Esileht > Lugemine, Meedia, Telgitagused > Mutikesed tundlevad

Mutikesed tundlevad

13. november, 2011 Maarja Kangro


old-woman-readingMind ajendas kirjutama eilses Päevalehes ilmunud Priit Simsoni intervjuu Tõnis Kahuga, ikka seoses Langi mõtteavaldustega raamatukogude komplekteerimisrahade kohta. Mitte et ma ka tingimata tahaksin oma arvamuse ses küsimuses fikseerida: lihtsalt hakkas silma, et Kahu oli osanud välja tuua stereotüüpse lüli “massikultuur – naistekultuur”. Facebookis oli paar lauset intervjuust ära toonud Kivisildnik:
“Rokkmuusika eraldus massikultuurist osalt just seetõttu, et see oli meeste maailm. Aga kogu lõtvus, passiivsus, emotsionaalne lamedus – see kuulub naiste maailma.” Paistab aga, et Kivisildnik polnud saanud pihta Kahu kriitilisele hoiakule ja võttis väiteid kui järelekiitmist väärivaid fakte (intervjuu oli jäetud loomuliku kõne lähedaseks).

Naiste maitset on alati kerge mõnitada, ütleb Kahu. Tõepoolest.

Mutikesed tundlevad, lähenevad kunstile üksnes afektiivselt, ihkavad üksnes emotsioonidele apelleerivat „kräppi“. Naistekad uputavad turu ja sinna see raamatukogude rahagi läheb. Aga naine peaks ju vähe ruumi võtma, kui parafraseerida Liina Siibi Veneetsia biennaali väljapaneku pealkirja. Naiste maitset on kerge teha süüdlaseks triviaalse jutukirjanduse vohamises, kuigi cartlandide ja robertsite ohter maaletoomine on olnud kirjastuste valik.

Naiste ja triviaalse massikultuuri sidumisele võib kriitiliselt reageerida kahes põhilises suunas:

1) näidata, et naiste maitse ei ole “tundlevate mutikeste” maitse – ja isegi kui naiste seas on n osa neid, kelle maitse on orienteeritud lihtsale romance’ile, ei ole korrektne teha selle põhjal soospetsiifilisi üldistusi;

2) näidata, et tunnetepõhises kultuuritarbimises ei ole midagi halba ja mõnitamisväärset;  lõpuks on omaette küsimus seegi, kuivõrd täpselt meil õnnestub esteetilises naudingus tajupõhist/afektiivset/intellektuaalset külge üksteisest eristada. EEG tuvastab eri ajuosade aktiivsuse, aga sellega on vaevalt võimalik mõõta kunstielamuse kvaliteeti. Ja jällegi: kuidas saaks ses küsimuses soospetsiifiline lähenemine olla õigustatud? Milline mees võiks öelda, et tema kultuuritarbimine ei ole seotud emotsioonidega? Omaette küsimus on muidugi meelelahutuse väidetavalt uinutav või juhmistav mõju, olgu siis tegu meeste või naistega. Kas elamus, mille inimene saab teosest seda oma eluga seostades, on ebakvaliteetne? Kas tegelaste suhtes empatiseeriv lugemine on ebakvaliteetne lugemine?

Muidugi ei taha ma väita, nagu kirjanduse tarbimises mingeid soolisiold_woman_reading-rembrandterinevusi poleks, kui need statistiliselt ja empiiriliselt nii selgelt esile tükivad. Aga ennatlikke järeldusi ei maksa kah teha.

