Esileht > Ajalugu, Kriitika, Mälestused > Ebamugavad läkitused džunglist

Ebamugavad läkitused džunglist

5. märts, 2012 Oliver Laas

Michael Herr (1977) Dispatches

Michael Herr (1977) Dispatches

Järgnevalt kavatsen kirjutada ühest raamatust, milleni jõudsin tänu sellest inspiratsiooni ammutanud filmidele. Selleks raamatuks on Dispatches (1977), New Journalism’i musternäide, mille autor, Michael Herr, oli ajakirja Esquire korrespondent Vietnami sõjas ajavahemikul 1967–1969. Herr oli kaasstsenaristiks filmidele Full Metal Jacket (1987) ja Apocalypse Now (1979). Olgu ennetavalt veel öeldud, et sõjaajalugu, -filmid ja -raamatud ei kuulu üldiselt minu huviorbiiti, seega ei oska ma hinnata antud raamatu tugevusi või nõrkusi teiste seda temaatikat puudutavate teostega võrreldes.

Dispatches on kollaaž lugudest, dialoogidest, nappide ja tabavate lausetega antud portreedest ning sõjas viibimise kogemusi kirjeldavast luulelisest proosast. Kõik see on tugevalt kantud kirjutaja kaasajast – tõik, mida kinnitavad nii sõnakasutus kui ka mitmel pool raamatus esinevad viited 1960ndate muusikale. Tekstil puudub selge ja läbiv faabula – ei leidu sündmustes mehistuvaid sõdureid, oma kangelaslikkust avastavaid ohvitsere ega üldse mingeid Bildungsroman‘i jooni. Samuti ei keskendu autor sõjategevuse ametlikule, statistilisele ja objektiivsele poolele. Herr jutustab ennekõike lihtsõdurite lugusid ning kirjeldab sõjas viibimise kogemust enda subjektiivsest vaatepunktist lähtuvalt. See subjektiivne, kogemuslikule keskenduv ning kohati luuleliseks muutuv keelekasutus on teksti üks tugevamaid külgi, mis võimaldab autoril edasi anda seda, mis tunne on sõjas viibida. Stiilinäiteks Herr’i kirjeldus tule all viibimise kogemusest:

’Quakin’ and shakin,’ they called it, great balls of fire. Contact. Then it was you and the ground: kiss it, eat it, fuck it, plough it with your whole body, get as close to it as you can without being in it or of it, guess who’s flying around an inch above your head? Pucker and submit, it’s the ground. Contact.

Mitmel korral segunebki raamatus hirmust ja adrenaliinist tingitud deliirium rahustitest ja narkootikumidest põhjustatuga. See kõik avaldub ka keelekasutuses. Keel ja tähendus on tekstis korduvad teemad. Ametlik pressikonverentside keel varjab tihti sõja tegelikkust, samas kui Herr’i enda sõdurite kõnepruugile sarnanev keelekasutus tabab oma parimatel hetkedel midagi sõjakogemuse füüsilistest ja eksistentsiaalsetest aspektidest.

Mitmed raamatus esitatud portreed on äratuntavad hilisematest Vietnami sõda kujutavatest filmidest. Herr’i portreede galeriist leiame eriüksuslasi, kes kogusid tapetud vaenlaste kehaosi ja kasutasid neid talismanidena; pikast sõjas osalemisest ära keeranud, kuid (selle kiuste või selle tõttu?) efektiivse tapja; ohvitseri, kes soovib spetsiaalselt pressitöötajatele vaatemängulise materjali tekitamiseks erioperatsiooni korraldada; kojupääsemist ootava poisiohtu sõduri, kes kunagi koju ei jõua; terve rea karjeristlikke ohvitsere ja kõike toimuvat seiklusena võtvaid ajakirjanikke; oma romaanidele ainest otsivaid kirjanikke ja rünnakute esiliinidel dramaatilisi kaadreid jahtivaid fotograafe ning, lisaks kõigile neile, muidugi surnuid. Surm on justkui pidevalt kohaolev tegelane Vietnami looduskaunis maastikus, kelle lähedus mõjutab enam-vähem kõiki, keda raamatu lehekülgedel kohata võime. Herr mainib korduvalt, et ta ei oska sõdurite vanust nende välimuse järgi hinnata, et nad kõik näevad vanad ja väsinud välja, et sõda teeb vanaks.

