Esileht > Kirjanik, Lugemine > Raamatublogi küsitlus: vastab Maarja Kangro

Raamatublogi küsitlus: vastab Maarja Kangro

4. detsember, 2011 Marek Tamm

Elu esimene loetud raamat (nagu see mälestustes paistab)?
Juhan Jaigi „Kaarnakivi”.

Raamat, mille peategelane tahaksid olla?
Ilfi ja Petrovi „Kaksteist tooli” ja „Kuldvasikas”.

Raamat, mis ei ole leidnud väärilist tunnustamist?
Kalju Kruusa „Tühhja”.

Kõrgelt tunnustatud raamat, mida pead ebahuvitavaks?
Eesti asjus järgin vanasõna „hunt pesa ümbert ei murra”. Ei veennud Herta Mülleri „Hingamise kiige” ega ka inglise keeles loetud „The Passport”. Ka Umberto Eco „Roosi nimi” pole kunagi tekitanud ülisuurt vaimustust.

Raamat, mis väga meeldib, ent mille autoriga parema meelega ei kohtuks?
Minugi kogemus ütleb, et kui teosest paistab sümpaatne mõttemaailm, on ka autor sümpaatne. Näiteks Thomas Bernhard: live-intervjuude järgi väga kena tundlik inimene.

Raamat, mille kaanel näeksid hea meelega enda nime?
Vladimir Nabokovi „Lolita”.

Raamat, mille järge sooviksid lugeda?
Max Frischi „Stiller”.

Raamat, mille kingiksid heale sõbrale?
Kindlasti leidub veel mõni hea sõber, kes pole saanud mult kingiks Valerio Magrelli raamatut „Luule DNA / Il Dna della poesia”, mille me koos Kalju Kruusaga välja andsime.

Raamat, mis on kõige enam lõbustanud?
Vist üks seltskondlikult loetud vene-eesti vestlussõnastik. Aga näiteks sellised kirjutajad nagu Eagleton, Žižek, Pinker, Dennett jpt valdavad sihilikku lõbustamiskunsti kadestamisväärselt hästi.

Raamat, mille peaks kindlasti tõlkima eesti keelde?
Judith Butleri „Gender Trouble”.

Raamat, mida tahaksid osata lugeda originaalkeeles?
Kavafise, Elitise, Seferise luulet; mul puudub fantaasia, et tahta lugeda selliseid keeli, millest üldse midagi ei taipa.

Viimati loetud raamat, mida soovitaksid teistelegi?
Jacques Rancière’i „Hatred of Democracy”.

Categories: Kirjanik, Lugemine Tags:
  1. Ano
    4. detsember, 2011 kell 19:13 | #1

    Judith Butleri „Gender Trouble”. Raamat püüab niisiis tõestada, et sugu on vaid sotsiaalne nähtus ehk mehed ja naised on identsed (esineb füüsilisi erinevusi aga vaimseid mitte)?

    Selle väite põhjal võiks raamatu sihtgrupp olla järgmine: 1) pseudointellektuaalid, kelle teadmised bioloogiast on puudulikud või kes teadlikult väänavad bioloogilisi fakte endale meelepärases suunas. 2) eneseabiraamatut otsivad bioloogilise kõrvalekaldega indiviidid (a la kapi-lesbid ja -transvestiidid). NB! Punkt 2 ei ole mõeldud moraalse hinnanguna nende inimeste suhtes. 3) padu-feministid, kelle usk endale sobiva teooria õigsusesse (kombineeritult eelnevate punktidega?) on nii sügav, et see välistab teadusliku argumentatsiooni ning seega sarnaneb ekstreem-islamistide pimeda veendumusega.

  2. nüümne
    5. detsember, 2011 kell 00:23 | #2

    Enne sedasi lahmimist võiks Butleri seisukohtadega ikka natuke põhjalikumalt tutvuda… Hea eestikeelne sissejuhatus tema filosoofiasse on näiteks vastav peatükk raamatus 20. SAJANDI MÕTTEVOOLUD. Kuigi seal leidub muud huvitavat ka.

