Esileht > Kriitika, Lugemine, Raamat > Lugemiselamused 2011

Lugemiselamused 2011

18. detsember, 2011 Marek Tamm

Et pakkuda mõningaid sihte meie tihenevas raamatumetsas, viisin blogijate seas läbi küsitluse lõppeva aasta meeldejäänumate lugemiste osas, palvega keskenduda eeskätt tänavu ilmunud teostele, keelest sõltumata. Sellega sai ühtlasi tehtud katse taaselustada paari aasta eest alustatud traditsiooni, mil jagasime 2009. aasta lugemiselamusi. Vahepeal on blogijate seltskond veidi muutunud, nii et loodetavasti seda huvitavam. Elamuste nimekiri sai aga niisiis alljärgnev.

Kai Aareleid:

Eesti kirjandus: Ülo Mattheus, “Vabanemine kuulmise läbi” – väga elus väike raamat alapealkirjaga “Mälestusi surmast”.

Tõlkekirjandus: José Eduardo Agualusa, “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – ilus seosterikas romaan Angola kirjanikult, n-ö maagiline realism Aafrika moodi. (Pikem postitus siinsamas blogis.)

Hispanica: Javier Marías, “Los enamoramientos” (”Armumised”, 2011) – Hispaania moodne klassik oma tuntud headuses: tihe ja pisut sünge romaan armastusest ja armastuses varitsevatest kuristikest. Maríase kurviline keel on omaette teema.

Vahelugemised: Alberto Manguel, “The Library at Night” (2006) – raamat, mis pole küll uus, kuid on hariv ja kujutlusvõimet ärgitav lugemine ükskõik missuguse peatüki juurest lahti lüües. Mida kõike ja kuidas kõik raamatukogu(d) on olnud ja on… (Vt. ka Mareki postitust Manguelist)

Tiit Aleksejev:

Tagasivaateliselt on aasta autoriks olnud ilmselt Carlos Fuentes. Kõik sai alguse “Sünnipäevast”, mille esmatrükk ilmus juba 1969. a.-l, aga mille prantsuse tõlke Gallimard kevadel välja andis. Selle mõju all kohtusin või taaskohtusin kuue-seitsme Fuentese romaaniga, mille hulka kuulusid eesti keeles ilmunud “Inezi vaist” (tlk. Margus Ott) ja “Artemio Cruzi surm” (tlk. Jaan Kaplinski). Oluline kirjanik, eelkõige oma stiiliotsingute tõttu, soovitan.

Eestindustest on kõige rohkem meelde jäänud Mihhail Šiškini “Veenuse juus” (tlk. Jüri Ojamaa). Võimas teos nii sisult kui vormilt. Näide romaanist, mis on romaan, mitte jutustus. Üks hea tuttav mainis, et tõlgib Šiškini “Izmaili vallutamist”, loodetavasti saab sedagi peatselt eesti keeles lugeda.

Aasta lõpupoole ilmus Hilary Manteli “Wolf Hall” (tlk. Karin Saarsalu). Igati õnnestunud ajalooline romaan, keda taoline kraam huvitab. Henry VIII valitsemisajast on kirjutatud terve riiulitäis ilukorjandust, Manteli saavutuseks on 16. sajandi “kodustamine”, ise nautisin ennekõike autori stiili. Hea kingitus lugevale inimesele.

Ühelt Londoni sõidult haarasin kaasa Peter Ackroydi “The Fall of Troy” (2006). Lugesin selle juba lennujaamas läbi ja jäi kuidagi kummitama. Lugu Troojasse labida löönud Herr Obermannist (prototüübiks ilmselt Herr Schliemann), kes suudab linna näha ainult läbi Homerose teoste, ja kes reaalsust vastavalt kohendab. Ebasoovitavad leiud visatakse minema, ebamugavad isikud tõrjutakse kõrvale või lüüakse hoopis Anatoolia mättasse. Ackroyd on siin midagi olulist ära tabanud, kui mõelda kasvõi Lähis-Ida välispoliitiliste avantüüride peale, kus lääs toetab vabadusvõitlejaid ja on hiljem üllatunud, et millal need mustades turbanites mehed kohad sisse võtsid.

Eesti proosast puudutas kõige rohkem Peeter Helme “Varastatud aja lõpus”. Väga õnnestunud armastuse ajalugu, kuigi tegelikult puurib autor märksa sügavamale, mingite mälupiltideni. Nagu selles “The Cure’i” laulus: “Pictures of trickery/ Stains on the carpet and/ Stains on the memory”. Ja me teame, kuidas lõpp alati lõpeb: halvasti. Aga teinekord jääb sellest hea tunne.

