Esileht > Ajalugu, Kirjastamine, Lugemine, Raamat, Vana klassika > Kümme raamatut raamatutest

Kümme raamatut raamatutest

9. jaanuar, 2012 Marek Tamm

Neile, kes mu varasemaid postitusi siin lugenud, ei tule kindlasti üllatusena mu nõrkus raamatute vastu, mis räägivad raamatutest. Möönan, et see meenutab veidi klaaspärlimängu, kus üks raamat peegeldab teist, mis omakorda peegeldab kolmandat, ent teinekord tundub selline maailm märksa kodusem ja meeldivam, kui see päris. Aga täna kargas pähe mõte, et nendele, kes jagavad sama meeldumust (jah, ja ka samu lugemiskeeli), võiks üles lugeda need kümme raamatut raamatutest, mis viimasel ajal loetust mulle kõige enam on meelde jäänud. Kusjuures ajendiks sai see, et äsja ilmus eesti keeles üks neist lemmikutest, siinsamas varemgi jutuks olnud Gabriel Zaidi “Liiga palju raamatuid”. Nimekiri sai aga selline (alfabeetilises järjekorras, sest paremuse järgi ei osanud neid enam reastada).

 Pierre Bayard, "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (2007, e.k. 2008, tlk. Tanel Lepsoo).1) Pierre Bayard, “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e.k. 2008, tlk. Tanel Lepsoo).

Prantsuse kirjandusteadlast ja psühhoanalüütikut Pierre Bayard’i pole vaja siin blogis enam tutvustada, olen temast kirjutanud juba kolmel korral (siin, siin ja siin). Tema 2007. aastal ilmunud vaimukas essee “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” võitis hetkega mu poolehoiu, mistap pakkusin seda kohe Loomingu Raamatukogule tõlkimiseks. Bayard’i peamine eesmärk on lihtne ja õilis: vabastada raamatute lugemine mitmetest tabudest, millesse see on mässitud – raamat ei peaks olema meie hirmude allikas, vaid naudingute vahend. Selleks näitab Bayard esmalt lugemise suhtelisust (mida tähendab, et me oleme raamatut lugenud?), teiseks osutab aga tõsiasjale, et rohkest lugemisest isegi olulisem on suutlikkus raamatute seas orienteeruda, haritud inimene pole see, kes on väga palju lugenud, vaid pigem see, kes suudab vaevata leida vajaliku raamatu ja kes suudab ühe raamatu sisu ja tähendust tuletada teiste abil. Kohustuslik kirjandus igaühele, kes põeb raamatute ees alaväärsuskompleksi!

François Bon, "Après le livre"2) François Bon, “Après le livre” (2011).

See prantsuse kirjaniku ja kirjandusteadlase teos on siit nimekirjast viimane, mida lugesin, ja üks asjalikumaid arutlusi raamatutest digitaalsel ajastul, mis mul seni on silma jäänud. Bon pöördus väga varakult uute tehnoloogiate usku ja on viimased kümmekond aastat propageerinud Prantsusmaal neid võimalusi, mida uued tehnoloogiad lugemise ja kirjastamise valdkonnas pakuvad, näiteks on ta püsti pannud oma e-raamatute kirjastuse (www.publie.net), mille veebilehelt soetasin sellegi teose, kuigi avastasin selle juba sügisel Pariisis raamatupoes (autori hoiak väljendub selleski, et kui veebis maksab raamat 3,5 eurot, siis trükiraamatu hind poes on 18 eurot). Raamat koosneb ligi neljakümnest lühiesseest, mis kujutavad endast algselt autori blogipostitusi, igaüks käsitleb mõnda konkreetset tahku raamatute kirjutamisest, kirjastamisest, lugemisest, kogumisest jne digiajastul. Mõned lahjemad, mõned sisukamad, kuid kokku suudab Bon kaardistada sisuliselt kõik olulisemad muutused ja väljakutsed, mis meie raamatukultuurile viimasel ajal osaks on saanud. Ja kuigi pealkiri (”Pärast raamatut”) viitaks otsekui autori pessimismile, siis tegelikult on see väga optimistlik teos, mis ennustab raamatutele uut hingamist uues elektroonilises kuues.

bonnet3) Jacques Bonnet, “Des bibliothèques pleines de fantômes” (2008).

