Minu inimesed

27. märts, 2009 Tarmo Jüristo

Kirjutasin paar nädalat tagasi ühe pikema ingliskeelse postituse raamatute alguslausetest ning see pani mind mõtlema ka eestikeelsete raamatute peale. Ilmselt ei ole erilist kahtlust kõige kuulsama algupärase emakeelse avalause osas, aga kui juba peaks pakkuma näiteks kolm raamatut, mille esimese lause enamus eestlasi ära tunneks, ei ole asi enam sugugi niisama lihtne. Ja kui tõlkekirjanduse peale mõelda, siis ma pakuks, et vähemalt 30-60 aasta vahel olevate eesti rahvusest meeste seas oleks “Nii nad tapsidki meie Ferdinandi” väga kõva esikoha pretendent, aga sealt edasi ei julgekski midagi väga kindlalt välja hüüda.

Paar aastat tagasi, ühel talveõhtul, sattusin kolme sõbraga (kellest üks ka siin blogis kirjutab) laua taga istuma ja mängima ühest David Lodge’i romaanist inspireeritud raamatumängu – nimelt pidime kõik kordamööda pakkuma välja raamatu, mida ise lugenud oleme ning mille puhul arvasime, et ka kõik teised võiks olla seda lugenud; punkti sai ainult juhul, kui nii tõesti ka oli, samas kui keegi teistest polnud nimetatud raamatut lugenud läks üks punkt maha. Esimesed kaks-kolm ringi läksid väga nobedalt, aga niipea kui sipsikud-pipid-kalleblomquistid läbi said muutus asi üllatavalt keeruliseks. Kusjuures julgen arvata, et me kõik seal laua ümber olime tublisti üle keskmise lugemusega, mõni isegi väga laiaga – ja tõesti, miinuspunkte saadi väga harva. Samas sellised teosed nagu “Rehepapp”, “Kuritöö ja karistus” või “Tõde ja õigus”, mis esmapilgul tundusid maastleitud punktina, põrusid.

See kõik viis ühe huvitava tähelepanekuni – kui lastena me loeme kõik ühtesid ja samu raamatuid, siis vanemaks saades hakkavad muidu isegi suhteliselt sarnase tausta ja huvidega inimeste lugemislauad väga erinevatesse suundadesse kiskuma. Üks põhjus on kahtlemata seesama raamatute paljusus, millele Marek just hiljuti ühes oma postituses viitas. Teisalt tuleb aga ju ka lasteraamatuid iga päevaga juurde – ometi teavad ja loevad ka tänapäeval kõik lapsed Pipi lugusid.

Aga küsikski siinkohal arvamusi – millised on need raamatud, mida me rahvusena jagame? Mida me kõik ei tunne pelgalt pealkirja järgi või mille köide meil riiulis on, vaid mida suurem osa meist tõesti ka lugenud on?

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Lugemine Tags:
  1. 27. märts, 2009 kell 02:12 | #1

    Tegelikult on see küsimus keerulisem kui esmapilgul paistab. Sest ma ise usun pigem seda, et rahvust liidavadki ennekõike lugemata raamatud, justnimelt need, mida me tunneme pealkirja järgi, oleme koolis tuupinud ja kohe unustanud, mis on meil (või pigem vanematel) kodus riiulis ning mille faabulat me tunneme filmidest, kokkuvõtetest, paroodiatest või teatrilavalt. Nagu “Kalevipoeg”, “Tõde ja õigus”, “Kevade”, “Tasuja”, “Mahtra sõda” jne.
    Mihhail Gasparov on kirjutanud, et vene kultuuri on võimalik defineerida kui Puškini lugejaskonda. Ma ei usu, et eesti kultuur võrduks Tammsaare või “Tasuja” lugejatega. Vahest siis juba Ernesaksa lauljatega :-)

  2. 27. märts, 2009 kell 02:52 | #2

    Sellega muidugi nõus, et iga kultuuri defineerivad tekstid on sellesse kultuuri nii sügavalt sisse kirjutatud, lauldud, naerdud ja igal muul moel imbunud, et neid teatakse ka olemata neid ise lugenud. Samas, miks ikkagi on nii, et Pipi Pikksukka ja Lutsu “Kevadet” loetakse, “Kalevipoega” aga pelgalt teatakse? Millest tuleb see, millele ka Kender kunagi viitas, et iga teine eestlane on lugenud “Meistrit ja Margaritat”, aga vaid mõni üksik “Seitset venda”?

