Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Progressiivne maksustamine rikaste hüvanguks

Progressiivne maksustamine rikaste hüvanguks

9. november, 2011 Vana kaasautor

Robert H. Frank, "The Darwin Economy: Liberty, Competition, and the Common Good" (2011)

Robert H. Frank, "The Darwin Economy: Liberty, Competition, and the Common Good" (2011)

Elame murrangulisel ajajärgul, mil paistab, et kõik maailma rikkad (inimesed, ettevõtted, rahvad ja riigid) on korraga peast segi läinud ning arvavad, et 3000 aastat järjestikust allakäiguaastat õhtumaadel on ometi kord kuulsusrikka finaalini jõudnud. Maailm polevat enam endine, XX sajandi heaolu liigset luksust me enam välja ei kannatavat ja pärast elupäästvat püksirihma pingutamist pole kellelgi enam rihma vajagi, sest paljas pannal ulatub kenasti ümber finantsistide dirigeerimisel toimunud laenupaastust korrigeeritud kere.

Tegu on puhtakujulise ideoloogilise ummikuga. Dogmad pitsitavad arvamusliidri pead ja takistavad valgust nägemast, tulgu see siis tunneli lõpust või paistku toru abita niisama lagipähe. Majandusdebatt on ammu takerdunud, vaata vasakult või paremalt. Ühed hüüavad: „Vähem riiki, rohkem turgu!“, teised tahavad otse keset Wall Streeti vana hea marksismi vaimus kapitalismile haua kaevata. Eesti mikroskoopilises majanduses ning selle avalikus juhtimises, mida juba aastaid korraldab omaenese ainutõelise kinnituse järgi liberaalne (ameerikalikus tähenduses libertaarne) erakond, kordub suur maailm nagu veetilgas. „Õhukese riigi“ ainuvõimalikkuse idee lebab me parima leivakattena nii headel kui ka kehvematel majandusaastatel. Selle sihtmärgi küsimuse alla seadjaid on ühiskonnas ikka leidunud, kuid mitte piisavalt valjuhäälelisi, et vastamist väärida. „Parempoolsusele ei ole alternatiivi,“ kõlas riigijuhtide poliitilisilt huulilt nii aastal 1995 kui kõlab nüüd. Meil on halvad parempoolsed lahendused, kuid valida on ainult vähemasti sama halbade vasakpoolsete vahel ning milleks siis üldse tõmmelda?

Robert H. Franki värske raamat The Darwin Economy (2011) kukub sellesse kohalikku ja globaalsesse patiseisu tõelise taeva kingitusena. Raamatu reklaamlause, et saja aasta pärast loetakse moodsa majandusteaduse alusepanijaks mitte enam Adam Smithi, vaid Charles Darwinit, on angloameerika kultuuriruumis kindlasti lööv. Ja paarile Darwini fundamentaalsele arusaamale suur osa Franki arutluskäigust toetubki. Kuid siiski on Darwin ainult „taustajõud“, suurem osa Franki aetavast asjast haakub evolutsiooniteooria isaga kaunis kaudselt.

Darwin (kelle peateose ilmumiseks eesti keeles aastal 2009 ehk 150 aastat hiljem oli taas natuke lootust, kuid sinnapaika see jäi, nagu ka aastal 1959, mil tõlkija Mart Niklus okupatsioonivõimu meelest laengut vahetas) fikseeris üliolulise tähelepanekuna, et üksikisendite konkurents teenib edukalt üksikisiku taastootmise huve, kuid üksikute konkrentsis saavutatud eelised (ja sellega domineerima pääsevad omadused) ei pruugi olla ja pahatihti ei olegi terve rühma/liigi konkurentsieeliseks. Robert Frank illustreerib seda hirvepullide näitega (mida mõni tema bioloogist arvustaja ka ebaõnnestunuks peab). Põhimõte on lihtne – vägevamate sarvedega pull (kes üksühele mõõduvõtmises peale jääb) pääseb paljunema, tema „suuresarvelisuse“ geen levima ja nõnda algab võidurelvastumine. Ühel hetkel on kõigil hirvepullidel elust suurem sarvekomplekt, mis aga kipub takistama nende ellujäämist vähegi suletumal maastikul (võsas/metsas), kus ootab oma tundi toitumisahela järgmine lüli. Näiteks hunt. Seega, omadus, mis annab indiviidile paljunemiseelise, seab ohtu terve liigi või vähemasti rühma/karja, täpsemalt: liigisiseses võistluses kasulik osutub liikidevahelises konkurentsis kahjulikuks.

Franki meelest ongi Darwini õpetuse iva selles, et mingil hetkel ja igas eluvaldkonnas vajavad ühiskonnad teatud kontrolli üksikisikute võistluse ehk võidurelvastumise üle. Smithi arusaama järgi tekkisid majanduse hädapäevad alati nn turutõrgetest, mis takistasid efektiivset võistlust. Darwini meelest polnud tegu tõrkega, vaid üksiku ja grupi huvide konfliktiga, mida ei saa lahendada muu kui mängureeglite kehtestamise, vabatahtlik-sundusliku enesepiiramisega. Ja kui tunnistada seda ühes valdkonnas (nagu näiteks riigid seda on teinud tuumarelvastuse alal), siis on loogiline samu printsiipe järgida üldisemalt, igal pool.

