Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Kui informatsioon uputab

Kui informatsioon uputab

6. jaanuar, 2012 Oliver Laas
James Gleick "The Information: A History, A Theory, A Flood" (2011)

James Gleick "The Information: A History, A Theory, A Flood" (2011)

Infoühiskond, infotehnoloogia ja paljud teised mõistet ’informatsioon’ sisaldavad sõnad on meie argipäeva lahutamatuks osaks, kuid mis on informatsioon kui selline ja kuidas on see sääraseks kujunenud? James Gleicki raamat „The Information: A History, A Theory, A Flood“ (2011) püüabki kaardistada mõiste ajalugu erinevate kommunikatsioonivahendite taustal. Selleks eelistab autor valdavalt väikese mõõtkavaga sündmusi suurtele ja rohkelt statistilisi andmeid sisaldavatele panoraamidele, kuigi teosest ei puudu ka viimased. Raamatu haare on ambitsioonikas: alustatakse suulistest kultuuridest ja kirja tekkimisest; põigatakse Aafrikasse, et vaadata trumme kommunikatsioonivahendina; räägitakse trükipressi kasutuselevõtust Euroopas; nii Claude Chappe kui ka Samuel B. Morse’i telegraafidest; Charles Babbage’i mehhaanilistest kalkulaatoritest ning Ada Lovelace’i programmidest Babbage’i kalkulaatorile; 20. sajandi põhilistest massimeediumitest, raadiost ja televisioonist; Claude Shannoni ja Norbert Wieneri informatsiooniteooriast; Turingi masinast ja arvutite kujunemisest; ning, lõpuks, internetist ja Wikipediast. Kõike seda saadavad detailid asjaosaliste elust ja tegemistest ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga kaasnenud tähenduslikest muutustest ja ühiskondlikest vastukajadest.

Gleicki teose „peategelane“, mõiste ’informatsioon’, tegi 20. sajandi keskel läbi muutuse, millesarnast võime näha kolm sajandit varem aristotelliku füüsika mõistete – jõud, mass, liikumine ja aeg – juures, millele Newton andis uue tähenduse, muutes nad kvantiteete väljendavateks mõisteteks, mida sai kasutada matemaatilistes valemites. Ühtlasi puhastas ta antud mõisted aristotellikest kaastähendustest. Mõisted ’energia’ ja ’informatsioon’ tegid vastavalt 19. sajandil ja 20. sajandi keskel läbi sarnase puhastumise. Mõningad insenerid, eriti telefonikompanii laborites, hakkasid teadmiste edastamise sisule viitama kui informatsioonile, millel oli pigem kvantitatiivne tähendus – informatsiooni määr, informatsiooni hulk jne. Ka Claude Shannon võttis sellise kasutuse omaks, sidudes informatsiooni tõenäosusteooria ja statistikaga. Äärmiselt lihtsustatult öeldes on edastatud teate informatsiooni hulk seotud teate ennustatavusega – mida suurem on ennustamatus, seda suurem on informatsiooni hulk.

Kaks tänapäeva seisukohalt olulist muutust leidiski aset 20. sajandi keskel, täpsemalt 1948. aastal: Bell Telephone Laboratories tuli lagedale transistoriga, millest sai tõukejõud tehnoloogia mõõtmete edasisele kahanemisele; Claude Shannon avaldas The Bell System Technical Journal’is teksti „A Mathematical Theory of Communication“, kust läks liikvele siis veel uus, kuid meie jaoks juba loomulikuks saanud mõõtühik informatsiooni mõõtmiseks – bitt –, mis on võtnud oma koha sisse sentimeetri, meetri, grammi jt sarnaste seas.

Informatsiooniteooria, mis esialgu oli ühenduslüliks matemaatika ja elektrotehnika ning sealt edasi ka arvutustehnika vahel, levis teistesse teadusdistsipliinidesse. Selles oli oluline roll 1950ndatel sagenenud koostööl bioloogide, neuroteadlaste, matemaatikute ja elektriinseneride vahel, mis oli paljuski seotud küberneetika esiletõusu ning Küberneetika Konverentsidega Beekman Hotelis New Yorgis. Shannoni teooriat aga hakati teistes teadusharudes kasutama viisidel, mida ta ise ette ei näinud. Psühholoogias oli üheks tagajärjeks nn informatsiooniline pööre, mis rajas aluse kognitiivteadusele, mis kombineeris psühholoogia, arvutiteadused ja filosoofia.