  3. Maarja Kangro
    Maarja Kangro
    5. detsember, 2011 kell 01:11 | #3

    Ennäe, õnnestuski mul nii lihtsa võttega kommentaar välja meelitada! Pihtas, põhjas :)

  4. Ano
    5. detsember, 2011 kell 02:14 | #4

    Pihtas, põhjas, aga kes? :) Heade soovidega, Ano.

  5. 5. detsember, 2011 kell 04:56 | #5

    Kui lähtuda Ano enda kolmesest liigitusest, siis ilmselt kuulub ta ise kolmandasse kategooriasse, ehk siis nende hulka, “kelle usk endale sobiva teooria õigsusesse on nii sügav, et see välistab teadusliku argumentatsiooni ning seega sarnaneb ekstreem-islamistide pimeda veendumusega”. Kuidagi teisiti ei oska kvalifitseerida väidet, et Butleri raamat püüab tõestada, et “mehed ja naised on identsed”. Kui Ano vaevuks raamatut lugema, siis ta avastaks, et just sedalaadi väidete kritiseerimisega Butler oma teoses tegelebki, tema siht ongi pigem sellised enesestmõistetavad kategoriseerimised küsimuse alla seada. Niisiis, üks lugeja, kelle jaoks teos tõlkimist vajab, on meil juba olemas.

  6. Ano
    5. detsember, 2011 kell 14:28 | #6

    Hr. Tamm ja Nüümne, teaduslike faktide kasutamine ei ole enesestmõistetav kategoriseerimine. Teadus ei võrdu filosoofiaga, kus kõik jääbki interpreteerimisele igavesti avatuks. Asi on natuke konkreetsem (kuigi tõepoolest ka teaduslikud faktid täienevad ja vajadusel muutuvad, kui nad on täiesti väärad).

    Aga tuleme teema juurde tagasi, põhiküsimus ei ole Butleri isiklik filosoofiline teooria. Minu põhiküsimus on see, kas mehed ja naised on vaimselt identsed? Kuna ma lahterduvat kolmandasse kategooriasse, siis kellegil peaks olema konkreetne teadusartiklite või viidete kogum (mitte filosoofiline arutelu!), mis tõestab minu väidetele vastupidist (ehk tõestaks seda, et tegelikult ei esine vaimseid erinevusi, mis on valdavalt omased ühele sugupoolele, vaid kõik sootunnused on sotsiaalselt genereeritud. Loomulikult asetuvad omadused enamasti Gaussi kõverale, ja ei ole + või -). Äkki ma ei olegi nii fanaatiline oma teooria toetaja ja muudan arvamust. Võibolla tõesti, et olemegi vaimselt kõik täiesti võrdsed ja pärilikkust (kaasaarvatud geneetilisi sugulisi erinevusi) ei eksisteeri. Kõik on sotsiaalne nähtus.

  7. 5. detsember, 2011 kell 15:08 | #7

    @Ano
    Ilmselt pole blogisaba parim kohe teaduslikuks debatiks, ent kui lühidalt, siis igasugune teaduslik uurimus algab teadupärast õieti püstitatud küsimusest. Praegu on kahjuks kogu arutelu hanejalgadel, sest, kordan uuesti, Butler ei väida kusagil ega kunagi, et “mehed ja naised on vaimselt identsed” (rääkimata sellest, et “olemegi kõik vaimselt täiesti võrdsed ja pärilikkust ei eksisteeri”). Ei ole mõistlik ehitada endale õlest mehikest, et siis tema peal oma rammu näidata. Nii et uuesti sama soovitus — mõistlik oleks lugeda Butleri raamat läbi, seda enam, et seegi kulub teadusliku arutelu juurde, et teise poole väidetega ollakse kursis vahetult, mitte kaudselt ja kuulujuttude tasandil.