Naised, kes kogu arenenud maailmas rohkem loevad kui mehed, loevad, nagu ilmneb, ka krimikirjandust meestest rohkem. Ei ole päris nii, et “kraad kõrgem” krimikirjandus (vt Kahu intervjuu) kuuluks meeste massikultuuri. Mul ei ole küll Eesti kohta statistikat, aga nt Harris Polli sellesügisese aruande kohaselt luges Ameerikas krimikirjandust ja põnevikke 57% naistest, ent ainult 37% meestest. Ka dokumentaalkrimide lugejate seas domineerisid naised, kellest sedalaadi kirjandust luges 17% (meestest vaid 8%). Seda fakti on kinnitanud ka krimikirjanikud ise – suvel Tallinna Ülikoolis krimikirjanduse kursusi andnud Peter Robinson väitis seejuures, et just vanemad prouad on suurim krimilugejate grupp. Märt arvab oma siinses postituses küll Eesti-Rootsi-Suurbritannia žanripõhiste laenutuste järgi: “Igatahes paistab, et kui mujal maailmas on rahvaraamatukogude külastajate hulgas rohkem mehi ja lapsi, siis Eestis annavad tooni vanemad prouad.” Aga selline järeldus võib olla soovkujutelm: miski ei ütle, et kui žanrijaotuse järgi on mujal ka mõned protsendid rohkem laenutatud põnevikke, ei anna nendegi laenutajate seas tooni jälle needsamad “vanemad prouad”.

teniers-old-woman-reading-ng2601-fm3. novembril, kui Päevalehes ilmus Rein Siku kurikuulus intervjuu Rein Langiga, olime parajasti Maimu Bergi, Rein Põdra ja Tarmo Tedrega raamatukogutuuril. Raamatukogutöötajad olid Langi mõtteavaldusest jahmunud, kartes tsentraliseeritud otsustusmehhanisme, diktatuuri, valikuvõimaluste kadumist. Ja neile oli pettumuseks, kui kirjanikud rahade selgema suunamise suhtes pigem poolehoidu väljendasid. (Jaburana mõjuvat raamatute ilmumisjärgse “kinnihoidmise” ettepanekut me seevastu ei puudutanudki.) Tahtes öelda, et osa rahast võiks olla suunatud (näiteks riigipoolse kultuuriajakirjade tellimise või teatud hulga raamatute ostmise kujul), osa aga vaba, ütlesin ise ka korra sõna “naistekas”, kuigi peatusin enne seda pooleks sekundiks ja ütlesin selle sõna ette “niinimetatud”.

Meil oleks ka vaja sellist terminit nagu romance või romanzo rosa vms. “Armastusromaan” läheb liiga pikaks, pealegi on neid kirjutanud ka “suured surnud valged mehed” ja isegi Suured Elavad Naised. (Ah, mis siis, kui “Anna Karenina” autor oleks olnud naine?)

Igatahes: massikultuuri ja naistekultuuri seostamise teema vääriks meil tõsisemat teadvustamist. Ja võib uskuda, et vanemad prouad jäävad põhilugejateks ka siis, kui komplekteerimisrahad saavad õigustatult “sildi juurde”.

Categories: Lugemine, Meedia, Telgitagused Tags: ,
  1. tauno
    13. november, 2011 kell 03:39 | #1

    Ma olen alati arvanud, et krimikirjandus on teatud naistekate alaliik. Näiteks Agatha Christie raamatud on ju puhtalt naistekad ja mis siis näiteks MC Beaton teistsugune on. Aga minagi loen naistekaid ja ei leia selles midagi halba. Lihtsalt üks osa kirjandusest, mida muu kõrval lugeda.
    Meestele jääb vaid sport ja sõda, rääkimata sellest, et naised üldse loevad rohkem. Isegi siis, kui mehed pole veel maha maetud.

  2. 13. november, 2011 kell 12:34 | #2

    Teate, jah!

    Ega sis kõik inimesed ei osta ainult Häid Raamatuid ja seegi liigitus on võrdlemisi pääle surutud kirjandusinstitutsioonide poolt, et missugune luule on hää, et missugune raamat on hää. Võtan või luuleleti ja Kulkagi - eks sääl ole kah inimesed, ainult inimesed, kes otsustavad, et see ja see ja see on hää, aga vahel võib hää olla ka väljaspool kulkat ja igasugu võistlusi. Samas jah, massikirjandus kaasa arvat krimkad, on ju ka lihtsalt krimkad.

