Esileht > Kirjanik > Antonio Tabucchi, in memoriam

Antonio Tabucchi, in memoriam

29. märts, 2012 Marek Tamm
Antonio Tabucchi (24.09.1943–25.03.2012) Foto: D. Jochaud/Gallimard

Antonio Tabucchi (24.09.1943–25.03.2012). Foto: D. Jochaud/Gallimard

Tabucchi surmast kuulsin pühapäeval Porto hotellis õhtustest uudistest. Ta oli üks neid kirjanikke, kellel on kindel koht mu personaalses kirjanduspanteonis ja telekast kuuldud teade täitis mu hetkeks lohutamatu kurbusega. Kuid taipasin kohe, et vähemalt oskasin valida õige koha, kus tema surmast kuulda – Portugali. Sest kuigi Tabucchi sündis Itaalias, Pisas, oli Portugal, ennekõike Lissabon, tema vaimne kodumaa ning suure osa elust ka tegelik elupaik. Tabucchi surigi Lissabonis, pühapäeval, 25. märtsil, 68-aastaselt, põhjuseks vähk. Tagantjärgi tundub vähemalt endale sümboolne seegi, et olin seal linnas uidanud just päev varem, kohati ka Pessoa jälgedes (külastades ta lemmikkohvikut Praça do Comércio‘l), kes Tabucchi kunagi Lissaboni meelitaski.

Tabucchi juhtum on ilmselt kirjandusloos unikaalne – noor andekas kirjanik pühendab sisuliselt kogu oma elu ühele teisele kirjanikule, uurides ja õpetades tema loomingut, tõlkides tema tekste (suur osa Pessoa tõlkeid itaalia keelde pärineb Tabucchi sulest), ehitades omaenda loomingut Pessoa tekstidest, kirjutades teoseid teinekord otse portugali keeles, kolides Pessoa pärast Lissaboni elama, koguni abielludes Pessoa kaasmaalasega. Ja kui tagantjärele mõtlen, siis minagi vist jõudsin Pessoani esmalt Tabucchi kaudu, või vähemalt olen Pessoad tihti lugenud Tabucchi võtmes. Ja tihkan arvata, et Tabucchi esseeraamat Pessoast, “Kast täis inimesi” (Un baule piano di gente, 1990), on üks parimaid sissejuhatusi portugali geeniuse loomingusse. Tabucchi pöördumine Pessoa-usku oli ootamatu ja hetkeline, nagu usupöördumised ikka – kirjandusüliõpilasena sattus ta 1962. aastal tagasiteel Pariisist lugema prantsuse tõlkes Pessoa “Tubakapoodi” ja sai kohe aru, et tema elu pole enam endine. Nagu kirjutab Tabucchi eestindaja Malle Talvet ühes oma saatesõnas: “Kohtumine Pessoa loominguga muutis kogu Tabucchi elu”.

Jah, tänu Malle Talveti tööle ei ole Tabucchi eesti lugejale tundmatu (kuigi üllatab, et eesti meediast pole mulle silma jäänud veel ühtegi järelehüüdu Tabucchile), isegi kui tema enam kui kolmekümnest teosest on tõlgitud vaid kolm. 1991. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus “India nokturni” (Notturno indiano, 1984) tõlge, sellele järgnes 1995. aastal samas sarjas “Taevarand” (Il filo dell’orizzonte, 1986). 1997. aastal nägi aga Varrakus ilmavalgust eestindus Tabucchi ühest kõige tuntumast ja tõlgitumast teosest, “Tunnistaja Pereira lugu” (Sostiene Pereira, 1994). Kirjutasin sellest ühe oma esimestest raamatuarvustustest (kadunud ajalehele Kultuurimaa), tsiteerin sealt nostalgiliselt üht lõiku:

Teose paatose võib resümeerida lausega: südamehaigel kultuuriajakirjanikul tärkab kasvava totalitarismi tingimustes südametunnistus. Peategelast, “Lisboa” ajalehe kultuuritoimetajat Pereirat painab vastuolu südame loogika ja ümbritseva maailma poolt pealesurutud valikute vahel. “Raske on olla kindlal veendumusel, kui jutt käib südame loogikast”, leiab Pereira romaani alguses (lk 35). Juhuslik tutvus noore vasakpoolse režiimikukutaja Monteiro Rossiga, kes tekitab Pereiras “südamevalu” (lk 62), paneb ta otsustama südametunnistuse kasuks. Samal ajal ei unusta ta ka südameravi, töölt vabaks võetud aja veedab Pereira talassoteraapia kliinikus. Pärast Rossi vägivaldset surma kirjutab ta temast režiimivastase nekroloogi, korraldab kavalusega selle avaldamise ning põgeneb Prantsuse valepassiga riigist. Südametunnistus oli tunnistaja Pereira südames võidu saanud.

Tabucchi ise on aga oma romaani kommenteerides sõnastanud midagi, mis selgelt resümeerib ta enda eluhoiaku:

“Tunnistaja Pereira lugu” ütleb meile, et kui inimene oskab sündmusi vastu võtta, end avada oleviku ja tuleviku lubadustele, võib meie elu muutuda. Kohtumine mõne raamatuga, maaliga, sõbraga või autoriga võib teis kõike muuta. Tuleb uskuda juhusesse.

“Tunnistaja Pereira loo” peategelane teenib igapäevast leiba surnud kirjanikest kirjutamisega. Artiklid sünnivad suure vaevaga, sest selles žanris on raske ausaks jääda. Kuid Pereira teeb vähemalt katse. Nagu minagi.

P.S. Ühest Tabucchi viimastest raamatutest on siinsamas blogis kirjutanud Mailis Põld.

Categories: Kirjanik Tags:
Kommentaarid on suletud.