  8. Ano
    5. detsember, 2011 kell 17:10 | #8

    Nagu oletasin, siis teaduslikke viiteid mu põhiküsimusele ei tulnud, vaid jutt viidi libedalt Butleri filosoofiale tagasi (ja mind süüdistatakse õlemehikeses :)). Ju oleme mu põhiküsimuses ühel nõul. Aga olgu siis jutt Butlerist. Olen nüüdseks juba mõistnud, mida Butler ei väida (”mehed ja naised on vaimselt identsed”). Et jutt oleks informatiivsem, siis tahaksin teada, mida Butler siis lõppkokkuvõttes väidab? Kui raamatul oli mõte või konkreetsed argumendid, siis seda peaks olema võimalik raamatut lugenul paari lausega välja öelda (kasvõi siin blogisabas teistele mittelugenutele). Siis saab nende mõtete üle individuaalselt edasi mõelda või siin diskuteerida (mõistagi lühidalt). Kui aga raamatu põhilistest mõtetest ei saa rääkida, siis meenub “sellest millest ei saa rääkida, tuleb vaikida”. Aga vaikimine võib jätta kogu raamatust kohtlase mulje. PS! Eelnevale soovitusele vastan sõbralikult samaga - et olla aruteluga kursis, tuleb tutvuda teise poole ehk loodusteadustega. PS! Loodan et ma ei tundu siin blogisabas liialt agressiivne või kriitiline. Eesmärk on igatahes üllas - ei vähimatki kui tõde :). Butleri konkreetseid ideid ootama jäädes, Ano.

  9. 6. detsember, 2011 kell 02:14 | #9

    @Ano
    Kasutades võõrustaja eelist loen ma käesolevaga selle väikese arutelu lõpetatuks, sest see ei vii minu vaatenurgast kahjuks kuhugi. Tuletan vaid meelde, et arutelu sai alguse Ano seisukohast, et tõlkimiseks soovitatud Judith Butleri raamat ei kõlba kuhugi, ent nüüd on selgunud, et Anol on kahjuks see raamat lugemata. Niisiis soovitan järgmiseks lugema minna ja kui raamat läbi, siis on mõtet edasi rääkida. Ei tunne ennast kuidagi kohustatud pakkuma järeleaitamistunde ja resümeerima Butleri raamatu seisukohti, seda enam inimesele, kes hakatuseks leidis, et raamat on jama.

  10. Ano
    6. detsember, 2011 kell 02:54 | #10

    Eelmise Kalifornia kuberneri aktsendiga: I’ll be back!

  11. Maarja Kangro
    Maarja Kangro
    6. detsember, 2011 kell 05:57 | #11

    Oi, Marek, ära loe veel arutelu lõpetatuks, ma natuke kirjutan veel anole, alles nägin, kui palju emotsioone siin sõnadeks on saanud.
    Esmalt üks delikaatne märkus: “ano” tähendab itaalia keeles pärakut (vt ladina anus). Kui teinekord sõna võtad, ano, valid ehk mõne kobedama nime välja.

