Spooky

2. aprill, 2012 Daniel Vaarik

Lugesin täna Daniil Harmsi lühijutustust “Puškin ja Gogol”. Puškin kukub kogu aeg Gogoli otsa ja vastupidi. Gogol (tõustes): Kogu aeg on midagi jalus! (Läheb komistab Puškini otsa ja kukub.) On alles jälk rõvedus! Jälle Puškini otsa! Puškin (tõustes): Huligaansus! Täielik huligaansus! (Läheb, komistab Gogoli otsa ja kukub.) Kurat küll! Jälle Gogoli otsa!

Okei, mõtlesin siis, et lähen loen midagi muud. Äkki Lotmani? Vaatasin riiulisse, seal oli mitu Lotmani. Võtsin ühe kätte. Ah, jälle Lotman. Loen parem Hobsbawmi “Bandiite”. Läksin kohvikusse. Seal oli riiulis veel üks raamat. Jälle Lotman. Võtsin siis selle Lotmani kätte ja hakkasin lugema. Esimesena avatud leheküljel esines tegelane, kes oli ühekorraga nii Puškini kui ka Gogoli kauge sugulane.

Mul on peaaegu iga kord midagi lugedes mingi selline jama. Ei julge raamatuid enam avadagi, sest tegelased hakkavad jälitama, varsti olen nagu Robert Nash, kui tal hoog peale tuli. Näen igal pool rändavaid motiive ja hulle seoseid. Jay and Silent Bob. Ja nii edasi. Selle koha pealt oli mul kunagi päris tugev aukartus Paul Austeri asjus, sest kohati oli tunne, et ta kirjeldab sõna-sõnalt mind. Ja raamatu nimi? “Juhuse muusika”.

Pärast lugesin Austeri märkmete raamatut, tuli välja, et inimesed saadavad talle üle maailma samasuguseid tähelepanekuid. Et ta kirjutab siis neist ka. Muutusin kadedaks ja pärast seda pole ka Austerit eriti lugenud. Kui teie aga ikkagi loete teda ja mind seal kohtate, siis öelge tere.

Categories: Elulugu, Lugemine, Päevik, Telgitagused Tags:
  1. 14. aprill, 2012 kell 14:34 | #1

    kuulsin, et üks noor kirjanik olevat öelnud, et absoluutselt kõik tema magistritöö kirjutamise juures tekitab tunde, et kogu maailm on seotud, seostatud sellega, mida ta kirja kavatseb panna ja ta muudkui kirjutab ja kirjutab ja kirjutab ja kirjutab (minul endal oli magtööd kirjutades selline kramp, et ma mõtlesin, et ma veel jäängi elu lõpuni kirjutama, kirjutama ja ühtki rida õieti kirja ei saagi)

    ehk siis

    ma arvan (ja olen tegelikult ka kuulnud, et miskit on juba teoksil), et Danel Vaarik peaks midagi kirjutama, sest olgu lugu kuitahes spuuki, on ta ikkagi lugu

Kommentaarid on suletud.