    Ja Gasparovi seisukohalt vaadates oleme me ilmselt pigem “Viimse reliikvia” kui “Tõe ja õiguse” rahvas :).

  3. Ilona
    27. märts, 2009 kell 15:30 | #3

    Hm, kas pole nii, et raamat ongi tänapäeva kultuuris ainult alustekst, millele kogu torn tegelikult toetub? Selles mõttes, et ta on olemas, igal inimesel on reaalselt VÕIMALUS seda lugenud olla, ta teab, mis seal juhtub, mäletab selle hingust, ja vahest ka avalauseid, aga tegelikult on see mingi hägune mälestus, millele ladestuvad peale kümned erinevad interpretatsioonid ja nende tõlgendused. Ning kuigi tänapäeva inimese maailm ei ole ammu enam raamatutekeskne, on kirjandusklassika siiski selleks põhiliseks kandekonstruktsiooniks, millele toetub kogu kultuur.
    Mis puutub küsimusse, miks Pikksukka ja Kevadet loetakse, Kalevipoega aga mitte, siis see on ju lihtne: Lindgren ja Luts on lihtsalt paremad kirjanikud kui Kreutzwald, kelle teosel on eeskätt sümboltähendus. “Kalevipoeg” on konstruktsioon, mitte kirjandus. Pipi Pikksukk suudab tänapäeva last kõnetada, aga “Seitse venda” ei suuda.
    Tarmo sisssekannet lugedes meenus veel, et tänases Sirbis kirjutab kunstnik Sandra Jõgeva, et ta ei mäleta, millega algas “Meister ja Margarita”…Oeh. No võtnud raamatu ja lugenud siis! Nii palju vaeva võiks inimene ikka näha, kui ta kultuuriinimeste lehte arvustust kirjutab.

    • 27. märts, 2009 kell 21:58 | #4

      Okei, Kreutzwald oli selles mõttes tõesti ebaõnnestunud näide, aga ma ikkagi ei usu, et asi oleks selles, et “Pipi” ja “Kevade” on nii hästi kirjutatud, et “täiskasvanute” kirjanduses neile võrdset ei leidu. Ehk siis - raske (kui mitte võimatu) on leida ühte kindlat n.ö. “täiskasvanute” raamatut mida oleks lugenud ligilähedaseltki kogu su tutvusringkond, samas kui “Pipit” tundub olevat lugenud küll vähemalt 90% inimestest keda sa tead. Ja nimelt, miks on siis ikkagi nii, et Lindgren suudab tänapäeva lapsi kõnetada, aga Aleksis Kivi tänapäeva täiskasvanuid ei suuda - kui asi on ikka kõnetamises.

      “Kalevipoeg” ja “Seitse venda” seda selgelt ei ole, aga milline siis on see “rahva raamat” - või minugi poolest kõne või luuletus - mis tänapäeva Eesti täiskasvanut kõnetab?