    ja see, mis tehakse, ka Rein Langi poolt on lihtsalt inimese kui kõige väärtuslikuma resursi AJA suunamine ja see, mis meid tegelikult häirib, ka meid kirjandusteadlasi-luuletajaid-kirjanikke on lihtsalt see, et meie olemasolule ei pühendata aega ja sellele Cartlandile pühendatakse terve hunnik aega, kuigi too justkui ei viiks midagi edasi, aga nagu ma aru saan, sis enamus asju, mis me teeme, annavad meile lisaks ajaraiskamisele veel midagi, näiteks rahulolu olemasolust, vahel on see olulisem, kui kõrgkirjanduse ideaalne mõistmine ja mõtestamine.

    Minu meelest peaks need hirmsad ja vihased Sinijärved-Veidemannid, mitte kõva häälega või sis terase sulega ajalehes, vaid päriselus kokku saama inimestega, kes loevad, võiks lugeda ka edaspidi ja palju huvitavamaid tekste, kui neid senimaani lugeda antud. Minu meelest peaks raamat seotud olema mitte turumajanduse või ajakasutusega, mis surutakse peale, vaid klubindusega. Et isiklik saaks kokku ühiskondlikuga peaks inimesed lihtsalt vahel omavahel suhestuma, rääkima keerulistest tekstidest koos - Uues maailmas, kultuurimajades, raamatukogudes - mitte ainult oma parima või lihtsalt sõbranna-sõbraga, vaid palju avalikumas ruumis, mis poleks ainult blogi, raamatuajakiri või ajaleht.

    turumajanduses nagu ka riigijuhtimises rääkimata kõrgkultuurist sunnitakse omad reeglid peale - inimesed ise peaks aga neile vastu hakkama, omaenda algatustega, julgusega

    kasvõi lugeda Cartlandi
    aga KOOS

    blogi on tore, aga kohtuge vahel inimestega väljaspool konverentse, väljaspool mugavaid teemasid - siduge ennast tugevamalt kogukonnaga läbi tekstide, mis hakkavad tööle või lakkavad töötamast, kui nendega ei suhestu keegi peale kriitiku-kirjandusteadlase, kui seegi

  3. Märt Väljataga
    Märt V.
    13. november, 2011 kell 15:57 | #3

    Sain ise ka sellest aru, et krimikirjanduse laenutatavus Rootsis ja Inglismaal ei tarvitse tegelikult tähendada meeslugejate suuremat osakaalu. (See koos väitega, nagu oleks KOV-de roll raamatuostudes kõrvaline, oli üks mu blogiloo möödapanekuid.) Lastekirjanduse suurem laenutatavus Rootsus viitab ehk siiski nooremate inimeste (laste ja nende vanemate) suuremale osakaalule.
    Aga kas kaasaegse romance noveli tõlkimine naistekaks ei võiks siiski juurduda? Romance võib ju tähendada ka rüütliromaane jt uusajaeelseid romaane, aga tänapäeval tähendab ta ikkagi armastusromaane, mis on mõeldud naislugejatele: vt http://en.wikipedia.org/wiki/Romance_novel .
    Laenutavuse poolest ruulivad Eestis tõepoolest naisautorid, žanrist sõltumata. Eelmise aasta laenutatavuse TOP 25-s on ainult 6 meest:

    NORA ROBERTS
    DARJA DONTSOVA
    ERIK TOHVRI
    SANDRA BROWN
    BARBARA CARTLAND
    ASTRID LINDGREN
    AINO PERVIK
    ANDRUS KIVIRÄHK
    AGATHA CHRISTIE
    ALEKSANDRA MARININA
    LEELO TUNGAL
    SUSAN MALLERY
    IRA LEMBER
    ENO RAUD
    ANN GRANGER
    STEPHENIE MEYER
    KETLIN PRIILINN
    ERLE STANLEY GARDNER
    JAYNE ANN KRENTZ
    MILVI LEMBE
    PAULO COELHO
    KASEY MICHAELS
    MARCIA WILLETT
    REX STOUT
    SOFI OKSANEN