Järgneb küsimus, et kuidas siis ikkagi läbi rääkida nii, et Smithi pädev võistlusidee võimalikult vähe kannatada saaks. Ses osas võtab Frank relvastusse 1991. aasta majandusnobelisti Ronald Coase’i. Frank väidab, et libertaaride vaimustus Coase’i vastu on poolik ja ekslik, kuni nad näevad pakutud teoorias vaid selget hoiakut reguleerimise, s.t avaliku võimu sekkumise vastu. Need, kes Coase’i tõstsid vabaturu pühaku staatusesse, jätsid meelega märkamata Coase’i väite, et turud/eraisikud/pooled lahendavad omavahelised asjad efektiivselt tõrgeteta turul, aga mitte tingimata neil me reaalsetel ja ebatäiuslikel. Coase’i selge tõdemus on, et reaaloludes on valitsuse sekkumine vältimatu.

Edasi pole küsimus mitte enam „miks?“, vaid pigem „kuidas?“. Frank sõnastab siin lihtsad põhimõtted. Esiteks, kus vähegi võimalik, tuleb maksustamist eelistada eeskirjastamisele. Maksul on, nagu hästi teada, mingit majanduslikku tegevust pärssiv iseloom. Reegel pärsib mingit tegevust märksa ebaefektiivsemalt ja toob enda rakendamise ja järelevalvega kaasa kulusid, maksukogumine on aga tänapäeval peaaegu automatiseeritud. Maksumäärade reguleerimine on hoopis paindlikum kui suurte ja detailsete eeskirjade (seadused, koodeksid jne) muutmine parlamentides. Ja siinkohal küsigem, miks ruttavad meiegi poliitikud iga probleemi ilmnedes muudkui uut seaduseelnõud treima, mitte ei korrigeeri maksumäärasid? kas tõesti jäid tegelikult ka uskuma oma kunagist loosungit, et “maksudega ei mängita”?

Järgmine küsimus on, keda või mida maksustada. Meil Eestis ei armastata diferentseerimist ja maksuerisusi, põhjendades seda asjaoluga, et erisused olla kallid hallata. Aga hoopis kallim on see, kui ühiskond ei kasuta maksustamist efektiivselt ja ei taotle maksustamisega muid eesmärke kui ainult riigikassa täitmine. Milliseid eesmärke? Nn pahede maksustamisest saavad kõik aru. Aktsiise peab tasapisi tõstma, et vähendada alkoholist, tubakast jm tulenevaid probleeme ning kaasnevaid kulusid. Samas on tööjõu maksustamine, millest ju kogutakse meil põhiosa maksutulust, vastuolus ülitähtsa põhimõttega, et maksustamine piirab ressursi kasutamist. Ja siis me veel imestame, et miks meil kallist tööjõudu ei kasutata. Kui tahame riigis head tööjõudu (ja häid palku), on ilmselge, et maksukoormus tuleb nihutada tööjõult mujale. Kuhu? Loomulikult tarbimisele.

Progressiivne tarbimismaks ei ole mingi uus idee, ka Frank on seda propageerinud aastast 1997, kuid osutab, et Milton Friedman ise oli juba aastal 1943 kirjutanud artikli ettepanekuga seada just selline maks kui kõige õiglasem ja tulutoovam sisse sõjakulude katteks. Ka vanuigi olla Friedman erakirjas Frankile sellesse maksu endise soosinguga suhtunud (teatud tingimustel, muidugi). Progressiivse tarbimismaksu mõte on pärssida kõige raiskavamat ja tarbetumat tarbimist. Seda teatavasti saavad endale lubada kõige jõukamad ühiskonnakihid. Et neile maks ka mõjuks, peabki see teatud piirist ja kululiikidest alatest valusalt kõrge protsendiga olema. Tavatarbimisele kohaldatav maksumäär (mis vaesemaid nälga ei jäta) ju rikkale mõjuda ei pruugi. Rikaste tarbimises polekski midagi halba, kui taas ei tuleks mängu Darwini võidurelvastumine (Smithi ja Darwini „turgude“ põhierinevus seisneb selles, et esimene välistab konteksti, teine aga peab konteksti määravaks – vt ka näiteks positional goods). Franki näide on rikaste korraldatavad laste koolilõpupeod, mille eelarved küünivad miljonitesse dollaritesse. Sellega nihutavad nad kulumiinimumi ülespoole endast järgmises tuludetsiilis. Ja nii edasi ja nii edasi. See tähendab, et rikaste priiskamine avaldab majanduslikku mõju (kulusurve, aga ka võimaliku hinnatõusu kaudu) kõigile elanike kihtidele.

Et mitte tervet raamatut ümber jutustada, jätan siinkohal jutu katki. Just selle kõige magusama koha peal, kust oleks alanud pealkirjale vastav jutt sellest, miks progresseeruv (ja NB!: kulu, mitte tulu) maksustamine on eeskätt rikaste endi huvides.

Väikest aimu sellest, mida autor ise tähtsaks peab, saab ajakirjaloost siin.

Kaarel Tarand

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.