  4. Kai Aareleid
    Kai
    27. märts, 2009 kell 16:56 | #5

    Väga põnevad mõttearendused nii siinses kui ingliskeelses sissekandes.
    Meenub, et Arturo Pérez-Reverte “Dumas’ klubis” mängivad raamatuinimesed mitmel pool tsitaadimänge, eriti just romaanide avalausetega. (“1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval…” jne) Ja asi pole ainult lausetes, need teosed ise on neile tähenduslikud.
    Huvitav on jälgida, kuidas ühe keeleruumi sees kirjutatud “suurte (ava)lausete” kajasid leidub teistes samas keeles kirjutatud teostes. Olen seda märganud hispaania keele puhul, Márquesest ei saa siin tõesti üle ega ümber. Usun, et sellised sõna- ja lausetasandil mõjutused võivad teinekord olla üsna teadvustamatud, tegemist on tekstidega n-ö ühismälust.
    Pealkirja järgi tundmisest jälle niipalju, et kui hiljuti jooksis ajakirjandusest läbi uudis, et kusagil koostati (järjekordselt) maailma kuulsaimate filmilausete edetabel, hakkasin mõtlema, et tegelikult on rida selliseid filme, mille puhul on käibele läinud hoopis pealkiri, selle tähendusväli on mõõtmatult laienenud. Vahel me ei mäletagi enam, millest need filmid räägivad. Aga sellegipoolest ütleme, et Moskva pisaraid ei usu vm. (Esimesena meenuvad millegipärast just nõukogudeaegsed Vene filmid.) Äkki on raamatutega samamoodi? Ühe meie tuntud kirjastuse moodsa kirjanduse sarjast võib leida nii mõnegi näite. Ja neid on veel. Ei tea, kas see ongi nii halb, kui lõpuks jääb ainult pealkiri. Hea, et seegi.
    Aga mis tekstid siis kuuluvad meie ühismälusse? Ühest vastust sellele vaevalt et leidub. Teosed, mida me rahvusena jagame setitab ehk lihtsalt aeg. Mõnda juba nimetati. Päris omatekste sõeludes tuleks ehk otsida hoopis luule vallast. Miks mitte kõnede vallast.

  5. 27. märts, 2009 kell 22:39 | #6

    Praegu kõnetab ilmselt Mihkel Raud, homme keegi teine. Viimase kümne aasta jooksul ilmselt kõige enam Andrus Kivirähk (esmajoones “Rehepapp”). Kuid, igaks juhuks uuesti — kardan, et lähteülesanne ei anna head tulemust: selliseid rahvast liitvaid raamatuid lihtsalt polegi, aeg ei ole enam see, kus kõik loeksid ühtesid raamatuid (nagu veel 25, 50 või 100 aastat tagasi).

  6. Piret Peiker
    Piret Peiker
    28. märts, 2009 kell 10:16 | #7

    Ma arvan, et ka raamatud, lisaks filmidele ja lauludele, liidavad rahvast küll, aga mitte mingis otseselt patriootilises mõttes, vaid tõesti pigem ühiste lugude ja naljadena. Selliselt liidavad nii loetud kui lugemata Eesti raamatud, aga kahtlemata ka Lindgren - olen kindel, et Eesti Lindgren on hoopis midagi muud, kui Rootsi Lindgren.

    Aga kui ikkagi püüda Tarmo esialgsele küsimusele vastata, siis võibolla pole ka juhuslik, et tihti just lasteraamatud/raamatud lastest mingeid grupiidentiteedi hoovusi hästi tabavad ja ka muudelt omadustelt müüdiks muutumiseks sobivad. Nagu meil „Kevade” ja rootslastel Lindgren, on ameeriklastel „Huckleberry Finn”, ungarlastel „Pál tänava poisid”. „Harry Potter” on minu meelest lisaks kõigele muule läbini inglaslik raamat.

  7. tauno
    30. märts, 2009 kell 09:47 | #8

    möödaminnes mainiksin et kunagi oli suuremas seltskonnas juttu sama moodi filmidest. vanemad pässid arvasid, et “viimset reliikviat” on ju kõik näinud. selle peale meie, ca 30-aastased varajased keskealised, kehitasime õlgu. ausalt pole näinud rohkem kui 30-sekundilisi katkendeid enne kanali vahetamist

  8. Piret Peiker
    Piret Peiker
    30. märts, 2009 kell 10:27 | #9

    Tauno, see on huvitav teada. Kas “Kevade” filmi ka pole näinud?

  9. tauno
    30. märts, 2009 kell 10:47 | #10

    “kevade” on ikka nähtud, aga see on ka mõnevõrra mõttekam linateos.
    aga ei ole näinud näiteks ka “viini postmarki”, “varastati vana toomas”, “Libahunti” jms.

Kommentaarid on suletud.