Esileht > Ajalugu, Filosoofia, Raamat, Uudisteos > Raamat raamatust, mis muutis maailma

Raamat raamatust, mis muutis maailma

13. jaanuar, 2012 Tarmo Jüristo

092704_Greenblatt_Stephen5.jpg

Mareki postitus andis tõuke panna kirja hiljutised muljed veel ühest raamatu-teemalisest lugemiselamusest.

1417. aastal leidis Poggio Bracciolini – mees, kes oma erakordselt kauni käekirja tõttu oli teinud hiilgavat karjääri paavsti õukonnas, kuid kelle tõeliseks kireks olid klassikaliste autorite unustussevajunud tekstid – ühe Saksa kloostri raamatukogu riiulilt raamatu, mis muutis maailma. Selline on Stephen Greenblatti läinud aastal laineid löönud ja auhindadega pärjatud ajaloolise jutustuse The Swerve: How the World Became Modern lähtekoht.

Raamat, mille Poggio leidis ning kohe kopeerida lasi (piraatlus oli tollal miski, mis leidis aset ainult merel) oli Lucretiuse kuulus poeem De rerum natura. Sellest, millise napikaga tegu oli, annab tunnustust tõsiasi, et ei Poggio poolt leitud raamatut ega ka tema enda koopiat ei ole täna enam olemas ning Lucretiuse poeemi säilimise võlgneme me Poggio sõbra ja kaasaegse Niccolò Niccoli poolt tehtud ümberkirjutusele.

De rerum natura oli antiikmaailmas kuulus kui suurepärane näide ladinakeelsest värsist ning muuhulgas kiitis selle kaunist stiili ka näiteks Cicero. Sisu osas olid lood aga keerulisemad. Lucretius, kes elas 1. sajandil e.m.a. oli lisaks tuntusele luuletajana ühtlasi ka Epikurose õpilane ning De rerum natura räägib maailma olemusest nii, nagu Epikuros seda nägi. Kui Lucretiuse eluajal oli epikuurlus kui mitte otseselt populaarne, siis haritud Roomlaste seas siiski tõsiselt võetud õpetus, siis 15. sajandiks olid ajad tublisti muutunud.

See, kui radikaalne Lucretiuse poeem Poggio ning tema kaasaegsete jaoks olema pidi, saab selgeks, kui vaadata põgusalt mõningaid De rerum natura peamisi väiteid. Lucretiuse kinnitusel (täpsuse huvides tuleb ära märkida, et see idee on tegelikult palju vanem ning ulatub antiikfilosoofias tagasi Demokritose ja Leukippose õpetusteni) koosneb kogu maailm lõpmatust hulgast pisikestest nähtamatutest ja jagamatutest osakestest, mille kreekakeelne nimi on ἄτομος, e. aatom. Aatomid on pidevas liikumises, põrkudes omavahel ning moodustades selliselt mateeria, mis meid ümbritseb. Aatomid on igavesed, samas kui asjad ja olendid, mida nad moodustavad, seda ei ole. Kõik, mida me näeme ning tunneme, on kaduv ja ajalik, kuid miski ei kao päriselt. Muutus, olgu siis meie jaoks tajutav või mitte, seisneb selles, et aatomid võtavad omavahel uusi vorme. Aatomid liiguvad tühjuses, mis — nagu ka aeg — on lõpmatu. Selles ruumis ei ole fikseeritud punkte, alguseid, keskpaiku ega lõppe. Maailmas polegi midagi muud, kui pidevas liikumises olevad algosakesed ning lõputu tühi ruum. Kuna aatomid on igavesed, ei ole keegi neid kunagi loonud ning keegi ei saa neid kunagi hävitada ja seega ei ole universumil ei algust ega ka lõppu — ning ühtlasi ka Loojat. Eksistentsil ei ole mingit eesmärki või mõtet, kõik on pidev tekkimine ja häving, mis tuleneb aatomite lakkamatust liikumisest. Eelnevast tuleneb, et ka hing ei ole surematu, vaid hääbub koos kehaga — ning peale surma ei ole seega midagi.

