Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > Tony Judti viimane raamat

Tony Judti viimane raamat

6. märts, 2012 Marek Tamm
Tony Judt with Timothy Snyder, "Thinking Twentieth Century" (2012)

Tony Judt with Timothy Snyder, "Thinking the Twentieth Century" (2012)

Vähem kui paari aasta eest suri raskesse haigusesse üks viimaste kümnendite silmapaistvamaid ajaloolasi ja intellektuaale Tony Judt (kirjutasin toona siinsamas ka tema nekroloogi). Üks tema teostamata jäänud plaane oli kirjutada 20. sajandi intellektuaalne ajalugu. Selle idee käis ta oma kirjastajale välja 2006. aasta sügisel, lubades raamatu üle anda 2012. aastal. Sain selle teose kavandiga toona samuti tutvuda ja mõistagi hellitasin lootust, et õnnestub raamat välja anda ka eesti keeles. Teos pidi kandma pealkirja The Modern Republic of Letters. Intellectuals and Politics in the 20th Century, ja tollane kavand, kokku 17-leheküljel, andis hästi aimu autori taotlustest. Kahest osast ja viieteistkümnest peatükist koosnevana planeeritud käsitlus (kogumahuga 220 000 sõna) lähtus eeldusest, et 20. sajandi palge on suuresti kujundanud intellektuaalsed debatid ja ideedevahetused. Tsiteerin käsikirjalist kavandit (kardetavasti küll omavoliliselt):

I have conceived of it as the story of a series of distinctively twentieth-century conversations about ideas and public affairs. During the first half of the century – a time of material destruction and political collapse – the dominant intellectual key was one of illusion and faith (sometimes optimistic, sometimes despairing); in the second half - an era of unprecedented stability and prosperity, above all in the West – the whole edifice of modern thought began to fracture and crumble under the weight of experience. Conducted in various moral and political keys, these conversations are the history of the twentieth century. The enthusiasms and engagements and fears that they articulated were to define the modern world, as experienced and intuited by many of its most interesting writers, artists and thinkers. And it is very much part of the purpose of this book to show that for various reasons these conversations – and the international community of intellectual exchange within which they took place – have run into the ground. The Modern Republic of Letters, as I have called this web of ideas and exchanges and conversations, is behind us. It is now history.

Miks seda teostamata teost meenutada? Sest kuuldes Judti raskest haigusest (mis röövis kirjutamisvõime, ent säilitas mõtlemisvõime) otsustas üks ta lähedasi kolleege, nimekas ameerika ajaloolane Timothy Snyder (tema mõjukas “Veremaad” on loetav ka eesti keeles) aidata oma sõbral see kavatsus osaliseltki teostada, ja pakkus talle välja intervjuuraamatu, kus nad räägiks lahti selle, mida Judt lootis kirja panna. Nii vestlesid kaks head sõpra, mitmes osas sarnase mõtlemisega, ent siiski erinevatest põlvkondadest ja erineva kultuuritaustaga, suurema osa 2009. aastast iga neljapäev mitu tundi 20. sajandi ajaloo olulisematest küsimustest. Snyderi soovil (nagu ta sissejuhatuses tunnistab, pani selle mõtte talle pähe teine Judti lähedane sõber, Timothy Garton Ash) ehitati vestlus üle Judti enda elule, nii et iga planeeritav peatükk algaks tema enda intellektuaalse autobiograafiaga, enne kui liigutakse suuremate küsimusteni. Vestlustest vormiti raamatupeatükid 2010. aastal ning Judt jõudis tulemuse üle vaadata ning lisada omapoolse järelsõna, mis on dateeritud kuu enne ta surma. Raamat ei läinud trükki siiski kohe, vaid nägi ilmavalgust alles tänavu veebruaris, pealkirja all Thinking the Twentieth Century (414 lk).

Ei planeeri järgnevas raamatut arvustada, vaid jagada üksnes mõningaid esmamuljeid. Mu lootused olid mõistagi suured, ent paraku kõik need ei täitunud. Kuigi Judti meenutused omaenda intellektuaalsest kujunemisest ja karjäärist iga peatüki alguses olid väga põnevad, siis haakusid need kummatigi vaid väga tinglikult vestlustega üldistel ajalooteemadel. Kuid mu rahulolematuse juured ulatuvad siiski sügavamale: mulle tundub, et Judti ja Snyderi huvid on veidi liiga erinevad, et oleks saanud sündida see raamat, mis Judtil meeles mõlkus. Kuivõrd Snyderi erialased huvid on poliitilises ajaloos, rõhuga Ida-Euroopal, siis selle üle keerleb ka suur osa raamatu arutlustest. Ideedest ja intellektuaalidest on juttu vähe. Kui Judti algne kavatsus, nagu see osundatud visandist nähtub, oli näidata ideede mõju 20. sajandi poliitikale, siis Snyder tüürib jutu pigem vastupidisele – poliitika mõju 20. sajandi ideedele. Samuti peegeldab Snyderi huvisid see, et peatähelepanu koondub teoses 20. sajandi teisele poolele, samas kui sajandi esimestest kümnenditest on juttu vaid möödaminnes (algses kavandis oli aga pool käsitluse mahust mõeldud sajandi esimesele poolele). Seda kriitikat sõnastades annan endale muidugi aru, et selmet hinnata ilmunud raamatu tugevaid külgi (ja neid on mitu), võrdlen seda Judti kirjutamata jäänud teosega, ja paratamatult on võrdlus esimese kahjuks. Niisiis soovitan igal juhul igaühel, kel huvi 20. sajandi ajaloo mõtestamise vastu, see kahe väga laia silmaringiga ja terava analüütilise meelega ajaloolase vestlusteos endale lugemiseks võtta, sest nii vahedale ja säravale mõttevahetusele, väga lahtiste kaartidega sealjuures, saab harva kaasa elada.

Ja lõpetuseks üks mõte raamatust – paljude teiste kõrval –, mis väärib kindlasti laiemat kõlapinda: “The time has come to write about more than just the things one understands; it is just as important if not more so to write about the things one cares about” (lk 331).

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. 13. märts, 2012 kell 04:01 | #1

    Jäi silma, et viimases The New York Review of Booksis kirjutab Judti viimastest elukuudest ja “Thinking the Twentieth Century” sünnist Jennifer Homans, Tony Judti lesk; nii et huvilistele link: http://www.nybooks.com/articles/archives/2012/mar/22/tony-judt-final-victory/

Kommentaarid on suletud.