Surma pidev juuresolek tekitab fatalismi, depressiooni, hullust, aga ka religioossust ja ebausku selle kõigis mõeldavates vormides. Mõned sõdurid kandsid potiässa kiivri küljes. Mõned korjasid tapetud vaenlastelt talismane. Osad tarisid Piibleid kaasas, osad riste. Amulettidena kasutati juuksekiharaid, kodumaale jäänud tüdruksõprade pesu, pilte lähedastest, pilte kuulsustest (Kennedy, Martin Luther King, Che Guevara, Biitlid, Hendrix) jms. Ühe mehe õnnetoovaks talismaniks oli kaeraküpsis, mille naine oli talle küpsetanud ja saatnud. Koonduti ka nende sõdurite ümber, kellel usuti head õnne olevat; vähemalt kuniks õnneseen maha lasti või koju läks; mõlemal juhul leiti talle kiiresti asendaja. Hea õnne märkideks võis olla kuulist riivata saamine või defektse maamiini peale astumine. Samas olid ka lihtsalt erksad meeled piisav põhjus mingisuguse maagilise aura tekkeks. Enamikke raamatus esinevaid portreid läbib ühise joonena oludest tingitud dehumaniseerumine. Kuigi autor juhindub mõttest, et tal tuleb toimuva mõistmiseks püüda ennast teiste olukorda panna, siis sellest hoolimata läheb sõja keskel midagi kaduma ka tema muidu valdavalt raamatu lõpuni säilivast inimlikkusest.

Civilian dead lay out on the sidewalks only a block from the compound, and the park by the river was littered with dead. It was cold and the sun never came out once, but the rain did things to the corpses that were worse in their way than anything the sun could have done. It was on those days that I realized that the only corpse I couldn’t bear to look at would be the one I would never have to see.

Hoolimata oma vaatlustest ja osalusest jääb Herr lõpuks siiski kõrvalseisjaks nende jaoks, kellest ta kirjutab, sest erinevalt tavalistest reameestest on ta, nagu teisedki ajakirjanikud, Vietnamis vabatahtlikult.

Vietnam oli esimene mastaapse meediakajastusega sõda. Herr on teadlik nii enda erilisest positsioonist toimuva keskel kui ka meedia loodud kuvandite mõjust asjaosalistele.

I keep thinking about all the kids who got wiped out by seventeen years of war movies before coming to Vietnam to get wiped out for good. You don’t know what a media freak is until you’ve seen the way a few of those grunts would run around during a fight when they knew that there was a television crew nearby; they were actually making war movies in their heads, doing little guts-and-glory Leatherneck tap dances under fire, getting their pimples shot off for the networks. They were insane, but the war hadn’t done that to them. Most combat troops stopped thinking of the war as an adventure after their first few firefights, but there were always the ones who couldn’t let that go, these few who were up there doing numbers for the cameras… We’d all seen too many movies, stayed too long in Television City, years of media glut had made certain connections difficult.

Samas ei ole ka Herr ja tema korrespondentidest kaaslased säärastest kujunditest priid. Nad kasutavad sõjaväe helikoptereid nagu taksosid, millega üha uutesse lahingutesse sõita, toimuvat jälgida ning seejärel Saigoni naasta, et nähtu kaasahaaravalt kirja panna ning rabavate fotodega või kaadritega illustreerida. Autor ja ta kaaslased naudivad sõja (ning sõjatehnika) glamuuri vähemalt samal määral, mil nad tunnistavad selle õudusi – vastuolu, millel Herr ka ise mitmel korral oma tekstis peatub.

Kokkuvõttes on tegemist lõikavalt kirjutatud raamatuga sõja vastuolulisusest, absurdsusest, hullusest ja samas ka selle kütkestavusest. Autori keskendumine sõja subjektiivsele küljele on minu silmis teose tugevuseks, kuid võib muuta selle pigem faktidele orienteeritud lugejatele ebahuvitavaks. Õnneks ei tekkinud lugedes siiski kordagi tunnet, et tegemist oleks lihtsalt sentimentaalsete sõjaheietustega.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Mälestused Tags:
Kommentaarid on suletud.