  12. Maarja Kangro
    Maarja Kangro
    6. detsember, 2011 kell 06:11 | #12

    Aga nüüd veel Anost kostnud häälele:
    Mida Butler siis selles raamatus teeb? Esitab palju küsimusi, arendab edasi tingimuslausetel (kui…, siis…) põhinevaid hüpoteese ja väidab, et sugu on performatiivne, st luuakse pidevalt korratavates toimingutes, mille kaudu sünnibki subjekt. Butler ei arva, et esmalt oleks olemas sootu olend, kes siis valib, mis sugu omandada. Ent sugu (gender) ja identiteeti loovaid performatiivseid tegevusi on võimalik vahetada (paljud soovivad, et see ikka veel tähendaks transgressiooni) ja performeerida endale niimoodi paroodiliselt teistsugune identiteet, st mitte üksnes konkreetse kultuuri mudelitele vastav (heteroseksuaalne) „mees“ või „naine“.
    Butler küsib, ehkki küsimus mõjub retoorilisena: „Kas näiliselt looduslikud faktid soo kohta on loodud eri teaduslike diskursuste poolt, mis on teiste poliitiliste ja sotsiaalsete huvide teenistuses?“ Tingimuslaused ei luba talle sugugi ette heita tõe kehtestamist. „Kui sugu (gender) on need kultuurilised tähendused, mida keha omandab, ei saa öelda, et gender tuleneks mingil viisil sex’ist.“ Või: „Kui keha on situatsioon, nagu [Beauvoir] väidab, pole võimalik tagasi minna keha juurde, mis poleks alati juba kultuuriliste tähenduste kaudu tõlgendatud; seetõttu ei saaks sugu kvalifitseeruda kui anatoomiline faktilisus.“
    Butler jagab Monique Wittigi seisukohta, et poliitilise ja isikliku tegevuse allikas on kultuuriline vahetusprotsess, mis toimub kehade vahel pidevalt ja milles identiteet pidevalt ka muutub, st seda võetakse pidevalt koost lahti ja konstrueeritakse uuesti. „Liikuva ja kontekstuaalse nähtusena ei viita sugu (gender) mitte substantiivsele olendile, vaid suhtelisele koondumispunktile spetsiifiliste ajalooliste ja kultuuriliste suhete vahel“ (lk 15). „Naine“ (ja „mees“) on pidevas muutumises, nagu muudki identiteedid. Butleri etteheide feminismile ongi see, et feminism lähtub eeldusest, justkui oleks olemas mingi püsiv, universaalsel alusel põhinev „naine“, kelle emantsipatsioonile tuleb kaasa aidata, ehkki tegu on feminismidiskursuse enese poolt loodud subjektiga.
    Butler ei tee muidugi loodusteadust, ent kas identiteeti saab tõesti pidada bioloogiast tingituks? Kas identiteet (ka sooline) saaks olla loodusteaduslik kategooria? Kas hoopis niisugune mõte ei riski fundamentalismis lõpetamisega? Kohati tundub me ühiskond juba poolküps, et nende asjade üle laiemalt, st ka väljaspool inglise keeles lugevat akadeemiat mõtlema hakata. Seepärast arvangi, et see raamat tuleks tõlkida. Feministlikku vaimuvara on meil siiski suhteliselt vähe. Samas on me ühiskond ikka pooltoores, mistõttu võib seda teemat puudutades alati ano-tüüpi kommentaaridele loota. Fondatsionalistliku lähenemise vaidlustamine pahandab ikka veel – aga miks ta näiteks sind häirib, Ano? Ma arvan, et ei liialda, kui loen kommentaaridest välja häirituse.

  13. 6. detsember, 2011 kell 12:23 | #13

    Suhteliselt hea kokkuvõtte Butleri arusaamadest on “Ariadne lõngas” 1/2 2005/2006 lk 69-73, Redi Koobaku artiklis “Nähtamatu kohalolek: (mehe) keha feministlikes teooriates” (sellele “20. sajandi mõttevooludes” kahjuks ei viidata).

    Loodusteaduslikust vaatepunktist aitaks ehk Butleri intuitsioone selgitada eksadaptatsiooni ehk eksaptatsiooni (exadaption) mõiste. Eksaptatsioon on kohastumuse kasutus uues funktsioonis. Näiteks klappi, mille kohastumuslik algupära on takistada toidu sattumist kopsudesse, kasutab inimene uues funktsioonis - hääle tekitamiseks. See ei tähenda, et hääl oleks kuidagi essentsiaalselt toiduklaplik, AGA [ja selle unustab pan-diskursivist Butler ära!] eelmine funktsioon on, ütleme, struktuurse mäluna kaasas. Ei saa siin midagi kõike ümber mängitada, diskursitada, performeerida - kui neelad, ära räägi!
    Heaks näiteks on ka igasugu seksuaalvähemused - kuigi nad on seksuaalorganid eksadapteerinud st võtnud need kasutusele uues funktsioonis, peavad nad täiesti iseenesestmõisytetavaks et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel on loomulik lähtuda impulssidest, mis tulevad organitest, mille algne kohastumus oli paljunemisfunktsioon.
    Minu arust ei saa Butler sellest ka aru.