Samasuguse tonaalsusega on Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, mis jäädvustab maailma, mis näib pärinevat Ridley Scotti filmist “Tulnukas III” ja mis oli ometi vägagi olemas. Kuigi kõige põhjalikuma uurimistöö võtab autor ette iseendaga. Metallplaat hammaste vahele ja röntgeniaparaat käima. Närvid, kanalid, veneaegsed plommid… Kohtasin Andrei Hvostovi Helsingi messil ja küsisin temalt: Andrei, kas autor peab ikka kõik välja ütlema? Andrei ütles, et peab. Olgu siis nii, punkt aususe eest ja võimalik, et anno Domini 2011 ongi “Sillamäe passiooni” aasta.

Tarmo Jüristo:

Ilmselt jääb 2011. aastal loetust mulle endale kõige eredamana meelde Amar Annuse tõlgitud Gilgameši eepos, mille me sel suvel koos Peeter Jalakaga paari kuuga näidendiks vormisime. Töö käigus tekkis mul – parafraseerides kuulsat Alfred Whiteheadi märkust Platoni ja lääne filosoofia kohta – tunne, et kogu Euroopa kirjandustraditsioon pole muud, kui hulk Gilgameši loo ümberjutustusi. Sellest sai kogu lavastuse üks kontseptuaalseid lähtekohti, mis viis mind omakorda terve hulga teiste tuntud ja tähtsate tekstide läbi- ja ülelugemise juurde. Loodetavalt õnnestus kogu seda tekstimõnu vähemalt mingil määral ka publikule edasi anda.

“Tavalise kirjanduse” elamusi ritta seades leidsin endalegi üllatuseks, et mingil põhjusel olin tänavu sattunud lugema tervet hulka raamatuid, mis käsitlevad minajutustuse vormis isikliku mälu, mineviku haavade, kaotuse, melanhoolia ja muu sellise teemasid. Meenutamist ja teistelegi soovitamist vääriks nende hulgast Lorenç Villalonga “The Dolls’ Room” (mida jõudsin siin blogis juba ka põgusalt tutvustada), Colm Tóibíni “Empty Family”, Teju Cole’i “Open City”, Julian Barnes’i “The Sense of an Ending” ning Roberto Bolaño “By Night in Chile” – ja kui ajaliselt võtta sisse veel ka eelmise aasta lõpp, siis sobiks samasse ritta suurepäraselt W. G. Sebaldi “Vertigo” (e.k. “Peapööritus”, 2011, tlk. Mati Sirkel).

Eestikeelse kirjanduse osas oli mulle isiklikult aasta suurimaks rõõmsaks leiuks Hendrik Lindepuu tõlgitud ja kirjastatud Poola luule kogumikud, millest viimane elamus oli tänavu ilmunud Czesław Miłoszi “Teeäärne koerake”. Samuti sattusin lugema Punase Raamatu sarjas värskelt taasilmunud Sergei Dovlatovi “Kompromissi” (tlk Vilma Matsov) ja ei mäletagi, millal mõni kurb lugu mind sellisel moel valju häälega naerma oleks pannud.

Maarja Kaaristo:

Käesoleva aasta kõige hiljutisem lugemiselamus on mõni päev tagasi lõpuni loetud Indrek Hargla “Suudlevad vampiirid”, kust leiab nii üleloomulikku kui ka ülevat. Lugemiselamust võimendas naljakas kokkusattumus, et nimilugu, lühiromaani “Suudlevad vampiirid” lugesin ma Transilvaanias. Ja viimast novelli, “Jõgeva elavad surnud”, öösel Moldova väikelinnas Orheis, peaaegu inimtühjas kõledas ja absurdses hotellis (hakkas natuke õudne küll). Kaks lühikest Melchiori lugu on ka kirssideks tordil.

Võimsalt mõjus Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”. Lugedes ma: luksusin üksi naerda (mõnikord hüsteeriliselt), noogutasin hoogsalt nõustumise märgiks peaga, või tardusin hiirvaikseks, sest seal on kohti, mis lõikavad nagu noaga. Ja see kõik on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Tagastasin raamatu vastumeelselt Kaisale, läksin raamatukauplusesse ja soetasin isikliku eksemplari.

