvan, et riiklikust toetusest ei peaks eelselekteeritud väärtkirjanduse tarbeks minema mitte pool, vaid pigem veerandi ligi. Tõesti, väärtkirjandust ju aastas väga palju ei ilmugi. Muidugi ei ole valiku tegemine ja ostude logistika sisseseadmine lihtne. Muidugi ei ole mõtet osta ainult eesti kirjanike teoseid. Üks ettepanek oli nt kulka auhindade nominendid jm auhinna pälvinud raamatud. See on selles mõttes kohmakas, et auhind selgub sageli aasta pärast raamatu ilmumist. Ja nomineeritud luuleraamatuid 550 rahvaraamatukokku hankida pole muidugi mõtet. Kulka auhinna nominedid hõlmavad siiski vaid väga väikese osa raamatutoodangust. Muud võiksid käia kirjastuste plaanide järgi. Oletagem, et kirjastus tahab välja anda Dickensi “Kaks linna”. Praegu ostetaks seda heal juhul 70 eksemplari. Sattumine riikliku ostu nimekirja tagaks, et seda ostetaks näiteks 250 eksemplari (mis on küll mõnevõrra vähem mõne Sandra Browni leidumusest raamatukogudes). Sellest võidaksid kõik, ning raha ei kuluks ka vahendajatele raamatupoodide näol.

    Muide, rahvaraamatukogudel on oma seadus. See ütleb: “Rahvaraamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist.” Siin pole sõnagi meelelahutusest ega ajaviitest.

    Mann ja Tolstoi kui ainult mulle meelepärased autorid? C’mon, Jack, Su jutt ei ole intellektuaalselt küündiv.

    @Jack Ketch

  9. Jan Kaus
    8. november, 2011 kell 11:56 | #9

    Märt, kui ma ei eksi, siis Sa tsiteerisid seaduse vanemat, 1998. aasta versiooni. Uuemas versioonis on sõna “meelelahutus” juba sees, vt kohe alguses, paragrahvi 1 lõige 1: https://www.riigiteataja.ee/akt/30600

    Mis ei tähenda, et ma Jacki jutuga ühtiks. Riiklik sekkumine komplekteerimisse ei pea ju olema totaalne - piisab ka osalisest suunamisest. Mina olen muidugi seda meelt, et see suunamine või otsustamine ei tohiks leida aset ilma raamatukoguhoidjate esindajaid kaasamata. Aga eeldan, et nemadki on nõus, et näiteks Rajametsa Dante on ajatu väärtusega ning selle riiklikku väärtustamist ei sea seega ehk keegi kahtluse alla.

  10. 8. november, 2011 kell 12:28 | #10

    Mõned asjad veel, mis on vahepeal selgemaks saanud. KOV-te osa raamatukoguostudes näib olevat suurem kui arvasin. Riigi poolt on raamatukoguostudeks 2011. aastal eraldatud 1 677 899 eurot (200 000 teaviku ostmiseks), mis tundub ikka väga vähe. Kui nüüd arvestada, et ühe “väärtkirjandusliku” raamatu soetamine 200 eksemplari 10 eurot tükk maksaks 2000 eurot ja kui reserveerida alla veerandi ehk 400 000 eurot praegusest summast tsentraliseeritud ostudeks, siis saaks varustada raamatukogud 200 nn väärtteosega. Suure osa neist oleksid raamatukogud hankinud vahest niikuinii. Kuidas seda ca 200 komplekteerida? Praeguses kultuurisituatsioonis on konsensuslikku hierarhiat moodustada väga raske. Eksperte kahtlustatakse elitaarsuses ja huvide konfliktis jne. Üheks orientiiriks võiksid olla näiteks sarjad. Nobeli laureaatide sari on selge kvaliteedimärgiga. Avatud Eesti raamatust võib mõni teos olla ehk juba liiga spetsiifiline. Muud romaanisarjad on mõnevõrra ebaühtlased, et neist kõiki pimesi hankida. Kindlasti peaks 200 sees olema ka teatmeteoseid, ajaloo- ja aimeraamatuid, eesti klassikat, lasteraamatuid, aga ka algupärast uudiskirjandust. Viimane vist tekitabki kõige rohkem kirgi, aga selle osa ei saa niikuinii olla väga suur. Muidugi võiks kogunimekiri olla ka pikem, näiteks 300 või 400 raamatut jne.