Kui need seisukohad väga kaasaegsetena tunduvad, siis Greenblatti hinnangul on selleks hea põhjus. Oma raamatus toob ta ära pika nimekirja Lääne filosoofia ja teaduse suurkujudest, kelle riiulieist ja lugemislaudadelt võis järgmiste sajandite jooksul De rerum natura leida ning kelle mõtetele Lucretius seega oma jälje oli jätnud. Lisaks pakub The Swerve ühe keskaegse humanisti ja intellektuaali eluloo kaudu väga kaasahaaravat ning suure hulga põnevate detailidega pikitud sissevaadet renessansiajastu algusse — mis mitmes mõttes meenutab ka eesti keeles kättesaadavat Carlo Ginzburgi suurepärast raamatut “Juust ja vaglad”.

Greenblatt, kes ise on kirjandusteooria professor Harvardis, tunneb ilmselgelt raamatute vastu samasugust kirge, nagu tema loo kangelane Poggio Bracciolini. See kirg on ka konkreetse raamatu peamiseks vooruseks. Greenblatt on oma sihiku seadnud pigem laia kui akadeemilise lugejaskonna järgi ning ilmselt suuresti seetõttu on alapealkirjas lubatud lugu sellest, kuidas Lucretiuse poeem maailma uueks lõi üpris põgusaks jäänud. Rääkimata sellest, et see vast kipub üldse olema asi, mida ongi lootusetu ühegi konkreetse autori või teksti najal ära seletada. Samas, kui kedagi too teema sügavamalt peaks huvitama hakkama, on The Swerve varustatud igati eeskujulike viidete, märkuste ja bibliograafiaga, mis mahuliselt võtavad raamatu lehekülgedest umbes veerandi ja kus jätkub kaevamist pikaks ajaks. Üks suurepärane (ja sedapuhku ka kohati akadeemiliselt tehniline) raamat, millega tasub huvi korral lähemalt tutvuda on Catherine Wilsoni Epicureanism at the Origins of Modernity (2008), mille ma ise kohe The Swerve‘i jätkuks läbi lugesin ning mis täitis suurepäraselt terve hulga lünki, mis Greenblatt oli oma loos jätnud.

Categories: Ajalugu, Filosoofia, Raamat, Uudisteos Tags:
  1. 13. jaanuar, 2012 kell 07:04 | #1

    „Kui mingis kataklüsmis peaks hävinema kogu meie teadus ja järeltulevatele põlvedele saaks jätta ainult ühe lause, siis missugune oleks see teade, mis kõige lühemal kujul annaks edasi tähtsaima, mis inimkonna poolt on saavutatud? Ma usun, et see oleks aatomihüpotees (või aatomite olemasolu või kuidas seda iganes ka ei nimetaks). See tähendab, et kõik asjad on tehtud aatomitest, väikestest osakestest, mis on alalises liikumises, tõmbudes üksteise poole, kui nad on üksteisele parasjagu lähedal, kuid tõukudes üksteisest eemale, kui neid püütakse tihedalt kokku suruda. Kui lisada veidigi kujutlusvõimet ja mõttetööd, sisaldub sellessamas ühesainsas lauses hiigelhulk informatsiooni maailma kohta.“ - Richard Feynman

  2. 13. jaanuar, 2012 kell 18:14 | #2

    @Mihkel Kunnus

    Muide, sattusin just seda raamatut lugedes mingi järjekordse online-diskussiooni peale, kus vaieldi selle üle mis on teadus, mis on pseudoteadus ja mis on lihtsalt udujutt - ja keegi esitas selle arutelu käigus klassikalise positivistliku argumendi, et “kui ei saa mõõta ja vaadelda, siis ei ole teadus”. Ja see muidugi viis mõttele, et atomism oli kuni 19. sajandini lihtsalt hüpotees, mida nt. keskaegses Euroopas kritiseeritigi muuhulgas just nimelt sel alusel, et seda pole võimalik mingite vaatluste või mõõtmiste alusel kinnitada - kuna me aatomeid ei näe, siis pole neid olemas ja igasugune muu jutt on lihtsalt tühi jauramine.

Kommentaarid on suletud.