Esileht > Kirjanik, Vana klassika > La Mancha Vergilius. In memoriam Carlos Fuentes

La Mancha Vergilius. In memoriam Carlos Fuentes

24. mai, 2012 Kai Aareleid

fuentes1Hispaaniakeelne maailm jätab neil päevil mõttes hüvasti oma klassiku, Ladina-Ameerika buumikirjanduse ühe tuntuma esindaja, 15. mail lahkunud Mehhiko kirjaniku Carlos Fuentesega (1928–2012).

Eesti keelde on Fuentese arvukatest ilukirjandusteostest jõudnud vaid murdosa. Siiski on meil lisaks “Artemio Cruzi surmale” (Tlk. Jaan Kaplinski, 1969) ja “Inezi vaistule” (Tlk. Margus Ott, 2006) raamatus ilmunud veel ka pikem jutustus “Aura” ja novell “Chac Mool” (mõlemad Sirje Krikk de Mateo tõlkes kogumikus “Mehhiko novell”, 1981). Fuentese mitmepalgelisusest kirjanikuna annab aimu näiteks see, et ta on loonud nii erinevat proosat, kui seda on “Artemio Cruzi surm” ja unenäoline “Aura”.

Fuentese noorem kolleeg ja kaasmaalane Jorge Volpi nimetas oma järelhüüdes Fuentest “meie Vergiliuseks”. Volpi pidas eeskätt silmas Fuentese kirjandusliku teejuhi rolli tema jaoks isiklikult ja tema põlvkonna Mehhiko kirjanike jaoks laiemalt – ikka selles dantelikus tähenduses: “Eeskuju oled minule, mu meister, / ning ainult sinu kõrgest kõnetaidest / on õpitud, mis mulle au on toonud” (“Põrgu”, 1. laul, tlk. Harald Rajamets).

Nii nagu sealsamas “Põrgu” alguses on suur ladina poeet ühtlasi see, kes soovitab Dante-jutustajal valida teise tee, olles niiviisi inimliku mõistuse allegooria, kehastas Fuentes kõigi oma puhtkirjanduslike saavutuste kõrval juba alates 1960. aastatest läbinägelikku tervet mõistust – avalikku kriitikat Mehhiko üheparteisüsteemile ja Ameerika ühendriikide õnnistusel juurutatud majandusmudelile. (Mehhiko vasaktsentristliku riigipartei PRI ainuvõim Mehhikos kestis kauem kui näiteks kommunistlikul parteil Nõukogude Liidus.)

Fuentese “teine tee” oli niisiis valikuvabadus. See oli ka üks põhjus, miks Carlos Fuentese ja Octavio Pazi 1960. ja 1970. aastate tihe sõprus 1980. aastate lõpus karidele jooksis: Paz nautis terve oma karjääri vältel valitseva võimu soosingut, jäi elu lõpuni PRI-meelseks ega kiitnud heaks Fuentese liberaalseid vaateid. Fuentest aga rünnati, nagu demagoogiale kohale, inimesest lähtuvate argumentidega, seati küsimuse alla isegi tema “mehhikolikkus” (Carlos Fuentes sündis tegelikult Panamas, kus tema isa tol ajal diplomaadina töötas). Nii mõnelegi oli pinnuks silmas – või kadeduseokkaks südames? – Fuentese romaani “Vana gringo” (Gringo viejo, 1985) edu Ühendriikides (romaani põhjal vändati 1989. aastal ka film, peaosades Gregory Peck ja Jane Fonda).

espejo_enterradoErinevalt Pazist ei jõudnud Fuentes saada Nobelit, ehkki omal ajal peeti teda kaasmaalase Octavio Paziga üsna võrdväärseks kandidaadiks (Paz sai Nobeli 1990). Küll aga anti Fuentesele 2006. aastal Roosevelti sõnavabaduse auhind ja veelgi varem, 1987. aastal hispaaniakeelse kirjandusmaailma olulisim elutöötunnustus – Cervantese preemia. Fuentese kõne Cervantese preemia kättesaamisel võttis kokku ühe suure teema, mis läbib punase joonena tema hilisemat esseeloomingut (nt. raamatuid “Maetud peegel” (El espejo enterrado, 1992 , mis sisaldab tema mõtisklusi Hispaaniast ja Uuest Maailmast) ja “Ladina-Ameerika suur romaan” (La gran novela Latinoamericana, 2011).

