Esileht > Lugemine, Uudisteos > Uus Bayard on saabunud

Uus Bayard on saabunud

15. veebruar, 2012 Marek Tamm
Pierre Bayard, "Comment parler des lieux où l’on n’a pas été?" (2012)

Pierre Bayard, "Comment parler des lieux où l’on n’a pas été?" (2012)

Muutusin vahepeal juba rahutuks, sest kui Pierre Bayard on viimasel kümnendil üllitanud pea raudse järjekindlusega ühe uue raamatu aastas, siis veel mullu detsembris ei olnud nouveau Bayard poodidesse jõudnud. Lahendus saabus siiski juba jaanuaris, kui müügile ilmus tema järjekordne teos, sedapuhku teemal “Kuidas rääkida kohtadest, kus me pole olnud?” (Comment parler des lieux où l’on n’a pas été?).

Pealkiri peaks igale Bayard’i sõbrale avama juba teose sisu, see on mõtteline jätk ta seni ainsale eesti keeles ilmunud raamatule “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e.k. 2008, tlk. Tanel Lepsoo). Mõlemat teost ühendab taotlus õgvendada meie änge, mis on seotud tundmatust rääkimisega, ehk nagu autor ise sissejuhatuses märgib: “Nii ühel kui teisel puhul on taotluseks lähtuda argielu konkreetsetest situatsioonidest, näitamaks, et meie osaline või täielik teadmatus mingist teemast ei ole tingimata puudus sellest arukalt kõnelemisel, ja et seda teadmatust võib isegi kasutada maailma paremaks tundmaõppimiseks.”

“Kuidas rääkida kohtadest, kus me pole olnud?” on bayard’ilikult üles ehitatud konkreetsetele näidetele, mis valdavalt nopitud maailma kirjandusajaloost. Raamat jaguneb kolmeks osaks (need igaüks omakorda neljaks alaosaks, nagu hea prantsuse kompositsiooniõpetus ette näeb). Esimeses vaatleb Bayard neljal näitel (laenatud vastavalt Marco Polo, Jules Verne’i, Edouard Glissant’i ja Chateaubriand’i teostest) seda, kuidas reisida reisimata; kui oma lugemisele pühendatud raamatus võttis ta kasutusele mõiste “mittelugemine” (non-lecture), mis viitab sellisele lugemisele, mida viljeletakse lugemata, siis nüüd pakub ta mõiste “mittereisimine” (non-voyage), mis on siis sedalaadi reisimine, kus püsitakse kodus paigal. Teose teine osa lahkab konkreetseid olukordi, kus tuleb rääkida reisidest, mida me pole teinud või oleme teinud vaid osaliselt (siin on näideteks antropoloog Margaret Mead, ajakirjanik Jayson Blair, maratonijooksja Rosie Ruiz ja pereisa Jean-Claude Romand – Emmanuel Carrère’i romaani “Vaenlane” peategelane); kõiki neid tegelasi ühendab vajadus välja mõelda lugusid kohtadest, kus nad tegelikult pole käinud. Raamatu viimane osa pakub aga praktilist nõu, kuidas kogeda tundmatuid kultuure ja kuidas nendest rääkida, ilma et kodunt (või vähemalt rongi- või lennujaamast) lahkutaks, siin toob autor mängu ka isiklikke kogemusi, lõimides neid näidetega Karl May, Blaise Cendrars’i ja Nina Berberova loomingust.

Bayard’i järeldus peaks lohutama aga igaüht, kes tunneb, et aja, raha või huvi puudusel ei ole tal võimalik reisida: “Miski ei ütle, et reisimine on parim viis avastada mõni linn või maa, mida me varem ei tundnud. Kõik viitab pigem vastupidisele – ja paljude kirjanike kogemus kinnitab seda tunnet –, et parim moodus ühest paigast rääkida on püsida kodus.”

P.S. Ei saa jätta lisamata, et Bayard’i lugedes süveneb minus üha enam üks tunne – mulle piisab juba tema uue teose pealkirjast, et selle sisu mu peas hetkega moodustuks; mõistagi on meie näited erinevad, ent sisuline ühisosa siiski väga suur. Ilmselt on see põhjus, miks ma ei viitsinud tegelikult sedagi teost päris lõpuni lugeda, pidevalt kummitas kuklas tunne, et ma ju tean, mis seal kirjas on… On see hea või halb?

P.P.S. Jah, neile, kes siia juhuslikult esimest korda satuvad, lisan lingid eelmistele Bayard’i-postitustele: siin, siin ja siin.

  1. 17. veebruar, 2012 kell 12:32 | #1

    Ka turismiuuringutes on “reisimine reisimata” väga levinud teema, Maxine Feifer sõnastas 1980. aastatel post-turismi mõiste, milles reisimine ei tähenda tingimata ruumis ühest kohas teise (”võõrsile”) paiknemist, vaid võib tähendada ka nt virtuaalset reisimist.
    Aga loomulikult ei pea reisimiseks tegelikult üldse kuhugi minema: “1790. aasta kevadel võttis 27-aastane prantslane Xavier de Maistre ette reisi oma magamistoas, pannes oma reisikirjale hiljem pealkirjaks „Reis minu magamistoas“. Kogemustest tiivustatuna sooritas de Maistre 1798. aastal teisegi reisi. Seekord rändas ta öösel ja jõudis koguni aknalauani, pealkirjastades oma seikluse hiljem „Öine ekspeditsioon minu magamistoas“.” (Alain de Botton, “Reisimise kunst”, e.k 2010, tlk K. J. Kangur).
    Ilukirjanduse poole pealt tuli kohe meelde üks saksa romaan (mida ma ise pole lugenud): Tilman Rammstedti “Hiina keiser”, milles peategelane saadab lähedastele, kes arvavad, et ta on vanaisaga Hiinas, kodust põhjalikke reisikirju.

Kommentaarid on suletud.