Väga meeldis Joe Abercrombie “The First Law” triloogia. Raamat, mis algab nagu fantasy-klišee sellise korraliku taplusega, kus verd ja muda aina lendab, on klišeedest tegelikult päris kaugel. Irooniline, sarkastiline, vaimukas, kohati väga mõru raamat, vägagi elulise lõpplahendusega. Soovitan George R. R. Martini fännidele.

Kevadel avastasin ma enda jaoks ka Henning Mankelli. Alustasin “Valgest emalõvist” ja “Naeratavast mehest” (mõlemad tlk. Kadri Papp) ega saanud enne rahu kui ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud romaanid olid läbi loetud. Kõik toimus mõne nädala jooksul, aga küllastumust ei tekkinud ikkagi, ootan kannatamatult uusi. Need keskealise enamasti masendunud komissar Wallanderi tegemised kaamoslikus Rootsis haarasid millegipärast vägagi kaasa.

Ja lõpetuseks soovitan haaravat sissevaadet ühte teistmoodi mõttemaailma, nimelt Juri Vella proosakogu “Järvetuul” (tlk. Art Leete): toredad, mõtlemapanevad, kohati mõnusalt absurdsed lood maailma ainsalt metsaneenetsi kirjanikult.

Kaisa Kaer:

Philippe Claudeli “Hallid hinged” (tlk Tiiu Vilimaa) – hillitsetud ja omas tempos kulgev võimsa atmosfääriga lugu ühest Prantsusmaa provintsilinnast Esimese maailmasõja ajal ja seal toimunud mõrvast. Romaani väljapeetud õhustik ja stiil meenutasid mulle Michael Haneke geniaalset filmi “Valge pael” – mõlemad käsitlevad vägivalda, allasurutud tunge, eri tundmuste vaheliste piiride hägustumist.

José Eduardo Agualusa “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – kevadel Tallinna kirjandusfestivali väisanud sümpaatse kirjaniku sümpaatne teos, lühike, kuid mitmes mõttes lõputu. Petlik mahedus kätkeb sügavamaid kihte, mis tekitavad tahtmise seda üha uuesti üle lugeda.

Jevgeni Griškovetsi “Särk” (tlk. Lauri Leis) – teeb lihtsalt heldimusest oimetuks. Ei mäletagi, millal viimati tundus sügav enesehaletsus sedavõrd armas. Moskvas elava arhitekti päev objektidel, sõbraga puhvetites, telefoni juures - kas ootamas kõnet naiselt, kellesse ta on äsja kõrvuni armunud, või hoides end tagasi, et talle mitte ise helistada ja nii oma liigse innukusega kõike ära rikkuda. Väike raamat, mis valmistab üle mõistuse suurt rõõmu. Söandan väita, et kohustuslik.

Milan Kundera “Veidrad armastuslood” (tlk. Küllike Tohver) – tõtt-öelda ei oskagi muud, kui tsiteerida Valle-Sten Maistet, kelle sõnul on see kohustulik lugemine ja seda ei pea kahetsema – “Teen kolm prääksuga kükki igaühe ees, kes väidab vastupidist.” Ühinen tungiva soovituse ja ähvardusega.

Doris Lessingi “Kõige ilusam unelm” (tlk. Krista Kaer) – armutult aus romaan, kandvaks teemaks Lessingi südantlõhestav armastus Aafrika vastu. Süüdimatult ülbe, iseka ja edeva seltsimees Johnny kuju on eriti eluline. Selliseid inimesi on päriselt olemas, ka nende pintsakuõlad läigivad tunnustavatest patsutustest ja kui neile tõtt näkku öelda, vaatab vastu tühi, mõistmatu, eneseõigustusest umbes pilk. Lisaks Aafrikale on keskmes 1960. aastate London, kus elab Johnny endine naine Frances. Ta hoolitseb hiiliva sissekolimise tulemusena lõpuks tohutu majapidamise eest, mille kaudu kirjeldab Lessing “Swinging Sixtiesi” süngemat allhoovust – sõjajärgse põlvkonna lapsed, kes õieti ei tea, mis neil viga on ja mida oma eluga peale hakata.

Krista Kaer:

José Eduardo Agualusa, “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) – väga ilus, vaimukas ja poeetiline raamat. Angola kirjandusest ei teadnud ma enne seda midagi ning lisaks tekitas raamat ka huvi selle vastu, mis seal ikkagi toimus. Ja soovi sama kirjaniku teisi raamatuid lugeda.