    Kas nüüd keegi suudaks tõestada, et tegelikult ei ole midagi niisugust tarvis? Et praegugi on hea kirjanduse esindatus enamasti piisav? RVL ei lahenda kõiki probleeme, sest raamatuid peaks olema raamatukogus võimalik ka lehitseda ja katsuda.

  11. 8. november, 2011 kell 12:31 | #11

    Jan, Sinu link viib seaduse 1992. aasta versioonile. Minu tsiteeritud versioon peaks olema kehtiv https://www.riigiteataja.ee/akt/RaRS . Ei mingit meelelahutust!

    @Jan Kaus

  12. 8. november, 2011 kell 12:39 | #12

    Asko, kas Sa oskad seletada, miks on nii, et kulmin annab raha rahvaraamatukogudele kultuuriajakirjade tellimiseks, aga neist tellivad LR-i ainult viiendik. Ehk oleks mõistlikum, kui see raha lähek Kultuurilehele, kes need ajakirjad siis ise raamatukogudele telliks.

    @Asko Tamme

  13. Jan Kaus
    8. november, 2011 kell 12:58 | #13

    Ahah, siis ikkagi eksisin, vaatasin vale aastaarvu (ei pannud seda 1992. a. märget tähele), palun vabandust! Aga antud juhul oli tegelikult hea eksida!

  14. tauno
    8. november, 2011 kell 14:05 | #14

    See võitlus käib puhtalt raha nimel ja lõppude lõpuks kisuvad kõik tekki enda poole. Üks tahab raha eesti proosale või luulele, teine kirjandusajakirjadele, kolmas tõlkeilukirjandusele, neljas teatmeteostele jne. Ministeerium ütleb, et aastaid pole summad vähemasti langenud, kirjastajad aga ütlevad, et kuna tiraažide languse tõttu on raamatute hinnad kallinenud, siis tegelikult on kättesaadavus kõvasti kehvem. See on lihtsalt üks riigipoolne seletus, et miks üks valdkond ei saa raha juurde. Laenutustega viivitamine ilmselt ei tõstaks müüki üldse, pigem hoopis vähendaks ja süü oleks veeretatud kirjastuste kaela. Tegelikult peaksid raamatukogud saama rohkem, et osta mida iganes nad otsustavad.

  15. Priit
    8. november, 2011 kell 14:59 | #15

    Väike kõrvalepõige. Nt Barcelona (1,6 milj elanikku) (rahva)raamatukogudes on Cartland ja Nora Roberts suured haruldused, vaid mõnes üksikus raamatukogus paar-kolm nimetust. Küll on aga olemas Rilke, Kafka, Tolstoi, Nooteboom ja muidugi suurel hulgal hispaanlasi.

  16. 8. november, 2011 kell 16:05 | #16

    @tauno

    Näiteks minu isiklik rahaline huvitatus antud küsimuses on ümmargune null - ma ei ole ei autor, kirjastaja, tõlkija, ametnik ega raamatukoguhoidja - ja ometi on ka minul siin selgelt oma arvamus ja sümpaatia, nii et vast siiski päris nii lihtne ei ole, et kõik rahale ja tekile taandub.

    Mulle tundub, et raamatukogu (nagu tegelikult ka raamatupood) võiks ideaalis olla mitte pelgalt koht, kust keegi leiab kõige väiksema vaevaga konkreetse teksti, mida ta sinna on otsima tulnud. Need võiks olla kohad, kust inimesed tulevad otsima midagi konkreetset, mida nad juba teavad, aga leiavad sellele lisaks asju, millest neil enne aimugi ei olnud. Siin olen ma väga nõus Märdi täheldusega raamatukogu komplekteerija laiemast silmaringist - ja see ei ole küsimus kellegi isiklikest kirjanduslikest sümpaatiatest või antipaatiatest.

