Esileht > Telgitagused, Tõlkimine > Tõlkija ja sõna hind

Tõlkija ja sõna hind

9. aprill, 2012 Kai Aareleid

Läinud nädalal panime mõttekaaslastega, täpsemalt kirjandustõlkijatest ametikaaslastega aluse Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonile. Ilukirjanduse tõlkijad on KL sees koondunud varemgi, nii et mõnes mõttes oli see lihtsalt ühe ammuse mõtte taas ellu kutsumine.

Tõlkijate kaitsepühak Hieronymus kabinetivaikuses. Antonio da Messina (1429–1479) maal.

Tõlkijate kaitsepühak Hieronymus kabinetivaikuses. Antonio da Messina (1429–1479) maal.

Sõnastasime oma missiooni järgmiselt:

* edendada eesti tõlkekultuuri
* tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust
* väärtustada kirjandustõlkija tööd ühiskonnas
* kaitsta kirjandustõlkijate kutsehuvisid
* arendada kirjandustõlkijate koostööd nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil

Niipaljukest taustast.

Tõlkijate ühinemisele vormi otsides sai pööratud pilk teiste maade kogemuse poole. Nõnda juhtusingi lugema paari aasta tagust Hispaania kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni ja Hispaania Kultuuriministeeriumi koostöös valminud põhjalikku, enam kui 130 leheküljel laiuvat uurimust Hispaania tõlkijate olukorrast pealkirjaga “Hispaania kirjandustõlke valge raamat” (Libro Blanco de la traducción editorial en España). Huvilisele palju põnevat statistikat, mittehuvilisele kindlasti liiga palju üksikasjalikku analüüsi ja numbreid ja diagramme. Üht avastust, õigemini sellest sündinud mõttekäiku tahaksin siiski jagada.

Ka meil kõneldakse palju kirjandustõlkijate liiga madalatest honoraridest, ja seda isegi mitte võrdluses teiste maade tõlkijatega (sellised võrdlused pole vist ühelgi elualal eriti viljakad), vaid ikka lähtudes sellest, kui palju aega ja vaeva tõlkimine nõuab ja kui raske on selle eest saadava tasuga ära elada. Meil siin arvutatakse tõlketasu nö. poognahinna järgi. Poognatariif on kokkuleppeline, ühes poognas on 40 000 tähemärki (koos vahedega), poognate arv leitakse jagades terve teose tähemärkide arv 40 000-ga, ja nii see tasu tekib, tõlkijad teavad neid arvutusi une pealt.

Hispaanias arvutatakse tõlketasu tingliku lehekülje järgi, selleks on mitu võimalust, aga minu jaoks oli huvitav avastus see, et nende arvutustega jõuti ühe täiesti arvestatava ühikuni, milleks on SÕNA, ning uurimusest selgub, et sõnale saab tegelikult määrata hinna. Loomulikult pole selles midagi põhimõtteliselt uut, lõppude lõpuks saab mis tahes arvutamisviisi kasutades arvutada välja ka selle, palju maksab üks tähemärk – ja ometi on mõttel, et sõnal on hind, puhtpraktilise tähenduse kõrval ka filosoofiline mõõde.

Selgub, et Hispaania tõlkija sõna maksab keskmiselt 0, 036 eurot. Ma ei hakka tooma siin võrdlusi eesti tõlkijatega, see on hoopis teise arutluse või arutelu teema. “Kaitsta oma liikmete kutsehuvisid,” osundasin eespool. Ent ükskõik milline ametiühendus saab kaitsta oma liikme kutsehuvisid ainult siis, kui liikmed ise on teinud kõik endast oleneva, et neid oleks põhjust kaitsta. Kui on teada, mis on sõna hind, saame küsida, mis on sõna kaal. Või teisiti väljendudes: sõna hinnaga käib kaasas vastutus sõna eest. Õigupoolest ainult siis on õigus rääkida sellest, et sõna hind võiks olla kõrgem.

Teadmised, oskused – selge see, need vajavad alati täiendamist. Ja me kõik eksime vahel, teeme tagantjärele vaadates tobedaid vigu. Ent mitte miski ei õigusta lihtlabast lohakust, mis tahes ettekäändel. Näpuvigadel või väikestel libastumistel ja ülekäe tehtud tööl on vaks vahet.

“Võitlesin iga sõna, iga fraasi, iga väljendi, iga kujundi ja iga tähe juures, nagu oleks see viimane, mille ma kirja panen. Justkui sõltuks sellest mu elu, kirjutasin iga rea mitu korda ümber, et siis kõik veel kord ümber lüüa.”

Nende pisut sentimentaalsete sõnadega vaatab Carlos Ruiz Zafóni romaani “Ingli mäng” peategelane tagasi oma esimesele kirjutustööle. Kirjanikud kirjutavad raamatuid. Tõlkijad kirjutavad tõlkeid. Kas ma tõlkijana ikka võitlen iga sõna, fraasi, väljendi, kujundi ja tähe juures, nagu oleks see viimane, mille ma kirja panen? Kas kirjutan iga rea mitu korda ümber, et siis kõik veel kord ümber lüüa, justkui sõltuks sellest mu elu? Seda võiks iga tõlkija endalt küsida. Sõna hinna eest saab asuda võitlusse alles siis, kui need olulised võitlused on enne kabinetivaikuses maha peetud. Kui ei ole, polegi nagu millestki rääkida.

Categories: Telgitagused, Tõlkimine Tags:
  1. 9. aprill, 2012 kell 18:06 | #1

    Soovitan võrdluseks lugeda ka hiljutist ülevaadet kirjandustõlkijate elust Prantsusmaal: Kuidas elab ilukirjanduse tõlkija Prantsusmaal.

Kommentaarid on suletud.