David Grossman, “To the End of Land” – lugesin inglise keeles, sellest ka see pealkiri. Heebreakeelse originaalpealkirja tõlge oleks pigem “Naine põgeneb teadete eest”. Raamat räägib Iisraelist ja Palestiinast, aga tegelikult palju enamast. Eelkõige muidugi sõjast ja sellest, mida see inimesega teeb, aga ka sõprusest, armastusest, reetmisest ja ustavusest. Lootusest ja lootusetusest. Ja see raamat ei lähe meelest ära ega ühegi teisega segi.

Madeleine Thien, “Dogs at the Perimeter” – Kanada kirjanik, kes kirjutab Kambodžast kahe tegelase pilgu läbi. Üks on jaapanlane, kelle vend on Kambodžas Punaste khmeride tegutsemise ajal kadunuks jäänud. Teine on lapseeas tolleaegsest põrgust päästetud naine, kelle perekond hukkus. Imeliselt ilus ja poeetiline raamat. Ja hea on teada, et Madeleine Thien tuleb kevadel ka HeadRead kirjandusfestivalile.

Lauren Beukes, “Zoo City” – Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanik, kes sai möödunud aastal Arthur C. Clarke’i auhinna, kirjutab tulevikumaailmast, kus iga kuriteo sooritanud inimese juurde tuleb mingi loom, kellega ta on edaspidi möödapääsmatult seotud. Side on sama tugev nagu Philip Pullmani raamatutes kirjeldatud sümbioosi puhul. Juba oodatakse põnevil ka Beukesi järgmist romaani, millest on praegu küll valmis ainult katkendid.

Maarja Kangro:

Kõige hiljutisem lugemiselamus on tänavu ilmunud Valerio Magrelli “Il Sessantotto realizzato da Mediaset” (”Kuuekümne kaheksas [aasta], mille on täide viinud Mediaset”), dialoog Machiavelli ja pehmekest vasakpoolsust esindava Il Tenerissimo (”Üliõrnuke”) vahel. Sageli on need kaks tegelast maailma asjades ühel meelel.

Muid noppeid: Kenzaburō Ōe “Õpeta meid oma hullusest üle saama”, mis sisaldab nelja lühiromaani või jutustust: “Päev, mil ta kuivatab mu pisarad”, “Koduloom”, “Õpeta meid oma hullusest üle saama” ja “Aghwee, taevane koletis” (lugesin raamatut itaalia keeles ja tõlkisin selle järgi ka pealkirjad). Slavoj Žižeki “In Defence of Lost Causes” (2008), Thomas Bernhardi “Verstörung” (”Häiritus”, 1967).

Talvel gripis olles lugesin läbi Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamehe” (tlk. Eva Kolli). Seda raamatut on ka lihtsam kingikotti hankida kui eelnevaid. Sinna kingikotti võib veel panna Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC” (tlk. Hendrik Lindepuu) (näiteks vanematele kingiks). Nägin mõni aeg tagasi, et Rahva Raamatus oli müügil Joseph T. Hallinani “Why We Make Mistakes” (2009) – selline muhe populaarteaduslik raamat on ikka hea kingitus.

Andres Kurg:

Alustuseks pean nimetama kahte raamatut mis on siit blogist juba läbi jooksnud, aga millest ma ei saa siiski mööda minna. Kõigepealt Jonathan Franzeni “Freedom” (2010), esmapilgul filmiliku story‘ga ja realistlikult jutustatud perekonnalugu ja armastuslugu, aga ajapikku rullub selle taustal lahti hoolikalt läbikomponeeritud ja mitmekihiline portree lähiajaloost, poliitiliselt motiveeritud valikutest ja maailmavaadetest ning nende paradoksaalsusest. (Vt. Krista postitust.)

Teine siin juba mainitud raamat on Elif Batumani “The Possessed. Adventures with Russian Books and People Who Read Them” (2010), mis lisaks sellele, et on lihtsalt lõbus lugemine, pakub äratundmist kõigile, keda uurimistöö on asetanud mõnda kummalisse situatsiooni või viinud kokku veidrate tegelastega. See raamat on omamoodi akadeemilise töö sohilaps: kõik, millest pole saanud või tohtinud rääkida teadustöös, on avaldatud memuaaride sildi all. (Vt. Tarmo postitust.)