    Vt ka http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-graafik-valismaistele-menuautoritele-pakub-vaarilist-konkurentsi-ainult-erik-tohvri.d?id=61234792 . Sealjuures kirjutavad naised nii naistekaid, kriminulle jm põnevikke kui ka lasteraamatuid. Popmuusikas on soolised vahekorrad vist täiesti teistsugused või kuidas — äkki enam ei ole ka?
    Omaette põnev küsimus on, kas Eestis võiks olla turgu oma žanrikirjandusele: algupärasele põnevikule, kriminullile, naistekale, ulmele, fantasyle. Tohvri, kes on väga laenutatav, ei ole minu teada kuigi ostetav. Austerlaste uurimus
    M. Kovač, R. Wischenbart, Diversity Report 2009: Cultural diversity in translations of books: Mapping fiction authors across Europe. http://www.wischenbart.com/diversity/report/Diversity_Report_2009_final.pdf näitab mh seda, et enamikus Ida-Euroopa maades on olemas küll omad menuautorid, kuid ükski neist ei ole suutnud oma riigipiire ületada, st tõusta müügiedetabelitesse Lääne-Euroopas. St idaeurooplased ei valda veel rahvusvahelise bestselleri kirjutamise nippe, mis pole enam ammu ingliskeelsete autorite monopoliks. Eestis aga ei ole (veel?) korralikku kohalikkugi menukirjandust. Edetabelites ruulib peamiselt non-fiction. Kas näiteks Mari Järve põnevik “Esimene aasta” suudab müüa 1000 eksemplari? Arvan, et elujõulise kodumaise žanrikirjanduse olemasolu oleks ka nn kirjandusliku kirjanduse eduks vajalik. Kui omamaised kriminullid ja naistekad (mis seal veel ulmest ja fantasyst rääkida) ei suuda omal jalal seista, ei ole ka muul literatuuril suurt lootust.

  4. 13. november, 2011 kell 16:39 | #4

    Kivisildnik peab ennast heaks kirjanikuks, produtseerib tekste nagu grafomaan ja kui neid lugeda, mõtet otsida, siis põrkub ikka sarkasmi, tundetuse ja iroonia otsa, lipulausega - vaadake, kui õige ja hea mina olen/meie oleme (tema valikul muidugi), teised on haledad. Vastandamisele üles ehitatud tekstid pole igikestvad. Üle aegade elavad loojad, kes ühisosa otsivad ja teed näitavad, kuidas lõpuks inimesed aru saama hakkaksid, et kõik, mis oli, oli vajalik ja kõik, mis on, võiks olla integratsiooni teenistuses, sest vaid ühtse perena saab maailmas targalt tegutseda . Ajalugu on seda siiani tõestanud. Meedia on oma rahva nägu, aga ka raamatukogude lugejaskond on. Õnneks rahvas seas on peale manipuleeritavate ka mõtlevaid inimesi, kes loevad Cartlandi (ise pole ainsatki lugenud, aga rahvas võrdleb neid seebikatega), tasakaalustamaks puudujääki, mida ei paku kaasaegne Eesti kirjandus. Musta pori näkku ei taha keegi kaua saada.

  5. Maarja Kangro
    Maarja Kangro
    13. november, 2011 kell 22:37 | #5

    @Märt Väljataga
    Range poliitkorrektsuse eestseisjana pidasin mõistagi silmas, et sõna “naine” ei pruugiks selles terminis esineda. Lähtudes ikka sellest, et ehkki nn naistekate lugejad on põhiliselt naised, ei loe naised ju põhiliselt naistekaid. Üks asi on vaieldamatutel bioloogilistel või füsioloogilistel erinevustel põhinevad jaotused, nagu naiste- ja meestehaigused, -kingad jne. Aga kui asi puudutab kultuurilisi eelistusi, kiputakse “naist” lükkima ikka alavääristatavate või ebatõsiste nähtuste külge, näiteks naistenapsuks nimetatakse mingeid magusaid sodisid. Kirjanduses siis samuti. Kole lugu. Aga ega “naisteka” sõna juurdumisest ole ilmselt pääsu, arvestades selle žanri põhilisi tarbijaid. Või siiski — võiks ehk üritada itaallaste eeskujul juurutada mõistet “roosa kirjandus”? Kui see ei tundu jälle seksuaalvähemustele viitavat.
    Mari Järve “Esimest aastat” oli Heili Sibrits AK-s juba “pisut naistekahõnguliseks” nimetanud — vaat ei tea, kuidas see müügiedule mõjub.