  14. 6. detsember, 2011 kell 13:34 | #14

    Patust muidugi eksaptatsioonile apelleerimisega ei pääse, sest kirjutatud on: sina ei pea mitte oma sisse- ja väljalaskeavade regulaatormehhanismide närvivõrgustikke kasutama funktsioonis, milleks sulle on aegade algusest adapteeritud positiivne tagasiside viljastamisprotsessile!

    Bulter ei lähe probleemi juureni, tegeleb mingi oksaraagude ja vesivõsudega. Tuleb dekonstrueerida jalgadel käimise ideoloogia, kogu bipedaalsuse diskursus, sest, nagu pärast Lakoffi ja Johnsoni teame, see tuhandest neetud hierarhiseerimine on vertikaalse kehahoiaku tagajärg. Jah, see oli võibolla savannis põhjendatud, rohi kõrge ja sebra triibuline, aga nüüd, moodas linnaühiskonnas, oleks viimane aeg sest pleistotseeni taagast loobuda, järgmise paraadi teeme käpuli!

    Tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et muidugi tõlkida Butlerit, aga näe, miski tung mu sees võttis antud kommenteerimisvõimaluse kasutusele hoopis teises funktsioonis…

  15. Kärt
    6. detsember, 2011 kell 15:45 | #15

    @Maarja Kangro
    Sa ütled, et meie ühiskond on pooltoores ja samas poolküps nende asjade üle arutama. See kõlab nii, nagu kuskil oleks juba küps ühiskonda ka olemas. Kas küps ühiskond tähendab, et ühel meelel? Rumalaid küsimusi ei esitata?

  16. Juhan
    7. detsember, 2011 kell 00:08 | #16

    @Kärt
    Vaevalt. Pigem tähistaks “küps ühiskond” siinses kontekstis olukorda, kus keeruliste ja/või vastakaid arvamusi tekitavate küsimuste/nähtuste/teooriate üle on võimalik arutada väärikalt ning erinevaid alternatiivseid lähenemisi arvesse võtvalt - sealjuures omaenda veendumusi ainuõigeks pidadamata. Rumalad küsimused on teinekord täiesti õigustatud.

  17. Ano
    7. detsember, 2011 kell 03:26 | #17

    @Maarja Kangro
    Ootamatult lapsik ja täiesti tähtsusetu kommentaar:: “ano” tähendab itaalia keeles “pärakut”. Allpoolvööd kommentaarid on tavaliselt algkooli poiste pärusmaa. Tundub, et hetkeks kukkus intellektuaali mask eest - ei mänginud seekord rolli välja. Aga mida “ano” shotlaste suus tähendab? Kui nimedest tingimata edasi lobiseda, siis “Maarja” on ülemaailmselt tuntud nimi (ingl. k Mary) ning tuleb neitsi Maarja nimest (heebrea keeles “kibedus” ning ka “tahab last” :) ) - Jeesuse emast. Ta on teatavasti ka usu jaoks tähtis tegelane. Usussõjad on sajandite jooksul põhjustanud lugematutele inimestele kannatusi - mehi on tapetud, naisi on vägistatud, lapsi piinatud. Kas pole Maarja nime kandmine feministi jaoks hoopis mõtlemapanevam kui mingi Ano pseudonimi blogis - Maarja nimi on ju tribuut tegelasele, kelle tõttu on nii palju naisi sajandeid väärkoheldud :). Või eelistad Maria-Magdalena tribuuti. Aga olgu nüüd aja raiskamisest, kui mingil põhjusel peaks viitsima, siis käsitlen hiljem ka allpoolset Butleri sisu. Seniks soovitan Mihkel Kunnuse ja Kärdi asjalikele kommentaaridele vastata.