Minu uurijahuvidega resoneerus ka Francis Spuffordi “Red Plenty” (2010, e.k. “Punane küllus”, tlk. Andrus Maran, 2011), mis jutustab Nõukogude Liidu moderniseerimisest 1950.-1960. aastatel, majanduse kübernetiseerimise ja tootmise optimeerimise utoopiast. Tegu on põhjalikul uurimistööl põhineva ilukirjandusega, kus kohati tegutsevad reaalselt eksisteerinud inimesed, alates Hruštšovist ja Kosõginist kuni matemaatiku Leonid Kantorovitši ja arvutiinsener Sergei Lebedevini.

“What was the Hipster?: A Sociological Investigation” (2010) on kirjandusajakirja n+1 raamatute seeriast, soovitatav lugemine kõigile, kes tahavad diagnoosida möödunud kümnendit ning muu hulgas teada, kuidas on omavahel seotud gentrifitseerumine ja suured prillid, vintage mood, kitši tagasitulek ja skinny teksad.

Lõpetuseks, aasta kunstiraamat oli minu jaoks Tõnis Saadoja “Urmas Ploomipuu valge maja” (2011), aga see võiks vabalt olla ka aasta põnevusjutt: ühe unustatud kunstniku maalide detailne analüüs, banaalsetest ateljeestseenidest välja kasvav salapära ja selle taustaks Ploomipuu enda mõistatuslik elukäik. Saadoja võib vabalt lisada nö kirjutavate kunstnike nimekirja.

Oliver Laas:

Teoreetilistest tekstidest oli minu jaoks möödunud aasta üheks põnevamaks lugemiselamuseks Alexander Galloway nüüdseks juba mõned aastad vana raamat “Protocol: How Control Exists After Decentralization” (2004). Tegemist on vastuargumendiga nii sellistele kirjutajatele, nagu John Perry Barlow või Lawrence Lessig, kes väidavad, et internet on või oli kunagi vaba ja anarhiline paik kui ka neile, kes püüavad selles leida midagi risoomilaadset. Galloway kirjutab, et arvutivõrkudes toimivateks kontrollivahenditeks on andmevahetusprotokollid, mis on algusest peale olnud võrgu enda toimimise tingimusteks.

Teine meelde jäänud teoreetiline tekst on Nelson Goodmani “Ways of Worldmaking” (1978), mis on oma vanusest hoolimata aktuaalne, sisaldades klassikalisemate filosoofiliste teemade kõrval ka arutlust tsiteerimisest kõnes, pildis ja muusikas

Üldiselt ma püüan vältida (auto)biograafilist kirjandust, kuid Roland Barthes’i “Mourning Diary: October 26 1977 - September 15 1979″ (originaal 2009, inglise keeles 2010) on tõenäoliselt keskmisest biograafiast intiimsem lugemine. Peale oma ema surma hakkas Barthes oma leina kohta märkmeid tegema, mis on nüüdseks siis kaante vahele kogutud ja välja antud. Kuna tegemist on postuumse ja märkmetel põhineva teosega, siis on tekst ebaühtlane, aga sisaldab nappe ja tabavaid tähelepanekuid kaotuse ja sellega seonduva kohta.

Ilukirjanduse osas oli meeldejäävaks lugemiselamuseks Margus Tamme “Unesnõiduja” (2011), millest on siinses blogis ka varem kirjutatud.

Piret Peiker:

Mu 2011. aasta lugemus on paraku peamiselt seotud olnud üsna erialatehniliste või muidu spetsiifiliste teemadega. Nimetan selliste elamuste seast kaht Egiptuse-raamatut: Dina Shehata “Islamists and Secularists in Egypt: Opposition, Conflict and Cooperation” (2009) ning Samia Mehrez’i igapäevaelu- ja levikultuuri-keskne “Egypt’s Culture Wars: Politics and Practice” (2008). Kasutan juhust ja mainin tõlkehuvilistele ka Mehrezi toimetatud veebruaris ilmuvat raamatut “Translating Egypt’s Revolution. The Language of Tahrir” (2012). Kogumikus analüüsitakse erialalise põhjalikkusega konkreetsete poliitiliste tekstide tõlkimise probleeme, aga arutletakse ka üldiselt, mida tähendab kultuuridevaheline tõlkimine tänapäevase globaalse meediakajastuse maailmas.