  6. 14. november, 2011 kell 01:36 | #6

    Poliitiliselt ebakorrektne on rääkida naistekatest üksi, sest assotsiatsioon meestekaga pole vist veel praegu küllalt tugev st selline keelekasutus näikse implitseerivat paari “Kirjandus vs naistekad”, mitte “naistekad vs meestekad” ega “naistekad-meestekad vs Kirjandus”. Ajakirjade puhul on vist asi kenam: on meesteajakirjad ja on naisteajakirjad ning kultuuriajakirjad (jätan siin analoogias muud kõrvale).
    Kirjandus on (või vähemasti peaks!) ju vaimusfääri kuuluv ja seal on mistahes kehalisus sh soolisus loomuldasa pisendav (”Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palun mitte kuulata edasi..,” pistis Uku Masing oma ettekandesse ühel konverentsil).
    Tunnetepõhises kultuuritarbimkses pole tõesti midagi halba. Nagu ka korras seedimises. Iseasi, kas neid nüüd kultuurisaavutusteks pidada. Cartlandi konverentsile eelistaks jätkuvalt Mihkelsoni oma.

    Muidugi, mistahes hierarhiseerimine on a priori kahtlane ja mõjub demokraatlikule instinktile ärritavalt [demokraatlik instinkt pole ju kuidagi halvem kui demokraatlik aade või kõlbeline hoiak, eks ;)] ning sel puhul on üpris tõhus osutada sellele, et hierarhia pole piisavalt vingelt põhjendatud (ronides lammutusvajadusel hume’iliku tõsikindluseni).
    Aga elamuse kvaliteedist rääkimine on antud kontekstis natuke tautoloogiline (et mitte öelda paljastavalt hoiakuline). Elamus juba viitab emotsionaalsusele. Arutledes elamuste kvaliteete ongi juba kunstikogemuse emotsionaalne komponent esikohale seatud. NB! Kundera toob välja romaanikunsti ühe olemusliku karakteristikuna ägeda vastumeelsuse tundlemise ja emotsiooniõhutamise suhtes.
    (Sõna “kirjanduselamus” tekitab mus õigupoolest kohe päris ägeda emotsiooni …)

    Kui keegi ütleb, et „Võlumägi“ on kehv raamat, siis see arvamus kõlab mulle umbes nagu „Orgaaniline keemia ei meeldi mulle kohe üldse“ või „Matemaatika on ikka täiega igav“ st iseloomustab eelkõige muljetaja vaimset kapasiteeti.
    Emotsionaalne komponent on ühtlasi kõige idiosünkraatilisem, subjektiivsem ja vähem kommunikatiivne, sõltudes oluliselt keskkonnast ja seedmisriketest.

    kultuurinaudingutest:
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11079:kafka-kirves-hyry-ahi-mankelli-sokid-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3309

  7. tauno
    14. november, 2011 kell 03:36 | #7

    ega nendest nö kõige naistekamatest naistekatest reeglina ei jõua ükski läbimüügi poolest kõige teravamasse tippu. nad võivad müüa “korralikult”, aga tegu ei ole sellise kirjandusega, millest tehakse üha uusi kordustrükke. on ka muidugi erandeid, näiteks mullune “söö, palveta, karvusta”, mis ikkagi tänu filmile läks tippu (ma võin nüüd eksida, aga kas selle esimesest ehk enne filmi ilmunud trükist osa isegi allahindlusse ei jõudnud?). seda ma ei usu, et millegi naistekaks nimetamine mõjuks müügile hästi või halvasti. retsensioonide mõju läbimüügile on üldse üllatavalt väike - selleks et mõju oleks, peab reklaami olema väga palju ehk siis piltlikult öeldes tuleks pääseda AK-sse, prime-time (vaadatavasse!) saatesse või Postimehe esiküljele. Kõik muu on võrdlemisi nohu.