Prantslane Jacques Bonnet on parandamatu bibliofiil (ta nimetab ennast ka bibliofagistiks), kes teenib leiba peamiselt kirjastaja ja tõlkijana, ent on kirjutanud ka ise mõned raamatud. Viimasel ajal on ta avaldanud paar väikest esseeteost oma raamatukirest, ja neid peaks nautima igaüks, kes on langenud sama kire küüsi. Bonnet jagab muuseas mõtet, et tuleks luua ühing nendele inimestele, kelle kodune raamatukogu ületab 20 000 raamatu piiri. Sest dilemmad, mida selline kogu tekitab, on kõikidel omanikel sarnased. Bonnet kirjutab, kuidas raamatud on tunginud koguni tema vannituppa, nii et ta on pidanud loobuma duši all käimisest, sest pritsiv vesi võiks kahjustada seinu tapitseerivaid raamatuid. Ainus seinapind, mis pole raamatutega kaetud, on tema voodi otsasein, kuivõrd teda hirmutab kunagi loetud tõsilugu, kuidas 30. märtsil 1888 suri voodis omaenda raamatute all helilooja Charles-Valentin Alkan. Bonnet väike raamat “Kummitusi täis raamatukogud” pakub palju äratundmist igaühele, kellel on raamatuid rohkem, kui aega nende lugemiseks ja ruumi nende hoidmiseks.

darnton14) Robert Darnton, “The Case for Books. Past, Present and Future” (2009).

See paari aasta eest ilmunud Ameerika kultuuriajaloolase Robert Darntoni esseekogu on usutavasti parim ingliskeelne teejuht nende probleemide juurde, mis kummitavad tänapäeva raamatumaailma, eriti kõike, mis puudutab raamatute ja raamatukogude tulevikku digiajastul. Tosinast esseest koosnevale teosele lisab veenvust nii see, et autor on üks tänapäeva tuntumaid raamatuloolasi, kes vaatab tänastele probleemidele pikemas ajaloolises perspektiivis, kui seegi, et tegemist on maailma tõenäoliselt suurima ja parima raamatukogu, Harvardi ülikooli raamatukogu direktoriga. Olen sellest teosest siinsamas kord juba ülevaate andnud, mistap enam pikemalt ei peatu. Huvilistele osutan veel üht hiljutist sisukat videovestlust Darntoniga raamatute tulevikust, ja mainin, et eesti keeles saab lugeda üht teist Darntoni säravat esseekogu – “George Washingtoni valehambad” (2004, tlk. Triinu Pakk).

eco5) Umberto Eco & Jean-Claude Carrère, “N’espérez pas vous débarasser des livres” (2009) (ingl. k.: “This is Not the End of the Book”, 2011).

Umberto Eco kahekõne tuntud prantsuse dramaturgi ja stsenaristi Jean-Claude Carrère’iga on vaimukas ja valgustav arutelu raamatukultuuri kõiksugu tahkude üle, möödapääsmatult mõistagi ka raamatu tuleviku üle (viimasele küsimusele vastab teose pealkiri: “Ärge lootkegi raamatutest lahti saada”, inglise tõlkes on vastus saanud banaalsem). Minusugusele ecomaanile (tõsi, juba veidi roidunule) oli see mõistagi kohustuslik lugemine, ent kahe vana bibliofiili, erudiidi ja humoristi kahekõne ei tohiks jätta külmaks enamikke lugejaid. Nagu sedalaadi ajakirjanduslikud raamatud ikka, esineb ka lahjemaid kohti, ent pärleid on siiski mitmeid. Mulle oli näiteks huvitav teada saada, et Eco elas lapsena tuletõrjedepoo peal, mistõttu ta kardab paaniliselt tulekahju ja on oma raamatukogu kindlustanud suure summa peale. Ja kuigi ta suhtub sümpaatiaga uutesse tehnilistesse leiutustesse, on ta siiski veendunud, et raamat on samasugune geniaalne leiutis nagu ratas või nuga, ja ta ei usu, et selle asemele tulevikus midagi uut peaks tulema.

hdl6) Lucien Febvre, Henri-Jean Martin, “L’apparition du livre” (1958) (ingl. k. “The coming of the book”, 1976).