Krimikirjanduse fännina soovitan Ian Rankini teist mitte-inspektor-Rebuse romaani “The Impossible Dead” (2011). Nagu ikka, filosofeerib Rankin detektiivloo ekstreemsete situatsioonide kaudu kaasaegse (eelkõige Briti ja Šoti) ühiskonna ning vastuolulise inimloomuse üle ja minu meelest on see romaan tema üks seni parimaid. Samas hoiatan, et see pole sedalaadi põnevik, kus maksaks oodata väga kiiret tempot ja ootamatuste tulevärki – vähemalt Rankini enda skaalal kuulub see pigem mõtisklevamate raamatute hulka. Kergekaaluline kuid lõbus krimiavastus oli Shamini Flint’i Kagu-Aasias seiklev inspektor Singh, värskeim tema lugudest “A Deadly Cambodian Crime Spree” (2011). Inspektor Singh on, nagu tavaks, ekstsentriline meisterdetektiiv, autor aga (märksa ebatavalisemalt) Singapuris ja Malaysias töötanud endine jurist, kes tihti sõlmib oma lugude intriigid vaimukalt kohalike õigussüsteemide peensuste ümber.

Vanematest raamatutest lugesin sel aastal esmakordselt ja peaaegu üheaegselt Ene Kõresaare uurimust “Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes” (2005) ning J. M. Coetzee romaani “Foe” (1986). Mõlemad on targad ja empaatilised arutlused enesest jutustamise tinglikkusest ning (laias mõttes) poliitilisusest, samas aga ka inimese sisimast ja siirast vajadusest oma lugu teistele täpselt õigel kujul loetavaks teha.

Marek Tamm:

Et aasta on lugemise mõttes väga pikk ajavahemik, siis kipuvad vanad elamused mattuma uute alla. Kui aga meenutada, siis mitu elamust on seotud enda konkreetsete töödega, näiteks möödus aasta algus Michel Foucault’ lugemise ja ülelugemise tähe all (tulemuseks tõlkekogumik “Teadmine, võim, subjekt”). Suvel lugesin ennekõike keskaja kirjandust, et tagant lükata “Keskaja kirjanduse antoloogia” valmimist, sealt jäid eriti aredalt meelde Clairvaux’ Bernard’i ja Pierre Abélard’i tekstid, nagu ka trubaduuride luule. Ühe kirka mälestusena suvest meenub ka Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Gepard” (tlk. Aleksander Kurtna).

Kuid aasta jooksul ilmunud tõlkekirjandusest pakkusid sulneid hetki näiteks José Eduardo Agualusa “Minevike müüja” (tlk. Leenu Nigu) ja Vladimir Glotseri “Marina Durnovo: minu mees Daniil Harms” (tlk. Toomas Kall). Mõlemad võimaldavad ümber hinnata tavapärast suhet minevikutraumadega. Ja meenub, et kevadel lugesin innuga Orham Pamukit ja nüüd oli hea meel tõdeda, et äsja ilmus tema “Musta raamatu” eestindus (tlk. Inna Ossiptšuk ja Helen Geršman). Lõpeks oli tänavune aasta ju ka Dante aasta – ilmus tema “Põrgu” (Harald Rajametsa tõlkes)!

Eesti uut kirjandust pole ma kuigi korrapäraselt lugenud, ent loetust on meelde jäänud Kai Aareleiu “Vene veri”, Tiit Aleksejevi “Viimne linn”, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, Valdur Mikita “Teoreem”, Peeter Sauteri “Must Peeter”, Margus Tamme “Unesnõiduja” ja Tõnu Õnnepalu “Ainus armastus” (esseekogu). Kõige viimati pakkus hea püandiga (kuid mitte ainult) loo Rein Raua “Hotell Amalfi”. Kahjuks pole veel jõudnud lugeda Andrei Ivanovi äsjailmunud romaani “Peotäis põrmu” (tlk. Ilona Martson).

Muus osas tundub, et 2011. aasta läheb Eestis raamatulukku sellega, et algas e-raamatu ajastu – nende valik ja hulk kasvas aasta jooksul kiiresti ning ennustan, et tagasiteed enam pole: tulevik on e-raamatute päralt.

P.S. Olen muide tänavu jaganud regulaarselt oma muljeid uuemast eestikeelsest erialakirjandusest ka Horisondi veergudel – teises, neljandas ja kuuendas numbris.

Kaarel Tarand:

Aasta oli minu suhtes ebaõiglane ning andis mulle lugemiseks aega poole vähem vajalikust. Seetõttu lugesin pigem töö- kui puhkealast, keskendusin ühele kõige asemel, lugesin ainult linnakirjandust, aga mitte just mitut silpi talupoegade raskest elust.