  18. 8. detsember, 2011 kell 00:47 | #18

    @Mihkel Kunnus

    Butler ju üsna selgelt toob kohe Gender Trouble-i alguses välja sex/gender eristuse, aga juhib siis tähelepanu, et need ei ole üksteisega kattuvad ega ka omavahel deterministlikus suhtes. Mõistagi ei tähenda see, nagu neil kahel asjal omavaheline suhe puuduks või et seetõttu oleks võimalik “kõike ümber mängitada, diskursitada, performeerida” — ja seda seisukohta ei ole mina küll kuidagi Butlerist välja lugeda osanud.

    Peale seda eristust ning selgitust tegeleb Butler Gender Trouble-is tõepoolest peamiselt sooga selle gender tähenduses, mis pealkirja vaadates ei peaks ka kuidagi üllatusena tulema. Kas see tähendab, et ta on bioloogilisest soost tuleneva “strukturaalse mälu” ära unustanud, on natuke eraldi teema, mis sisaldab endas omakorda teatud eeldusi, mida muide ka mina isiklikult vist päriselt jagama ei kipu.

  19. 8. detsember, 2011 kell 14:12 | #19

    @Tarmo Jüristo
    Eksaptatsiooniga proovisingi biologiseerida seda lõtku, milles Butler mängib. Tundub, et Ano seda ei näinud/teadnud ja sellest ka eksiarvamus, et Butler saab kõnetada ainult neid, kellel “teadmised bioloogiast on puudulikud või kes teadlikult väänavad bioloogilisi fakte endale meelepärases suunas”.

  20. Ano
    11. detsember, 2011 kell 18:21 | #20

    @kõigile eelnevatele ja järgnevatele

    Miks ma oma aega sellele raiskan? Sest tõestatud faktid on olulisemad kui tõestamata faktid. See näiteks eristab astronoomiat astroloogiast (kuigi viimasel on ilmselt rohkem järgijaid, see on juba teine probleem). Keskmine inimene ei tee nendel asjadel vahet - filosoofia muundub teaduseks või mingiks kinnistunud laiatarbekaubaks – ja selles peitubki oht. Esialgne usk kinnistub veendumuseks. Niisiis, see on üldsusele mõeldes moraalne küsimus. Järgnevalt proovin lihtsalt ja selgelt rääkida, et poleks valesti mõistmisi. Siis saab edasi arutada, kas minu toodud punktid omavad Butleri filosoofiat käsitledes tähtsust. Kui ei oma, siis võib igaüks kommenteerida, miks ei oma. Iga punkti juures võite välja tuua, mis on valesti. Aga palun väljendage ennast informatiivsuse huvides üheselt mõistetavalt. Ja viisakalt! Ma ei ole nii loll kui paistab.