  8. 14. november, 2011 kell 06:31 | #8

    @Mihkel Kunnus
    Olen ammugi olnud vaimse soolisuse vastustajate seas, millest ka see postitus.
    Aga mis kehasse puutub, siis ilma temata vaevalt kirjandust eksisteeriks. Pärast Uku Masingut on veel paljugi tulnud, näiteks kognitiivsed teadused. Ja sihuke tore raamat nagu Johnsoni “Philosophy in the Flesh” jpm. Emotsioonidega on kah nii, et teadus leiab need ju olevat kognitiivsete protsessidega vastastikuses sõltuvuses. Esteetikakäsitlused läbi aegade on emotsiooni ja afektiga tegelemist tihedalt täis, mida ju tead. Võtkem või Aristotelese, kes kasutas meditsiinilist-kehalist katarsise mõistet, et kirjeldada afektidest puhastumise elamust. Näed, jälle see hirmus “elamuse”-sõna. Aga ega temagi ole alati puhttundelise tagapõhjaga: sakslaste Aha-Erlebnis’ist tõlgitud “ahhaa-elamusega” iseloomustatakse enamasti just intellektuaalset “valgustuse”-hetke, taipamist, et probleemile on lahendus leitud jne. Nii et sõna ennast ei tohiks küll karta. Aga kui ta ikka väga kohutab, loe selle asemele siis “nauding” või “kogemus”.
    Muide, Su enda avaldused jätavad Sust küll vägagi tundepõhise inimese mulje.
    Meestekate küsimusele mõtlesin enne ise ka, aga meestekal pole vähemalt minu kogemuse järgi sedavõrd halvustavat varjundit. See on muidugi omaette arutelu küsimus, kas hullemad meestekad lihtsalt ei pääse löögile — kuna meestekaid ongi vähem — ja seetõttu pole “meesteka” mõiste nii devalveerunud (meestekakirjanikud nagu nt Bukowski ja Palahniuk on üldaktseptaablid). Midagi meeste “naisteka” laadset ehk siis meestekas naistekaga sümmeetrilises tähenduses tundus olevat küll Ruitlase “Naine”.

  9. Eva
    14. november, 2011 kell 12:17 | #9

    Näe, näe, mis juba Oskar Loorits ütleb: “Mitte asjata ei ole iseloomustatud eesti rahvalualu üldilmet naiselikuks lüürikaks. Tõepoolest domineerib siin naiselik meeleolutsemine ja passiivne vastupanu eluraskuste pealetungile, süübimine enam sissepoole elamusisse kui välispoole tegevusse ja vastuatakki. Naised on ühtlasi eesti rahvalaulu peamised leelutajad oma koduses ja perekondlikus elus.” Rahvaluulegi puhas naistekas seega, eks ole.

  10. 14. november, 2011 kell 13:30 | #10

    Aga sellegipoolest tuleks igal juhul kõike kraami, mis kirjutatakse võtta terviklikult, nagu ühiskondagi. See, et naise juurde pannakse instinktiivselt silt - massikirjandus või ilulemine või olelemine või veel mingi mannakahuvahulohuaparaat, sis see lihtsalt on tulnud meie suutmatusest näha naise tegelikku väärtust ja ma ise usun, tõepoolest, et naisel ka naisena, ka kodusoleva perenaisena, koduloojana on väärtus, suur väärtus. Siin lihtsalt tehakse see kõik rahulikult maha, nagu saakski naine olla kaks lampfeminist või koduperenaine, mitte mõlemat koos. Omamata elulist praktikat viimases osas, sis ma usun, et tuleb lihtsalt aktsepteerida rolle, aga suuta neis näha ka vastandust või vastandlikkust. Ja ma ikkagi ei arva, et oleks õige täielikult tühjaks teha riiklikud raamatukogud naistekatest, meestekatest ja veel jumalteabmillestmismoodime neid asju nimetame, samas ka totaalselt eirata ilukirjandust, mis tõesti mitte lihtsalt ei loe, vaid muudab ühiskondlikku lähenemist probleemidele, arendab sõnaosavust, paneb inimese küsima tõelise järele - et siililegi on selge, et oluline on sellisel tekstil olla tulla ja jääda.

