Esileht > Kirjandusuudis, Kriitika, Meedia > Kuidas hoiduda suurte laevade eest?

Kuidas hoiduda suurte laevade eest?

27. märts, 2009 Daniel Vaarik

714ph4x5frl_ss500_2New York Timesi teatel on taas välja antud kõige imelikuma pealkirjaga raamatu auhind, mille sellel aastal sai teos nimega “60 milligrammiste Fromage Frais konteinerite üleilmne väljavaade 2009–2014″. Või umbes nii. Ja raamatu hind? 795 inglise naela eksemplar!

“Kuidas hoiduda suurte laevade eest” on samuti üks raamatuist, mis leiab artiklis mainimist, nagu ka “Oma lapse veekindlaks muutmine” ning “Inimesed, kes ei tea, et nad on surnud: kuidas nad kinnituvad pahaaimamatute kõrvalseisjate külge ja mida sellega peale hakata”.

Aga soovitan artiklit kõigil ise lugeda. Link.

Categories: Kirjandusuudis, Kriitika, Meedia Tags:
  1. 28. märts, 2009 kell 00:55 | #1

    Võiks ju mõelda, mis on eestikeelsete raamatute kõige veidramad pealkirjad. Minu tänane leid on — “Temperatuuri mõõtmine” (TTÜ kirjastus). Hind 240 krooni, maht 147 lk. Sisututvustus ütleb, et “Praktiline käsiraamat, ka õppurile”.

  2. tauno
    28. märts, 2009 kell 08:24 | #2

    See temperatuuri mõõtmise raamat on vähemalt kellelegi vajalik. Märksa hullemad on need raamatud, mida pole mitte kellelegi vaja. Ja selliseid ilmub endiselt väga palju kõigis kirjastustes.

  3. 28. märts, 2009 kell 15:41 | #3

    Tauno, milliseid “märksa hullemaid” raamatuid sa täpselt silmas pead siin? Või teistpidi küsides, mis üldse teeb ühest või teisest raamatust “vajaliku”? Kas “Da Vinci koodi” on kellelegi vaja? Või “Kuritööd ja karistust”? Sest niimoodi vaadates oleks see võinud ju ka kirjutama jääda ja maailmaga poleks midagi lahti.

  4. Kaisa Kaer
    Kaisa
    28. märts, 2009 kell 18:15 | #4

    Kusagil internetiavarustes on nimekiri kõikidest võitjatest aastakümnete vältel - paraku unustasin ja/või kaotasin selle lingi ära. Meenub vaid, et minu vaieldamatu lemmik selles loetelus oli “Knitting With Dog Hair. Better A Sweater From A Dog You Know And Love Than A Sheep You’ll Never Meet”.

  5. tauno
    29. märts, 2009 kell 22:17 | #5

    ma ütleks et mõttetu on see raamat, mida polnud põhjust avaldada.
    - st tal pole eriti lugejaid
    - ta ei täida ka mingi spetsiifilise valdkonna vajadusi, sest samal teemal on olemas parem raamat
    - või ta müüb nii kehvalt, et kirjastus ei saa selle jama pealt teenitud raha eest midagi normaalset välja anda

    Lappasin huvi pärast raamatukois viimase mõne nädala trükiseid ja mõttetut kräppi on seal hulgem. Nagu näiteks? Aga palun:
    Henry Haggard Allani naine
    Saara Kinnunen Leivad ühes kapis
    Yona MacDonough Tass kohvi Marilyniga
    Tiia Kriisa Naine
    jne jne

  6. 30. märts, 2009 kell 00:05 | #6

    Hm.

    Miks sa arvad, et neil raamatutel eriti lugejaid ei ole? Teisi autoreid ma peast ei tea ja ausalt öeldes ei viitsi praegu ka järele vaadata - aga Henry Haggard on küll olnud väga populaarne autor, kes on müünud nagu loom. Tema “Kuningas Saalomoni kaevandused” ja “Montezuma tütar” olid kunagi ka minu lapsepõlve lemmikraamatud, kõrvuti Jules Verne’i, J.F. Cooperi ja Robert Stephensoniga.

    Samuti intrigeerib mind, kuidas sa defineerid “valdkonna vajadused” ilukirjanduses? Ehk siis kas “Baskervillide koer” täidab mingi valdkonna vajadusi sel määral, et näiteks Alexander McCalli Mama Ramotswe lood ei vääri ilmumist?

    Omal moel on pigem just nii, et igat masti naistekad, eneseabi-raamatud, esoteerika jms. just nimelt täidavad väga suure hulga inimeste vajadusi - see on nimelt selline funktsionaalne kirjandus, kirjanduslik porno. Nora Roberts kirjutab väga konkreetsele lugejaskonnale selle väga konkreetseid vajadusi (või soove, kui see sõna paremini peaks sobima) silmas pidades. Selle kõrval on mul raske sõnastada vajadust, mida täidab näiteks Kafka “Loss”.

    Ka mina olen nõus, et “mõttetut kräppi” ilmub virnadena ning samuti usun ma, et igaühel on õigus oma arvamusele ühe või teise raamatu suhtes. Mulle isiklikult näiteks tundub, et “Da Vinci kood” on mõttetu kräpp, samas öelda, et see ei vääri ilmumist nõuab rohkem julgust kui minul seda võtta on.

  7. tauno
    30. märts, 2009 kell 09:17 | #7

    Arvan puht kogemuste põhjal. Haggardi puhul on probleem selles, et see on järelnope, autori loomingus üsna ebaoluline teos. Müüakse ca 300 ja edaspidi risustab allahindlusriiulit.
    Valdkonna vajadus puudutab eelkõige mitteilukirjandust. Näiteks kui tehakse korraga kolm elulugu, üks neist on põhjalik ja hea, teised aga mingi sitt, mida kirjastaja on teinud ainult peategelase nime pärast, aga on kokkuhoiust või lollusest valinud mingi kehvema variandi.
    Ilukirjanduse puhul on asi muidugi keerulisem. Aga kui on kirjanduslikult lame ja ei müü kah, siis on ikka mõttetu küll.
    Eneseabi ma küll ei paneks ühte patta. Ka selle seas on nii mõttekamat kui mõttetumat.

Kommentaarid on suletud.