Kuna enamik siinsetest teostest on ilmunud viimastel aastatel, siis olgu ära nimetatud ka üks klassik, 1958. aastal ilmunud esimene terviklik käsitlus trükiraamatu sünnist ja arengust Gutenbergist alates, raamat, mis sisuliselt pani aluse uuele distsipliinile – raamatuajaloole. Teose kavandas moodsa ajalookirjutuse klassik Lucien Febvre (1878–1956), ent selle viis ellu tollal veel noor ajaloolane Henri-Jean Martin (1924–2007). Nagu viimane on hiljem meenutanud, siis saigi Febvre’i nimi kaanele rohkam austuse korras, kogu tekst pärineb sisuliselt Martini sulest. Laadilt on tegemist igakülgse ülevaatega Lääne trükiraamatu ajaloost ajavahemikus 1450–1800, nii raamatute trükkimisest, levikust kui ka vastuvõtust (mõjust).

84charing7) Helene Hanff, “84, Charing Cross Road” (1970).

Selle liigutava raamatu ostsin pooljuhuslikult ühest Brüsseli antikvariaadist ja lugesin ühe hingetõmbega läbi tagasisõidul Pariisi. See on kiriraamat, mis sisaldab New Yorgis elava Helene Hanffi kirju Londonis asuvale raamatukaupmehele, kelle poe aadress ongi andnud teosele pealkirja. Hanff nimelt ei suuda leida New Yorgist kõiki raamatuid, mida ta tahaks lugeda, mistõttu hakkab neid tellima Londoni raamatupoest. Esialgu ametlikust korrespondentsist kasvab välja kahe raamatuarmastaja kirglik kirjavahetus… Ei kõla justkui ligitõmbavalt? Mind haaras see teos sedavõrd, et samal ajal, kui seda Brüssel-Pariisi rongis lugesin, varastati mul pea kohalt kohver, ja ma ei märganud seda enne, kui keerasin raamatu viimast lehekülge… Teose järgi on tehtud ka näitemäng, telefilm ja mängufilm. Imestan, et seda pole keegi veel eesti keeles välja andnud. Ilmselt tuleb ise see viga parandada…

manguel-library-at-night8 ) Alberto Manguel, “Library at Night” (2006).

Argentiina päritolu esseist ja kirjanik Alberto Manguel on kirglik bibliofiil (olen temast siin põgusalt varemgi kirjutanud), kes elab raamatutest ja raamatutele. Oma kirge on ta jaganud arvukates teostes, mille seast ise hindan ehk kõige huvitavamaks 2006. aastal ilmunud “Raamatukogu öösel”. See on leidlik ja erudeeritud esseekogu, mis keerleb raamatukogude sisu ja tähenduse ümber, lubades piiluda nii autori enda raamatukokku (ja see on muljetavaldav!) kui ka pakkudes pilke raamatukogude ajaloole üleüldiselt. Kuid soojalt võib igale raamatusõbrale soovitada ka Mangueli viimast esseekogu “A Reader on Reading (2010), nagu ka tema vahest kõige tuntumat teost, isikupärast ja põhjalikku “A History of Reading” (1996). Ootan pikisilmi, et tema mahukast loomingust midagi ka eesti keelde vahendataks.

schiffrin9) André Schiffrin, “The Business of Books: How the International Conglomerates Took Over Publishing and Changed the Way We Read” (2000).