Huvitununa demograafiast püüan püsijälgida maailmas toimuvat ja mitte sugugi seetõttu, et teada saada, kes konkreetselt on see täpselt 7 miljardilise järjekorranumbriga laps kuskil Austraalias või Kaliningradis. Kuna terves maailmas riigid-rahvad end tänavu üle loevad ja suurelt jaolt sellega ka valmis on saanud, siis eks see viib ikka mõtted ka Eesti olukorrale. Läti ja Leedu tulemused rahvaloenduselt ei ole just julgustavad – rahvast on palju vähem kui arvestuslikult eeldati. Meiega võib, kuigi tingimata ei pruugi samamoodi minna. Kuid nii või teisiti seisame hiljemalt kevadel silmitsi faktidega, mille üle võib ka nutta, kui igal juhul peame oma poliitika tegelikkusega kooskõlastama.

Üks, mis arvatavasti selgub, on et ka eestlased ainult eraldi võetuna, mitte ainult Eesti elanikkond tervikuna on kasvavas enamuses linnarahvas. Linnastumise algusest on varsti poolteist sajandit, kuid vaeva ja valuga on see läinud. Huvitaval kombel toimus linnastumine meil peaaegu sajandi, kuni 1970ndateni väga sarnaselt Soomele, kuid siis hakkasime maha jääma (nagu ka jõukuses).  Kui rahvas linnastub, siis on vaja kaht – esiteks rajada otstarbekad, aga sealjuures ka ilusad linnad ning teiseks õppida neis elama. Õnneks on maailmas selles osas palju eeskujusid ning palju on neist ka kirjutatud. Küsimus pole siin loomulikult ainult arhitektuuris ja planeerimises, hoolega tuleb mõelda ka inimloomusele. Et mida see tahab, mida otsib. Mina lugesin USA idaranniku õpetlaste valgustavaid populaar-raamatuid. Loomulikult pole neis pakutu üksühele Eestisse ega isegi Euroopasse üle kantav.  Kuid selle mõtteaine toel on võimalik meie linnade (ega meil ju liiga mitut tegelikult ei ole, paar linnasüdant annavad hõrelinna mõõdu ehk välja) kohta hakata küsimusi ja loodetavasti ka õigeid küsimusi esitama. Mind aitasid küsimuste sõnastamisel Edward Glaeseri “The Triumph of the City”, kus lahatakse linna kui majandusliku organismi toimimisprintsiipe, Wytold Rybczynski “The Makeshift Metropolis”, milles analüüsitakse linnade arendusprojekte turuvõimu ajajärgul, Steven Pinkeri “The Better Angels of Our Nature”, mis on haarav üldkursus inimkonna vägivaldsuse ajaloost ning viisidest, kuidas see on suudetud tiheasustuslikus kvaliteetse õiguskorraga keskkonnas (Lääne- ja Põhja-Euroopas) peaaegu miinimumini viia (1 mõrv 100 000 elaniku kohta aastas), ning siin juba ka tutvustatud Robert H. Franki “The Darwin Economy”, mis õpetab, kuidas kogu seda kampa mõistlikult maksustada.

Et kõik see ei kõlaks lõpuni ebapatriootiliselt, siis midagi ilukirjanduslikku Eestile lähima linna kohta julgen ka soovitada – see on Kjell Westö Helsingi-ainelise romaanisarja seni viimane teos “Älä käy yöhön yksin”. Või õigemini, alustada tuleb varasemast, milleks nüüd on soodne võimalus Westö varasema šedöövri “Missä kuljimme kerran” näol, mis värskelt ka eesti keeles ilmunud “Kus kõndisime kunagi” (tlk. Tõnis Arnover) nime all.

Daniel Vaarik:

Tim Wu raamat “The Master Switch” (2010) infoimpeeriumite tõusudest ja langustest oli kõike, mida üks populaarteaduslik raamat võiks olla, teema valdamiselt tour de force, samas hästi jutustatud kui lugu ning kõige olulisem on see, et raamat suutis kindlakäeliselt edastada ühte veenvat versiooni sellest, mil moel geniaalsed ettevõtjad on suutnud üles ehitada kommunikatsiooni-hiiglastest firmasid ning kuidas need firmad oma hiilguse tipul on loobunud geniaalsusest ning asendanud selle juristide armee, innovatsioonivaenuliku planeerimise ja kokkuvõttes lihtsalt kurjusega. Ärge ostke Apple’i tooteid. Google’ist saab varem või hiljem maapealse põrgu katlamaja.