  17. Asko Tamme
    8. november, 2011 kell 17:47 | #17

    Tere –

    siin olid mõned küsimused,millele ma ehk ka kuidagi oskan vastata.
    LR kohta — ei tea. Tean küll seda, et raamatukogud annavad perioodiliselt aru, kui palju nad eesti ajakirjandust tellivad. Nagu peaks ka iga- aastastes aruannetes olema võimalik näidata, et riigi toetuse eest ostetakse eesti perioodikat ja eesti kirjandust. Üks vastusevariant on, et lähtutakse omavalitsuspõhiselt - kui juba ühes vallaraamatukogus Looming on, siis mujale ei tellita? Konkreetselt LR — ei tea, ta võib-olla mentaalselt ei kvalifitseeru ajakirjaks, vaid on pigem raamatusari. Ja põhi argument, nagu ikka, on raha ja valik, kas osta nn õige raamat riiiulile seisma, saades selle eest kiita ülemustelt ja kaugetelt tarkadelt või osta seda, millest sa tead, et kiitus on vahetu, tuleb sulle üle leti ja kohe. Mõlema jaoks on raha ainult suurtes raamatukogudes ja ehk paaris-kolmes jõukamas vallas.
    Kui riigipoolne toetus tundub väike, siis — on kindel, et kuigi omavalitsused muidugi sinna lisavad, siis kokku ehk poole sellest — nii et meie aastane osturaha võiks ollagi umbes …. :-) ei tea, ei tea. Minu arvates oli ümmargune summa kuni 2009.a. alguseni 40 miljonit, siis vähendati seda korraga umbes 30 peale (nojah, see ongi see 200 000). Ja sinna lisandub väga optimistlikul hinnangul 100 000. Saad keskmise raamatukogu kohta 600 eurot. Mediaan on pigem 150-200. Ja ütleme, et sa oled mingi mikroskoopilise küla poole kohaga raamatukoguhoidja, sul on 20-30 püsilugejat, näpuotsaga suvitajaid - suhteliselt keeruline oleks selles olukorras panna pooltki sellest rahast kultuurilehe ajakirjade alla — või mitte? Siin ei puutu silmaring üldse asjasse, kuigi ka sellega võiks kindlasti paremini olla. Ja eks see brutaalne toetusevähendus 2009 a. alguses tekitas ka vastureaktsiooni — noh, kui raha ei anta, miks ma peaks tellima seda, mida “nad” oluliseks peavad? See on kogu diskussiooni juures ka oluline aspekt — et peaaegu ei küsitagi - miks? - vaid üsna kiiresti saabuvad etteheited - massikultuur, rämpskirjandus, võltsitud aruandlus. Aga nagu ma eespool kirjutasin, ajalooliselt ei ole raamatukogu põhiline lojaalsus suunatud eesti kirjanduse, vaid ikkagi oma lugeja suunas — olgu seaduse sõnastus parasjagu milline ta on.
    Barcelona — nojah, ma ei tea ka sellest midagi. Aga ma otsisin ja ei leidnud nende kodulehte, sain ainult olulise lingi, et aastal 2015 saavad nad uue maja - kus saab siis avamise hetkel olema 200 000 raamatut ja edaspidi 600 000. Tartu linnaraamatukogus on praegu praktiliselt 600 000 raamatut. Nii et, inimeste, raamatukoguhoidjate, kohalike omavalitsuste ja riigi ettekujutus sellest, milline peab raamatukogu olema, erineb väga palju. Ja loomulikult avaldub see ka valikus, mis on riiulil. Võib-olla nad ei osta nn pahna, võib-olla on neil keegi katalaani Nora Roberts, kes selle augu ära täidab, ma ei tea. Avalik raamatukogundus võib maati olla väga erinev sellest, mida meie siin normaalseks peame. Nt aastal 2003 Kreekas väideti mulle tõsiselt, et Ateenas pole avalikke raamatukogusid. Lihtsalt pole.
    Laias laastus, ma ei usu, et eesti raamatukoguvõrk sellisena kaua vastu saab pidada — aga jah, juba praegu on olukord arvatavasti nii, et u. 200-s neist u. 500-st on raamatukogu oma küla ainuke avalik asutus (no see on vast liialdus, ma loodan). Nii et see paarsada eurot aastas on oluline “regionaalne instrument” .

  18. Asko Tamme
    8. november, 2011 kell 18:03 | #18

    Palun vabandust –

    ajasin täielikku jama, mis rahasse puutub … siin on link rahast
    http://pluss.postimees.ee/625878/riik-annab-raamatute-ostmiseks-1-6-miljonit-eurot/
    ja see muidugi tõstab asjad pisut teise mõõtkavasse. Ja näited pole pooltki nii dramaatilised :-) Ma siiski ikka veel ei orienteeru eurodes — ja vanas rahas 4-5000 krooni külaraamatukogu komplekteerimissumma aastas oli siiski realiteet, mitte ettekujutus.

