Esileht > Mälestused > The revolution will not be fictionalized

The revolution will not be fictionalized

18. mai, 2012 Kaisa Kaer

Azar Nafisi, "Reading Lolita in Tehran" (2003)

Azar Nafisi, "Reading Lolita in Tehran" (2003)

Külastanud Müürivahe tänavale tekkinud tänuväärset kohakest, ingliskeelsete kasutatud raamatute poodi Slothrop’s, leidsin sealt kena pärli. Iraanlannast kirjandusprofessori Azar Nafisi memuaarid läbi ilukirjanduse on üks selliseid aegumatuid teoseid, mida võib ilmselt ükskõik millisel ajahetkel lugeda ja pead vangutades tõdeda, et selles kirjeldatu on paraku endiselt aktuaalne. Arvatavasti on see üks põhjuseid, miks teos laiutas pikalt ka New York Timesi bestsellerite edetabeli tipus. Kuid see ei ole ainus põhjus – tegu on väga haarava, liigutava ja kauni raamatuga, mis on jagatud peatükkideks vastavalt Nafisi õpetatud autoritele ja teostele: “Lolita”, “Gatsby”, James ja Austen. See annab loole hea raamistiku ning ühtlasi toonitab Nafisi ühte läbivat ideed – kirjandus annab elule mõtte ja ei ole totalitarismi tingimustes mitte luksus, vaid hädavajalik.

Peavoolumeedias on Iraanist kujunenud teatud kuvand – eriti viimasel ajal domineerib uudistes president Mahmoud Ahmadinejad, ajatolla Ali Khamenei ning vastastikune raketitärin Iisraeliga. Kuid õnneks on Eestisse jõudnud ka teine pool – näiteks ülipopulaarse koomiksi “Persepolis” autor Marjane Satrapi ning PÖFF-il ja Katusekinos linastunud indie-film “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest” (ja mitmed teised Iraani filmid). Eks ole kõnekas, et nii Satrapi, Nafisi kui ka “Pärsia kasside” üheks peategelaseks olnud paar on kõik Iraanist lahkunud ja leidnud endale uue kodu kas Lääne-Euroopas või Ameerika Ühendriikides. Nafisi on enne lõplikku põgenemist elanud välismaal mitu korda – ta õppis nii Šveitsis kui ka USA-s (doktorikraadi sai ta Oklahoma ülikoolis). Ta naasis Iraani ja alustas Teherani ülikoolis tööd kirjandusõppejõuna just islamirevolutsiooni puhkemise ajal. Sedamööda, kuidas mõõdukad jõud fanaatikutele ja äärmuslikele islamistidele alla pidid vanduma, hakkas ka Nafisi jalgealune tulisemaks muutuma. Õpetas ta ju oma loengutes “dekadentlikke” ja “läänelikke” kirjanikke nagu Scott F. Fitzgerald ega suutnud oma õppekava piisavalt “imperialismivastaseks” ja “revolutsiooniliseks” vormida. Tuleb tuttav ette? See ongi seda raamatut lugedes sedavõrd kurvastav ja mõjus. Islamirevolutsiooni ei alustanud mingid sõgedad “rätipead” – selle juured olid maksistlikes liikumistes, muuseas levis see võimsalt ka välisiraanlaste, eriti tudengite seas. Nafisil ei ole põhjust jumaldada ka šahhi režiimi –tema isa oli Teherani linnapea ja vangistati just šahhi ajal.

Samas ei pidanud ta siis kandma pearätti, naistel oli lubatud ülikooli õuel õuna süüa, ilma et neid oleks süüdistatud räiges võrgutamises, ning kümneaastastel koolitüdrukutel ei lõigatud küüsi nii lühikeseks, et veri väljas – sest pikad küüned on “imperialistliku Ameerika toetamine”. Lisaks sellele liigagi tuttavale keelele (revolutsioon, vaenlane, imperialism, käsilane, agent jne jne) paistavad islamirevolutsioon ja -vabariik silma märkimisväärse naistevaenulikkusega. See on võtnud täiesti absurdsed mõõtmed – lisaks mainitud õunasöömise intsidendile keelati näiteks ära ballett ja tantsijaile anti valida, kas hakata lauljaks või näitlejaks. Seejärel keelati aga ära kõik naislauljad, sest naisehääl on olemuselt juba nii võrgutav, et sellist asja ei saa lubada. Aegamööda puksiti kõrgelt haritud professionaalid ja spetsialistid, kes juhtumisi olid naised, avalikust sfäärist välja. Samas vaimus alandati tüdrukute abiellumisiga 16. eluaastalt üheksandale (!!!), kuigi nüüdseks on see siiski 13. eluaastani tõstetud. Kui Nafisi loob oma kodus kirjandusringi ärksamatele (nais)õpilastele, tutvub ta nendega lähemalt ja jutustab nende kaudu liigagi iseloomulikke seikasid iraanlannade elust: vahistamine ja päevadeni veninud vangistus sõbrannade seltskonnale, keda ei saatnud meessoost sugulane; terava taibuga tütarlaps, kes on sunnitud oma auto (ja seega liikumisvabaduse) andma vennale, kellel ajude asemel on riivatud uhkus jne.

Nafisi toonud välja ka üldisemad jooned, mida on ilmnenud teistegi, ajas ja ruumis kaugemate revolutsioonide ja totalitaarsete ühiskondade puhul – endiste kaasvõitlejate hukkamine (revolutsioon sööb oma lapsi), radikaliseerumine. Kirjeldades vahejuhtumit, kus julgeolekuväed tungisid Nafisi majja, et võtta kinni tema naaber, tõdeb ta kurvalt, et selliste režiimide kõige jõledam pool on see, et kõik tehakse kuritegude kaasosalisteks. Liikuv piir avaliku ja isikliku mina vahel on üks keskseid teemasid, mis on eriti möödapääsmatu ilukirjanduse puhul. Nagu kurtis üks režiimimeelne meestudeng  ”Suure Gatsby” sobimatusele viidates – kas me seda lugedes ei samastu automaatselt nende inimestega? Samastumine, mõistmine, teise nahka pugemine, vaistliku kriitikameele arendamine – see kõik teeb koputamise ja mõrvamise raskemaks. Kibedad tõdemused abitusest, vägivallast, rumalusest on eriti mõjusad läbipõimituna absurdsete seikadega nagu näiteks see, et pikka aega oli Iraani filmitsensoriks täiesti pime mees, ning ajatolla Homeini programmilises teoses arutleti detailselt järgmise tähtsa teoloogilise probleemi üle: “Kas mees võib süüa seda kana, millega (kellega?) ta on seksinud?” (Vastus: parem mitte, aga tema naabrimees juba võib).

Categories: Mälestused Tags:
Kommentaarid on suletud.