Ühe sellise uudse kasutuse näide võiks olla geneetika, mille aineseks on teated, koodid ja juhised, sest geene vaadeldakse informatsiooni kandjatena – DNA on informatsioonimolekul selle kõige ehedamal kujul. Bioloogid, kes olid omaks võtnud kommunikatsiooniteooria sõnavara, hakkasid 20. sajandi kolmandal neljandikul omakorda panustama informatsiooni mõiste kujundamisse. Kui sajandi keskel hakati geene vaatlema informatsioonilistena, siis sajandi viimastel kümnenditel hakati informatsiooni nägema orgaanilisena – siin on paradigmaatiliseks näiteks Dawkinsi meem. Sellisel arusaamal on Gleicki järgi oma eellugu. 1949. aasta suvel võttis Shannon paberilehe ja kirjutas sellele üksteise alla kümne astmed 100st kuni 1013ni. Saadud tulbale pani ta pealkirjas „bittide mahutavus“ ning loendas iga kümne astme järel asju, mis võiksid vastaval määral informatsiooni talletada. 103e järele kirjutas ta „perfokaart“, 1011 eeldas ta olevat tunniajalises televisiooniülekandes sisalduva informatsioonimäära ning 1014e järele märkis ta suurima endale teadaoleva informatsioonihulga, USA Kongressi raamatukogu. 105e järele kirjutas ta aga „inimese geneetiline ülesehitus“. Gleicki sõnul oli see esimene kord, kui keegi oli välja tulnud ideega, et genoom on informatsioonikandja, mida saaks bittides mõõta. Lisaks bioloogiale rõhutab Gleick ka füüsika olulisust sellise arusaama kujunemises, mis näeb informatsioonis teatavat kosmilist korrastatuse ja organiseerituse printsiipi.

Raamatust võib näha, et uute tehnoloogiatega on korduvalt kaasnenud mured vanade mõttekuse ja säilimise üle. Sarnaselt 1980ndatel Ühendriikides autorikaitse lobi poolt esitatud murele, et videokassetid muudavad kino mõttetuks, kardeti 19. sajandil, et telegraaf, tänu suuremale infoedastuskiirusele, muudab ajalehed üleliigseks. Sellest hoolimata kujunesid just ajalehed telegraafiteenuse kõige entusiastlikumateks kasutajateks. Telegraaf tõi kaasa ka mitmeid kontseptuaalseid muutusi: tuli hakata selgelt eristama teadet seda kandvast mateeriast, sõnumit paberist, millele see kirjutatud oli. Kood ja kodeerimine, mis on kesksel kohal matemaatikas, muutusid Morse koodi (ehk Morse telegraafilise alfabeedi) tõttu tuttavaks ka tavainimesele. Tänavapilt muutus: linnadesse ja teede äärde hakkasid ilmuma postid millele kinnitusid pikad traadid. Olukorra kirjeldamiseks kasutati mitmeid metafoore, näiteks mõeldi ämblikest ja nende võrkudest või labürintidest. „Võrk“ on üks metafoor sellest perioodist, mis on tänaseni käibel. Telegraaf tõi selgemalt esile ka vajaduse krüpteerimise järele, et takistada operaatoreid teadete sisu lugemast. Krüptograafia ajalugu on üks raamatus korduvalt esinevaid kõrvalliine.

„The Information“ puudutab informatsiooni ajalugu selle erinevates tahkudes. Siit ei puudu ka informatsiooni ülekülluse ajalugu, s.o visand selle tunde kujunemisest, et informatsiooni on liiga palju, et me upume informatsiooni tulva alla. Informatsiooni ülekülluse tunne, mis on esmapilgul justkui selgelt tänapäevane, ei ole sisuliselt uus, vaid me kohtame seda ja sellega seotud hirme juba 17. sajandil. Tänapäeval on informatsiooni ülekülluses, olukorras, kus teave on lihtsalt kättesaadav ja odav, tähelepanu muutunud kalliks ning väärtuslikuks. Filtreerimis- ja otsinguvahendid aga omavad samuti pikemat ajalugu trükimeedias, kus sellised nähtused, nagu tähestikulised nime- ja teemaregistrid, raamatuarvustused, raamatukogude teavikute korrastamisskeemid, entsüklopeediad, antoloogiad, tsitaadikogud jms kutsuti ellu just informatsiooni ülekülluse tunde ajel. Infotehnoloogia ajastul seostub üleküllus ennekõike Moore’i seadusega.

Minu jaoks olid Gleicki populaarteadusliku teksti põhilisteks puudusteks liigne keskendumine erinevate tehnoloogiate ja teooriatega seotud isikute eraelulistele detailidele ning informatsiooniteooria liiga suur lihtsustamine, mis jättis pinnapealseks selle täpsemad seosed evolutsioonibioloogia ja füüsikaga. Shannoni, Turingi, Babbage’i jt biograafilised seigad kipuvad kohati varjutama raamatu keskset teemat, informatsiooni mõiste ja informatsiooniteooria kujunemist ning levikut nii teadusharude vahel kui ka kultuuris laiemalt. Samas on see pigem maitse küsimus. Mõningad lugejad võivad biograafilises materjalis näha hoopiski head konteksti, mis hoiab teoreetilist poolt liialt abstraktseks muutumast. Informatsiooniteooria liialt lihtsustatud esitus jätab aga mulje, et selle mõju bioloogiale ning füüsikale piirdus omas ajas ainult mõningate analoogiatega. Gleick kirjutab küll informatsiooniteooria rajajate kohati kõhklevast hoiakust seoses nende töö rakendustega väljaspool matemaatikat, kuid jätab sisuliselt kõrvale informatsiooniteooria kasvanud mõjuga seotud võimalikud käärimised neis teadusharudes endis, mis 20. sajandil informatsiooniteooria poole pöördusid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et see kohati ebaühtlane raamat sobib vast ennekõike neile, keda võiks huvitada ladus ajalooline ülevaade ühe hetkel üldlevinud mõiste ja sellega seonduva kujunemisest. Akadeemilisema ideede- ja teadusajaloolise ülevaate otsijad peaksid tõenäoliselt mujale pöörduma.

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.