Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Umberto Eco “Praha surnuaed”

Umberto Eco “Praha surnuaed”

15. jaanuar, 2012 Tiit Aleksejev

prague-cemetery1Väidetavalt on neli teemat, mis kirjanduses alati müüvad: natsid, muumiad, templirüütlid ja Siioni protokollid. Viimaste sünnist räägib Umberto Eco viimane romaan “Praha surnuaed”, mille ilmumisest on Marek ühes oma postituses kirjutanud, allpool siis paar rida lisaks. Romaani tegevus toimub aastatel 1830–1898 ja selle minategelaseks on “tumeda, et mitte öelda eriteenistuse minevikuga” härrasmees Simone Simonini ja tema alter ego abbé Dalla Piccola. Seega omalaadne Dr Jekyll ja härra Hyde, ainult erinevalt Stevensoni loost on Simonini kahestunud isiksus mäda mõlemalt poolelt. Antisemitismi batsill nakatab teda juba varases nooruses ja võitlus juutluse vastu saabki mehe elu sisuks.

Simonini on dokumendivõltsija ja kelm, kes töötab mitme riigi eriteenistuse heaks ja võtab nende ülesandel osa Garibaldi ekspeditsioonist, Pariisi Kommuunist ja kõikvõimalikest põrandaalustest liikumistest. Mõned neist mõtleb Simonini ise välja, et siis vandenõulaste paljastamisega kopsakaid agenditasusid teenida. Aga tema tõeline talent avaldub juudiküsimuses ja vastavate “tüvitekstide” loomisel.

“Praha surnuaia” eripära, nagu Eco seda järelsõnas mainib, seisneb selles, et peaaegu kõik romaani tegelased on ajaloolised isikud. Mis teose väärtuslikuks muudabki – lugejal on võimalus ajaloosündmusi läbi elada, millest on eriti õnnestunud Kommuuni võitluste ja Dreyfusi afääri kirjeldused. Ja muidugi tolleaegne Pariis oma pahede ja salaaedadega.

Negatiivse poole pealt muutub Eco kirg loetelude ja detailsete kirjelduste vastu kohati tüütavaks. “Praha surnuaed” on omalaadne “Baudolino” ja “Foucault’ pendli” sulam, kusjuures varasemad romaanid on selgelt tugevamad. Kohati kaalusin isegi Simonini loo poolelijätmist, aga lugesin selle siiski lõpuni. Raisatud aeg ei olnud see kindlasti, aga… Iseenesest huvitav fenomen kuidas kirjanik, kellega seostuvad meeldivad emotsioonid, ja kelle nimi on muutunud kaubamärgiks, oma lugejaid enam lahti ei lase. “Oled sa lugenud viimast Ecot? Jah, olen küll. Viletsam kui eelmine.” Hinnang, mis sai alguse itaallase teise romaani ilmumisest. Ja mis sarnaneb mõne semiootilise jadaga. Või semiootilise vadaga, mis on nauditav ainult autorile endale. Aga kriitik noogutab kaasa. Ikkagi Eco.

“Praha surnuaiaga” siiski lood nii hullud ei ole, seegi sissekanne on saanud harjumatult pikk, millest võib aru saada, et olen minagi vanameistri liimile läinud. Lugedes meenus Beiruti juudi surnuaia värava kohale kinnitatud kiviplaat, mis oli kuulipildujavalangust auklikuks lastud. Nagu ütleb romaani üks tegelasi Okhrana mees Ratškovski: õrnemad tunded vajuvad ära, mustemad jäävad kestma. Simonini kaob igal juhul Pariisi metroo kaevandisse, pomm käes. Võimalik, et ta tuleb selle teisest otsast uuesti välja.

Kommentaarid on suletud.