  19. tauno
    8. november, 2011 kell 18:24 | #19

    Sellest on üritatud vägisi väänata mingit moraalset küsimust, aga sisuliselt on ikkagi tegu rahaküsimusega. Nagu nendest ridamisi ilmunud intervjuudest lugeda on olnud, siis tegelikult raamatukogu raha ju ei lähe Cartlandi ja Robertsi peale. Ja tegelikult raamatukogud üritavadki osta eesti kirjandus võimalikult palju, igasuguse maitse jaoks. See on mingi segu valearusaamadest ja pettemanöövrist, et tegeliku probleemi lahendamisest mitte rääkida. Praegu tahavad aga mõned inimesed maalida sellist pilti, just kui oleks raha tegelikult täitsa palju, aga et see tuleb lihtsalt suunata õigesse kanalisse. Ei ole tõsi, raha on ikkagi võrdlemisi vähe ja kirjastused/hulgimüügid on juba aastaid näinud, kui dramaatiliselt on langenud raamatukogude ostuvõime (kui kunagi võisid raamatukogud osta 25% tiraažist, siis nüüd on see enamasti alla 10%). Langevad tiraažid, tõusevad hinnad, langeb lugemus, tiraažid langevad selle peale veelgi jne - see on ahelreaktsioon.

  20. Asko Tamme
    9. november, 2011 kell 06:30 | #20

    Tere veel kord — et see Ameerika-jutt ei jääks väga ripakile, siis seal on see ka vormistatud, nende raamatukoguhoidjate ühingus — mitte, et see minu eelnevale jutule palju sisulist lisaks :-)

    Library Bill of Rights

    The American Library Association affirms that all libraries are forums for information and ideas, and that the following basic policies should guide their services.

    I. Books and other library resources should be provided for the interest, information, and enlightenment of all people of the community the library serves. Materials should not be excluded because of the origin, background, or views of those contributing to their creation.

    II. Libraries should provide materials and information presenting all points of view on current and historical issues. Materials should not be proscribed or removed because of partisan or doctrinal disapproval.

    III. Libraries should challenge censorship in the fulfillment of their responsibilityhttp://blog.varrak.ee/?p=4555#respond to provide information and enlightenment.

    IV. Libraries should cooperate with all persons and groups concerned with resisting abridgment of free expression and free access to ideas.

    V. A person’s right to use a library should not be denied or abridged because of origin, age, background, or views.

    VI. Libraries that make exhibit spaces and meeting rooms available to the public they serve should make such facilities available on an equitable basis, regardless of the beliefs or affiliations of individuals or groups requesting their use.

    Adopted June 19, 1939, by the ALA Council; amended October 14, 1944; June 18, 1948; February 2, 1961; June 27, 1967; January 23, 1980; inclusion of “age” reaffirmed January 23, 1996.

    A history of the Library Bill of Rights is found in the latest edition of the Intellectual Freedom Manual.

  21. KK
    9. november, 2011 kell 20:38 | #21

    Kommentaariks endise raamatukoguhoidja ja praeguse lugeja poolt. Meie vallas toimib see raamatute tellimine ja vahetamine rahvaraamatukogude vahel täiesti kenasti. Mitte RVLi nime all, vaid raamatukoguhoidja ise organiseerib kui lugeja tellib. Ja ei ole sugugi ühe valla piires, vaid hõlmab 2 vähemalt. Hea koostöö, arvan ma ja nõudlikud lugejad. LR on ka täiesti olemas, kuigi lugejaid on vist vähe (st alati kui ma neid lappama lähen, on kenasti kõik numbrid omal kohal :) ).
    Nii et minu meelest toimetavad pisikesed kogud üsna mõistlikult. Ma ei ole muidugi väga elitaarse maitsega lugeja, et objektiivset hinnagut anda aga ma ikka jälgin puht professionaalsest huvist, mida inimesed laenutavad ja küsivad. Nt S. Kiini Marie Under oli meil järjekorraraamat ja kogus täiesti olemas. Ei ole vast päris maamehe lugemine :)

  22. KK
    9. november, 2011 kell 20:44 | #22

    @AL
    Kus seda uuringut näha saaks? Tundub kuidagi ebareaalne, lisaks jälle see salapärane keskmine eestlane :)

  23. Asko Tamme
    14. november, 2011 kell 12:24 | #23

    Tere –

    seotud teema on küll ka Maarja Kangro postituses, aga siiski nii palju teiselt kohalt, et ei pea sobivaks seda linki

    http://www.skr.fi/default.asp?docId=14246

    sinna lisada. See on ülevaade Soome riigi nn projektitoetusest oma kirjandusele (ja raamatukogudele) 2008-2010.

Kommentaarid on suletud.