See suur teema on Hispaania ja Uue Maailma teineteist peegeldav hübriidkultuur, mis suudab ületada hispaaniakeelse maailma geograafilised piirid ning majandusliku ja poliitilise killustatuse ning mida tuleks Fuentese arvates käsitleda ühtse tervikuna. “Minu maa kirjakultuuri ei saa mõista väljaspool keeleuniversumit, mis ühendab peruulasi ja venetsuelalasi, argentiinlasi ja puertoriikolasi, hispaanlasi ja mehhiklasi. Võib arutleda, mil määral usuliste, kõlbeliste ja erootiliste tavade või siis poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike olude kooslus meid ühendab või lahutab – ent meie kohtumiste ja kokkupõrgete ühine pinnas on keel,” ütles Fuentes oma Cervantese-kõnes.

gran-novelaFuentes arutles oma 1987. aasta kõnes ka selle üle, kuidas tuleks viie aasta pärast (1992) tähistatavat Kolumbuse Ameerikasse jõudmise 500. aastapäeva üldse nimetada. Kas tähistada avastamist? Või hoopis Ameerikaga kohtumist? Ameerika “leiutamist”?  Ameerika–igatsust? Või kujutlust Ameerikast, nagu seda on nimetanud sealsed kirjanikud läbi aegade, alustades kroonikakirjutaja Bernal Díaz del Castillost (keda Fuentes pidas Ameerika esimeseks romaanikirjanikuks) ja Mehhiko baroki imest Sor Juana Inés de la Cruzist kuni Gabriel García Márquezeni, kelle kirjeldamiseks polegi epiteete tarvis.

Fuentes pakkus hispaaniakeelse kultuuriruumi tähistamiseks välja mõiste “La Mancha territoorium” – see “keeleline kokkuvõte”, mis on paratamatult lihtsustav, peaks ometi edasi andma tolle hübriidse rahvaste, rasside, keelte, vastasmõjude ja kujutelmade kogumi keerukust. “La Mancha territoorium” – muuhulgas kummardusena  esimesele suurele tänapäeva romaanile ja tema teravmeelsele kangelasele – on Fuentese nägemuses (ja olevik on siin lauses omal kohal) “maailma suurim maa” (“el más grande país del mundo”). País – maa, rahvas, piirkond, maastik…

Fuentese 1993. aastal ilmunud viiest jutustusest koosnev kogu kannab pealkirja “Apelsinipuu” (El naranjo). Apelsin kui kodumullas juurdunud võõramaa vili, segaverelisuse ja võõral maal alanud uue elu sümbol. Ent apelsini vili toob meelde muudki: mälestuse ema rinnakumerusest, teadmise, et maakera on ümmargune ja aeg liigub ringiratast. Suurepärane raamat. Lugu “Kaks kallast” on üks nukramaid ja iroonilisemaid sissevaateid võõra kultuuri tõlkimisse: millest kõik oleneb maade ja rahvaste saatus. Või laiemalt võttes nende sünd, ümbersünd… “Cherchez la femme” saab hoopis uue tähenduse.

Samas raamatus olevas loos “Apollon ja libud” leidub aga isemoodi vaimukas mõttevahetus, mida tahaksin siinkohal maitseks jagada.

naranjo[Iiri päritolu ameeriklane Acapulcos. Vestlus hotelli administraatoriga.]

Jah, meil on küll paat, vastab mees imalmagusalt, aga selle nimi on “Kaks Ameerikat”.
“Ja siis?”
“Asi on selles, et paljusid ühendriiklasi see häirib.”
“Mul ükskõik, kuidas seda nimetatakse.”
“Neid ärritab teadmine, et Ameerikaid on rohkem kui üks.”
“Peaasi et see põhja ei vaju,” püüdsin armastusväärselt naeratada.
“Teate, et teie ei ole ainsad ameeriklased? Me kõik sellel mandril oleme ameeriklased.”
“Kuulge, andke mu võti. Teil on õigus.”
“Ameerika Ühendriigid. Naerukoht. Teie pole ainsad ühendriigid ega ainsad ameeriklased…”
“Kui te nüüd annaksite mu võtme, palun…”
““Ameerika Ühendriigid” ei ole nimi, see on kirjeldus, pealegi vale kirjeldus. Naerukoht.”
“Võti,” ütlesin ja rabasin tal õlgadest kinni.
“On kaks Ameerikat, teie oma ja meie oma,” kogeles ta. “Kas kanname teie pagasi üles?”
Näitasin talle oma pardakohvrit ja naeratasin.
“Vabandust. Pole vaja mind süüdistama hakata,” olid tema viimased sõnad.
“Ta on minust tugevam,” kuulsin teda ütlemas, see jäi refräänina fuajee kuumusesse rippuma, sel ajal kui mina eemaldusin, võti ühes ja kohver teises käes.

Suurtele kirjanikele  avaldatakse austust nende teoseid lugedes, nende raamatutega vestlusse asudes. Soovitus on seega lihtne: Ad… Fuentes. Fuentese tekstide juurde. Lugema. Tõlkima.

Kommentaarid on suletud.