    Kas sugu on bioloogiliselt determineeritud?
    1) Lingvistiline täpsustus – eesti keeles pole kahte sõna nagu inglise keeles. Niisiis, “sex” tähendab „geneetilist sugu”, mis on tähistatud mehe puhul XY kromosoomidega, naisel XX kromosoomidega. See on meessoo ja naissoo geneetiline erinevus - pole põhjust seda kokkuleppelist eristust muuta. On teaduslikult tõestatud, et kromosoomid on geneetilise info kandjad, nad otseselt reguleerivad geenide kaudu inimese füüsilisi, füsiloogilisi ja vaimseid protsesse. “Gender” on kokkuleppeline omaduste kogum, mis omistatakse mõlemile geneetilisele soole. XY kromosoomidega organism (meessugu) on keskeltläbi “mehelike tunnustega”. XX (naissugu) on “naiselike tunnustega”. “Gender” tunnused on Gaussi kõverad, mis tihti kattuvad omavahel, aga kõvera tipp ehk “keskmine” on mehe ja naise puhul nihkes.
    2) Kas bioloogiline ehk geneetiline erinevus (sex) tingib ka soolisi (gender) erinevusi käitumuses? Toon ühe konkreetse näite. Teaduslikult on näidatud, et meessuguhormooni testoserooni konsentratsioon veres on geneetiliselt reguleeritud ning ei allu tahtele ega kultuurilisele erisusele. Sõltumata riigist ja kultuurilistest eripäradest, XY indiviididel on testosterooni tase keskmiselt kõrgem kui XX indiviididel, see on geneetilisest soost tingitud. Oluline on aga see, et testosteroon reguleerib mitte ainult füüsilisi erinevusi (lihaste areng), vaid ka vaimseid soolisi erinevusti (gender). Üks näide on agressiivsus – mida kõrgem testosterooni tase, seda agressiivsem kipub organism olema. Seega, bioloogia ehk geneetika (sex) mõjutab otseselt sugulisi (gender) omadusi. Meesugu (gender) on keskmiselt agressiivsem kui naissugu (gender) ning see on bioloogiast (sex) tingitud. Need on teaduslikud faktid, mida saab kontrollida pubmed’is. Nagu aru saan, siin Butler eksibki. Sex tingib genderi, geneetika ja kaudu.
    3) Et asi oleks selge. Maarja Kangro Butleri kokkuvõttes. Butler ütleb nii: “Liikuva ja kontekstuaalse nähtusena ei viita sugu (gender) mitte substantiivsele olendile, vaid suhtelisele koondumispunktile spetsiifiliste ajalooliste ja kultuuriliste suhete vahel“ (lk 15). Butler ei tee muidugi loodusteadust, ent kas identiteeti saab tõesti pidada bioloogiast tingituks? Kas identiteet (ka sooline) saaks olla loodusteaduslik kategooria? Kas hoopis niisugune mõte ei riski fundamentalismis lõpetamisega?
    Vastused nendele küsimustele on punktis 2. Need on teaduslikud faktid.
    4) Filosoofiline ehk meelelahutusliku eesmärgiga punkt. Kui bioloogiliselt XX (nais)indiviidid alustaks rollimängu ja hakkaks käituma sama agressiivselt kui keskmiselt XY indiviidid, kas 100 aasta pärast muudaks see sisuliselt ka midagi? Jah, aga ainult näiliselt ja seega ajutiselt. Kuna agressiivse rolli mängimine ei muuda testosterooni taset (nagu lühike inimene ei muutu pikaks, kuigi teeskleb korvpallurit), siis sisuliselt see minu arvates ei muuda ju midagi. Kui nimetame kurki tomatiks, siis ajapikku nimi vast muutub, aga kurgi maitse sellest ju ei muutu. Niisiis, bioloogiast ehk geneetikast ei saa paraku nii lihtsalt mööda vaadata. Sex ja gender ei ole täiesti lahutatavad.

  21. 12. detsember, 2011 kell 12:50 | #21

    @Ano

    “Ma ei ole nii loll kui paistab” - rõõm kuulda.

    Selle pika jutu peale tuleb ühineda Mareki varasema soovitusega raamatu lugemise osas. Butler käsitleb mitmeid neid argumente - niivõrd kui need tema teemapüstitusse puutuvad - kohe esimeses peatükis (Subjects of Sex/Gender/Desire), nii et kui jaksu ei jätku, siis ei peagi päris raamatu lõpuni punnima. Kui aga tõesti ei taha lugeda, siis pole muidugi midagi teha - aga siis ei ole see vestlus paraku ka Butleri teemal ning seda võiks tõesti vast hoopis kuskil mujal pidada.

Kommentaarid on suletud.