    minu jaoks kõige võimsamad naisekajastused on kirja pannud ikkagi Maimu Berg, eesti naiskirjanikest, rääkimata Eva Pargist.

    tuleb lihtsalt kuidagi laieneda ja laiendada - ja mitte pidada roosat ainult halvaks värviks, aga selleks kallis Maarja Kangro, kes sa kirjutad imelise novelli meestelantimisest, kirjuta veel - ja eks ma ise ka püüa, ei tule vist välja nii, aga siiski, roosa on täpselt nii roosa, kui me selle kirjutame roosaks. Ajakirjandus - on lihtsalt massiteadvus, ja kui meil pole seni õnnestunud kõiki naisi mõtlema panna, et nad on iseseisvad ja julgeda ja teotahtelised, ka lastega, ka mehega või nende asjanduste kiuste, sis jah loomulikult on naistekad versus ilukirjandus täiesti norm, mida pasundavad kõik ajakirjad-ajalehed- telekad jne.

    Aga isiklikult müügikogemusest, ikkagi poemüüja olen, kraadiga, aga mis teha, et liiga laisk, et oma erialal raha teenida.

    Cartland kah

    kogu selle jutu peale tahaks kirjeldada vanaprouasid, kes ilmselt lähenevad alati pea üheksakümnele ja seisatavad mu poeleti ees ja paluvad, et kas ma ei viitsiks, saaks neile anda seda uut Cartlandi, et…

    ja odavamat, et kas on uusi odavaid, et nad nii ootavad

    mida ma selle jutu peale ütlen? et ei, ei tohi? et võtke tõesti Kivisildnik või noh hääl juhul Jaan Kaplinski või noh paremal juhul…

    ??????????????????????????????
    tädidel on AEGA, mis ongi jäänud tiluliluks, roosamannaks, valgeks hobuseks koos printsiga.

    (minul endal ka aegajalt)

    Aga tulgem tagasi selle aja suunamise jutu juurde - see tähendab inimeste valitsemise juurde - mõnel on lihtsalt rohkem, mida valitseda kui teisel.

    Aga emotsionaalseks muudab see, et keegi ütleb-suunab-käsib-poob-laseb IKKAAAA.

  11. 14. november, 2011 kell 14:26 | #11

    @Maarja Kangro
    Mhm.
    Küllap on päris kopsakas omaosa ses šovinismihõngulises- antifeministlikus moonutuses ka selles, et naistekate lugemisele vastav käitumuslik ekvivalent meestel pole üldse lektüürivalikusse puutuv. Võrdtasemel isasvalimil on ses funktsioonis vast porno ja tugitoolisport, samavõrd seljaajuline meelelahutus ja lõõgastus, aga näe, sookirjandust ei kompromiteeri, sest lugemisstatistikas ei kajastu.

  12. 14. november, 2011 kell 17:20 | #12

    Tegelikult on sellelaadset katset tehtud, inglise keeles on selle nimi lad-literature, mis pole sama mis meestekad. Neis raamatutes räägitakse peamiselt jalgpallist, muusikast, joomisest, semudega väljas käimisest ja suhetest naistega (enamasti nurjunud suhetest). Ja kurdetakse, miks elu neid ülekohtuselt kohtleb. Eredaim esindaja on Nick Hornby ja tema on küündinud valdkonda, mida nimetatakse kirjanduseks.

  13. 14. november, 2011 kell 22:05 | #13

    Juha Vuorinen?

Kommentaarid on suletud.