Esileht > Raamat, Telgitagused > Kaunimad raamatupoed

Kaunimad raamatupoed

1. aprill, 2012 Marek Tamm

Reisides on raamatupoed mulle üheks oluliseks orientiiriks, harva külastan mõnda linna, kus ma ei otsi üles selle suuremaid ja huvitavamaid raamatupoode, seda isegi riikides, mille keelt ma ei valda. Mulle tundub, et raamatupood, selle iseloom, raamatute valik, teenindajate hoiak jms ütleb palju selle maa ja tema elanike kohta. Rääkimata võimalusest oma raamatuvarusid täiendada. Ajapikku on mul välja kujunenud oma lemmikud, neid on kahte tüüpi: raamatupoed linnades, kuhu ma sagedamini satun ja kust kõige kiiremini mind huvitavat kirjasõna üles leian, ja raamatupoed, mis köidavad eeskätt oma atmosfääri ja arhitektuuriga. Võtan siin jutuks kaks näidet viimasest kategooriast, kaks raamatupoodi, mida olen külastanud pigem esteetilistel ja emotsionaalsetel põhjustel, mitte niivõrd konkreetsete raamatute jahil. Mõlemad on laialt teada ja tuntud, mahtudes ka hiljutisse The Huftington Posti maailma üheksa kaunima raamatupoe edetabelisse. Esimene on Shakespeare and Company raamatupood Pariisis, teine Lello raamatupood Portos. (Kõik fotod on siinkirjutaja tehtud ja neid saab klikkides suurendada.)

Shakespeare and Company

shakespeare-and-co-foto-marek-tamm-1jpgshakespeare-and-co-foto-marek-tamm-3

shakespeare-and-co-foto-marek-tamm-4shakespeare-and-co-foto-marek-tamm-2

Seda raamatupoodi teavad suure tõenäosusega kõik, kes Pariisis veidigi pikemalt ringi jalutanud. Tegemist on 1951. aastal ühe Ameerika tudengi rajatud raamatupoega, mis kasvas välja ta enda elamisest, kuhu soetatud raamatud ei tahtnud enam ära mahtuda. See noor tudeng oli Georges Whitman, kes otsustas pärast sõda Sorbonne’is täiendada oma teadmisi prantsuse keelest ja kirjandusest. 1951. aastal õnnestus tal soetada Notre-Dame’i kiriku vastas väike korter (aadressil rue de la Bûcherie 37), mille ta kujundas ringi raamatupoeks. Tegelikult kandis Whitmani väike raamatupood alguses nime Le Mistral ja alles 1964. aastal  ristis ta selle ringi Shakespeare and Companyks, austusavaldusena samanimelisele raamatupoele, mis aastatel 1919–1941 tegutses Sylvia Beachi vedamisel Odéoni tänaval Pariisi 6. linnaosas. Whitmani raamatupood muutus kiiresti Pariisi boheemlike kirjandusringkondade üheks kogunemispaigaks, mida külastasid sageli ka Ameerika uue kirjanikepõlvkonna, beat generation‘i esindajad (Ginsberg, Burroughs jt). Vaatamata suurtele muutustele raamatukaubanduses ja kirjanduskultuuris õnnestus Whitmanil läbi aastakümnete oma poodi edukalt vee peal hoida, isegi kui see ei etendanud uuemal ajal enam sellist rolli, nagu sõjajärgsetel kümnenditel. Pärast Whitmani surma (98-aastaselt!) läinud aasta 24. detsembril juhib poodi tema tütar Sylvia Beach Whitman (nimi kõneleb selget keelt isa meeldumustest!), kellel on õnnestunud poele uus hingamine anda, mille parimaks tunnistuseks on iga kahe aasta tagant toimuv The Shakespeare and Company kirjandusfestival Pariisis, nagu ka raamatupoe poolt välja antav kirjandusauhind Paris Literary Prize, regulaarsed workshopid ja oma kirjandusajakiri The Paris Magazine.

Kui ma Pariisi satun, katsun ikka sellest poest läbi astuda, et selle boheemset atmosfääri sisse hingata (isegi kui pildistavate turistide tung seda alati ei soodusta) ja huupi raamatuid sirvida, ning harva lahkun sealt mõnd teost ostmata, olgu või põhimõtte pärast. (Veebist saab muide vaadata sisukat dokfilmi Whitmanist, “Portrait of a Bookstore as an Old Man” (2003).)

Livraria Lello

livraria-lello-foto-marek-tamm-1livraria-lello-foto-marek-tamm-4

livraria-lello-foto-marek-tamm-3livraria-lello-foto-marek-tamm-2

Seda Porto sulnist raamatupoodi, ametliku nimega Livraria Lello & Irmão (aadressil Rua das Carmelitas 144), sain külastada alles nädalapäevad tagasi. Kuid see külastamissoov oli juba õige vana, sündides hetkel, kui mõne aasta eest sattusin veebis nägema ülesvõtteid poest. Sest see on pood, mis lööb esmalt ja ennekõike oma imelise arhitektuuriga. Tegemist on 1906. aasta algul valminud neogooti stiilis hoonega, mis ehitatud spetsiaalselt raamatupoeks (arhitekt Francisco Xavier Esteves). Raamatupoe taga oli juba traditsioonidega äriettevõte, mis sündis 1869. aastal nime all Livraria Internacional de Ernesto Chardron. 1894. aastal müüdi ettevõtmine José Lello nimelisele kaupmehele, kes panigi aluse uuele raamatupoele. Raamatupood püsis Lello perekonna käes kuni 1989. aastani, mil see müüdi uuele ettevõttele – Prólogo Livreiros, S.A –, kuid Lello pärijad säilitasid seal oma osaluse. Asutamisest alates on Lello raamatupood olnud üks Porto (ja laiemalt Portugali) kirjanduselu olulisi keskusi, isegi kui viimastel kümnenditel tõmbab see siiski ligi rohkem turiste, kui kirjanikke. Erinevalt Shakespeare and Co raamatupoest valitseb siin suurem kord, raamatud on kenasti riiulites, üllatab aga võõrkeelse kirjanduse väike hulk, ainult ühest nurgast õnnestus leida väike kast prantsuskeelseid raamatuid, ingliskeelseid ei olnud aga pea üldse (kui turismikirjandus välja jätta). Et raamatupoe imelist sisekujundust rahus nautida tuleb ilmselt valida väga varane kellaaeg, sest päeval on see uudishimulike turistide pideva tähelepanu all. Fotode tegemine on poes keelatud (sest muidu seal ainult välgud sähviksid) ja seda tuletab müüja tüdinenud, ent kõlav hääl pidevalt meelde, ent mõistagi hiilitakse sellest keelust tihti üle; jah, mis seal salata, siinsedki pildid on tehtud poolsalaja… Lummavamaid panoraampilte saab aga vaadata näiteks siit. Muide, kui oma paari väljavalitud raamatuga kassa poole liikusin, selgus üllatuseks, et maksta saab ainult sularahas (või siis kohaliku pangakaardiga), mis veenab, et pood ongi taandunud pigem muuseumiks, kus raamatuid vaadata, ent mitte neid osta. Kuid, jah, vaatamist on seal palju.

Categories: Raamat, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.