Esileht > Kirjandusuudis, Kriitika, Lugemine, Raamat, Uudisteos > Romaan pimepadrikusest ööst

Romaan pimepadrikusest ööst

11. aprill, 2012 Maarja Kaaristo
Téa Obreht "The Tiger's Wife" (2011)

Téa Obreht "The Tiger's Wife" (2011)

Téa Obrehti „Tiigri naine” (The Tiger’s Wife)  võitis 2011. aastal Orange Prize’i, romaani autor oli selle võitmise ajal 25-aastane ning seega on tegu kõige noorema Orange’i võitjaga.

Belgradis Bajraktarevići perekonnanimega sündinud (vanaisa nime Obreht all kirjutama hakata lubas ta vanaisale enne viimase surma) ja lapsena USA-sse kolinud Obrehti debüütromaani peategelane on teoses nimetamata jäävas Balkani riigis elav arst Natalia. Noor naine sõidab koos kolleegiga orbudekodu lapsi vaktsineerima külasse, mis asub nüüd naaberriigi territooriumil. Isata kasvanud peategelasel tuleb ka õppida leppima tõsiasjaga, et tema elus väga olulist rolli mänginud vanaisa on surnud, surnud ühes juhuslikult lähedalasuvas mõistatuslikus väikelinnas, kuhu tal sugugi asja poleks pidanud olema.

Romaani tegevustik toimub mitmes ajas, ühelt poolt peategelase meenutused oma lapsepõlvest ja teismeeast, eriti vanaisast, teiselt poolt lood vanaisa elust, mida viimane on Nataliaga jaganud (aga muidugi mõista mitte kõike, vaid osalt vihjamisi ja poolikult, sest üht-teist tuleb hiljemgi päevavalgele). Oluline tegelane on tiiger (tiiger kui selline ja ka mõned konkreetsed isendid, kes esinevad võimsalt sümbolite rollis, nt üks loomaaiatiiger, kes sõja puhkedes asub omaenda käppasid otsast närima). Sõda on romaanis kohal - nagu surmgi - ent alati kuidagi taustal. Autor lahkus Belgradist lapsena, sõja puhkedes - võib-olla on see teos siis osaliselt tema viis oma mineviku selle osaga kontakti leidmiseks.

Natalia on lapsest saati käinud koos vanaisaga loomaaias tiigri puuri ees, arvates, et vanaisa teeb seda tema pärast, kuid mõistab hiljem, et siin oli mängus midagi märksa suuremat. Vanaisa, kes on kogu elu kaasas kandnud Kiplingi „Džungliraamatut”, kannab kaasas ka lugu lapsepõlvest ühes Galina-nimelises külakeses, kus ta üheksa-aastase poisina sõbrunes külaelanike põlatud võõraga - „tiigri naiseks” hüütud noore tütarlapsega.

Lugedes pressib sõnapaar „maagiline realism” vägisi uksest ja aknast sisse, seetõttu polnud üllatav, kui hiljem lugesin, et Obreht on ühe oma kirjandusliku mõjuna nimetanud Márquezi nime. See, et mainitud autor kujunemisjärgus noortele (kirjanikele) mõju avaldab, on muidugi igati mõistetav, lubatav ja tüüpiline, aga tuleb kohe ära öelda, et Obreht kirjutab siiski oma lugu, nood mõningad „maagilised” elemendid on kenasti ära kodustatud ja esitatud kõik (kohati painavas) balkani müütide, legendide ja lugude võtmes, nii et kõik on paigas ja omal kohal.

Lisaks tuleb ära mainida ka ilus ja kujundirohke keel, on üllatav ja tore, et nii noor autor keeleliselt nõnda küpselt ja läbikaalutult suudab kirjutada. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et Nataliale ma lugedes ei suutnudki õieti kaasa elama hakata - liiga kirju või ligitõmbav oli teiste, n-ö taustategelaste valik: nood müstilised tegelased nagu surematu mees, tiigri naine, (endisest) muusikust lihunik või kütt Dariša olid nii värvikad, et tõmbasid paratamatult tähelepanu peategelaselt kõrvale. Teisalt jälle tuleb aplodeerida teemavalikule, sest et selle asemel, et korraliku neurootilise noore ameeriklasena kaevuda oma urbanistliku hinge ja suhterägastike sügavustesse, kirjutab Obreht hoopis surmast, sõjast ja ebausust. Igatahes on selge, et Obreht on kirjanik, mis kirjanik - kui nõnda noorelt suudetakse luua nii mõjuv ja hästi läbikomponeeritud romaan, ei jää muud üle kui kiita ja järgmist ootama jääda.

  1. Hanna
    11. aprill, 2012 kell 14:21 | #1

    Kas Varrak annab selle eesti keeles välja?

  2. 11. aprill, 2012 kell 14:26 | #2

    Hetkel sellist plaani pole, aga kes teab, mis tulevik toob…

  3. Kadi
    12. aprill, 2012 kell 00:33 | #3

    Lugesin seda mõnuga eelmisel sügisel ja nautisin selle loo (ja selles peituvate-avanevate lugude) jutustamisviisi.

  4. Ann
    16. aprill, 2012 kell 18:44 | #4

    häda vist selles, et lätlased jõuavad tõlkimisega ette?

  5. 17. mai, 2012 kell 12:11 | #5

    Kuulge blogipidajad!!!
    Kas te peate mingit virtuaalset kuldkala, keda ei pea söötma, või te vahel ikka kirjutate ka midagi?

    Prrr…

    (mul on seda uut kirjandusinfot ikka siit hää lugeda ka)

  6. Kalmer
    18. mai, 2012 kell 20:03 | #6

    @Katrina
    Mul oli just sama mõte :)

  7. 19. mai, 2012 kell 02:56 | #7

    @Kalmer
    Ja saidki lootused täna täidetud :-)
    (Aga igasugune avalik surve on väga teretulnud, motiveerib ka kirjutajaid.)

Kommentaarid on suletud.