Ernest Cline’i “Ready Player One” (2011). See on tribuut 1980ndate arvutimängupõlvkonnale, mõnevõrra antikapitalistlik ulmedüstoopia, kus interneti asemele on astunud arvutimängu laadne keskkond OASIS. OASISe looja sureb, kuid jätab oma päranduse – 240 miljardit dollarit(!) – suvalisele inimesele, kes suudab arvutimängus esimesena ära lahendada kolm suurt mõistatust. Loomulikult järgneb sellele massiline kullajaht, millesse sekkuvad ka räiged suurfirmad, kes proovivad mõistatust lahendada kõigi enda käsutuses olevate ressurssidega. Peategelane on vaene, kehva arvutiga slummis elav mängufänn… Soovitatav ilmselt neile, kes on vähemalt korra World of warcraft‘i või midagi samataolist mänginud või tunneb nostalgiat 1980ndate pikslilise digimineviku suhtes.

Adam Langeri “The Thieves of Manhattan” (2010). Seda on nimetatud ka metakirjanduseks, sest jutt on romaani kirjutamisest, mille käigus riivatakse väga paljusid kirjandusteoseid. Omamoodi veider, kuid kerge lugemine, meenutab pisut Paul Austeri New Yorki triloogiat. Avastamisrõõmu väikestest viidetest autori enda lemmikkirjanikele, kes kõike ise üles ei leia, saab lugeda lõpus asuvast lühisõnastikust.

Haruki Murakami “1Q84″ (2011). Minu jaoks on Murakami natuke nagu keskklassi valge mehe Dan Brown. Kui töötad pilvelõhkujas ja käid õhtul teatris, siis mõjud ilmselt sellele järgneval dineel boratiliku faux pas‘ mehena, kui küsid lauanaabrilt midagi stiilis, et kas see, millest Deception Point‘is kirjutati võiks tõsi ka olla? Aga Murakami – noh, see on seihv küll. Samas pean tunnistama, et The Wind-Up Bird Chronicles oli minu jaoks kunagi totaalne lehepööraja ja vähemalt ühe Murakami võiks inimene läbi lugeda küll. Ja miks siis ei võiks see olla “1Q84″, mis lisaks võtab kätte ja hakkab tvistima enam vähem samast kohast, kus Stig Larssoni lohetätoveeringuga tüdruk ehk siis sooline võrdsus, murakamilikult läbi maa-aluse ja seinataguse lainetuse, müstiliste jõudude kokkupõrkumise, paralleelilmade ja seksikate jaapani koolitüdrukute.

Märt Väljataga:

Sel aastal moodustasid suurema osa mu lektüürist ammuilmunud või kitsalt erialalised raamatud (rääkimata igasugu võrguartiklitest). Eesti keeles ilmunust olen korralikult saanud süvenenud ainult nendesse raamatutesse, milles on mu enda käsi toimetajana mängus olnud: Dante “Põrgu” (tlk. Harald Rajamets), Karl Popperi “Avatud ühiskond ja selle vaenlased. II” (tlk. Triinu Pakk), Maire Jaanuse “Kirg ja kirjandus” (mitu tõlkijat), Czeslaw Miloszi “Teeäärne koerake” (tlk. Hendrik Lindepuu) ja Kalev Kesküla “Kogutud luuletused”. Ehk pole nende esiletõstmine siin liiga kohatu, sest ega ma neist ju ühtegi ise kirjutanud ole. Esmakordselt leidsin, et raamatutoimetamine ei tarvitsegi olla tüütu rügamine, vaid ka viis meeldivat ja kasulikku ühendada. Meelde jäi Rajametsa Dante graafiline selgus, Maire Jaanuse kirglik lähilugemisoskus, Miloszi universaalsus. Kummastavana tundub, kuivõrd vasakpoolsena mõjub tänapäeval kunagine parempoolsete ideoloog Popper. Kesküla vastilmunud „Kogutud luuletusi” koostades oli kõige elamuslikum taaskohtumine 80ndate aastate Kaleviga.

Luulest on silma jäänud Arno Vihalemma ja Karl Martin Sinijärve paksud kogumikud. Tahaksin olla lugenud Olle Lauli “Kodutust” ja Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni”, aga pole jõudnud. Loomingu Raamatukogu on sel aastal leidnud hea tasakaalu üldloetavuse (Kundera, Aho, Kadare, Sartre, Solstad) ja „elitaarsema” kraami vahel (Perec, Bourget).

Categories: Kriitika, Lugemine, Raamat Tags:
Kommentaarid on suletud.