André Shiffrin (snd. 1935) on ameerika teenekamaid kirjastajaid, üks neid, kes on inglise keeles kättesaadavaks teinud suure hulga Euroopa mõtet. Ta töötas üle 30 aasta Ameerika mõjukas kirjastuses Pantheon, kuniks rahulolematuna uue korporatiivse kirjastuspoliitikaga asutas omaenda sõltumatu kirjastuse New Yorgis – New Press’i. Tema väike raamat “Raamatuäri” on ühtaegu autori intellektuaalne autobiograafia (muide juba tema isa oli kirjastaja – pannes Pariisis aluse kuulsale La Pléiade’i raamatusarjale) kui ka vahe kriitika praeguse Lääne (eriti Ameerika) kirjastamismaailma aadressil, kus uute ideede asemel jahitakse kasumit, kirjastusi ei suuna enam toimetajad, vaid müügijuhid, tegevuse eesmärk on kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne areng. Lisaks kõnealusele teosele pärineb Shiffrini sulest veel paar sisukat raamatut, mida tihkan soovitada – autobiograafiline “A Political Education: Coming of Age in Paris and New York” ja meediakriitiline “Words and Money” (2010).

zaid10) Gabriel Zaid, “Liiga palju raamatuid” (1996, e.k. 2011, tlk. Kätlin Kaldmaa, toim. Kai Aareleid).

Mehhiko luuletaja ja esseisti Gabriel Zaidi (snd. 1934) väike raamat “Liiga palju raamatuid” on ilmselt üks vaimukamaid ja adekvaatsemaid hinnanguid meie tänapäeva raamatukultuurile. Kuigi algselt kirjutatud 1996. aastal ja seega mõnes osas pisut vananenud (näiteks selles, mis puutub e-raamatutesse), näitab Zaid siiski halastamatult raamatute devalveerumist moodsas Lääne kultuuris, kus, nagu ta ennustab, on neid, kes raamatuid kirjutavad, peagi rohkem, kui neid, kes raamatuid loevad. Isegi kui tema statistikat ei pea lõpuni usaldama, siis on arvud kummatigi kõnekad, kasvõi tõik, et tänapäeva maailmas ilmub uus raamatunimetus iga 30 sekundi tagant. Nagu ennist mainitud, olen Zaidist ja tema teosest siinsamas varem kirjutanud, mistõttu piirdun soovitusega igal raamatusõbral see Loomingu Raamatukogu vastne vihik endale lugemiseks soetada.

Siinne nimekiri ei kaasanud teadlikult ilukirjanduslikus laadis tekste, kuigi nendegi seas on mitmeid šedöövreid, kus raamatutel on mängida keskne roll, olgu või Ray Bradbury “Fahrenheit 451″ (1953, e.k. 1992) või Carloz Ruiz Zafóni “Tuule vari” (2001, e.k. 2008) või – kodule lähemalt – Andres Vanapa “Riiulid” (1994) või – jah, see nimekiri läheks väga pikale…

  1. Tiit Aleksejev
    Tiit Aleksejev
    10. jaanuar, 2012 kell 18:56 | #1

    Hea kirjutis, tänan, Marek. Robert Darntoni lõigule võiks lisada, et maailma suurim peaks siiski olema Kongressi raamatukogu. Paremust on muidugi raske mõõta, aga Prantsuse Rahvusraamatukogu peaks kvaliteedilt Harvardiga vähemalt samaväärne olema. Köidete arvult lendab üle. Ja siis on veel müstiline Hiina Rahvusraamatukogu väidetava 22 miljoni raamatuga. Valdavalt ilmselt Mao ja Barbara Cartland. Kindlasti oskab mõni elukutseline raamatukogutöötaja täpsemalt kommenteerida.

  2. Maakuulaja
    22. jaanuar, 2012 kell 09:39 | #2

    On ka endale meeldinud raamatud raamatutest, raamatukogudest ja lugemisest - aitäh hea artikli eest. Lisaksin nimekirja ka George Steineri essee “Ebatavaline lugeja” (LR sarjas ilmunud kogumikust “Valik esseid”) mis oli mu enda jaoks väga meeldejääv lugemine. Raamat iseenesest ei ole ehk otseselt raamatutest, kuid kaudselt kindlasti, ning Chardin’i maal sealtsamast jääb alati eriliselt tähenduslikuks :)

Kommentaarid on suletud.