Esileht > Elulugu, Kirjanik, Päevik, Uudisteos > Kellele lüüakse hingekella twitteriajastul

Kellele lüüakse hingekella twitteriajastul

30. mai, 2012 Daniel Vaarik

r132762Kõndisin mööda Faehlmanni tänavat, kui üks möödasõitnud auto jäi seisma ning tagurdas minuni tagasi. Juhipoolne aken laskus alla ning sealt ulatati mulle Martin Plaseri raamat “Minu teine miljon”. Ulatajaks oli Plaser ise, keda, kui ma nüüd kõik asjaolud kokku panin, olin teadnud kui kultuurihuvilist eriüksuslast mõne aasta tagustest loengutest. Olime isegi juttu rääkinud, kuid millegipärast tema raamatut poes käes hoides, ei olnud mul päris ära ühendanud, et ma autorit tunnen.

Mul endal oli ka just ilmunud raamat ning vastutasuks andsin paar päeva hiljem Nop-i kohvikus Plaserile enda oma. Kaks värsket kirjanikku. Mõlematel eluloolised ilukirjandusambitsioonidega tekstid just ilmunud. Vahetasime kogemusi. Plaser on läbinud maailma kõige toughimaid sõjalisi treeninguid. Mina kolmveerand reservohvitseride kursust. Kofeiinivaba kohvi polnud optsioon. Võtsin päris kohvi. Olin raamatust juba osa läbi lugenud, see liigub kiiresti.

“Minu teine miljon” sisaldab minu jaoks autentsena mõjuvaid hetki, mida on võimalik saavutada kas väga hea researchiga või siis ise kohal olles. See on see eeltöö, mis jääb väga tihti puudu raamatutest, mis peaks meid paeluma ning mille puudumise puhul siis lihtsalt pigistad silma kinni, et ikkagi saada osa kirjanduslikust elamusest. See on ilmselt see üks ja peamine põhjus, miks turud janunevad tänapäeval elulooraamatute järele, see hirm saada fake‘i, samas saamata kätte kunstilist tõde.

Autentsuse ihalus muidugi ei tööta, sest ühe korraliku eluloo ja hea ilukirjanduse tõeväärtused ei ole nii erinevad, kuid see on teine jutt. Täna räägin sellest, et kui magistraaltee Afganistanis on HW1, siis ma usun, et Plaser on seda mööda sõitnud ja antud juhul on see pluss.

Plaser on oma teksti turvaliselt segi paisanud. Justnimelt turvaliselt, sest ma ei kuulu nende inimeste hulka, kellele meeldiks istuda Draamateatris ning suust vahtu ajades vaadata Gösta Berlingi saagat. Lehelkülg 1. Lehekülg 2. Ma kardan seda värki, lineaarne jutustamise struktuur on igav ja hirmutav. Või siis olgu see eriti kuradi hea. Plaseri raamatu kronoloogia on aga sassis, liikumist ajas tähistavad tärniga alapealkirjad, mis on pigem nagu närvilised sildid. Silme ette tulevad Wikileaksist levima läinud hüplikud relvakaamera kaadrid. Jah, see on üsna current värk.

Tüüp pargib oma auto taktikaliselt, ninaots lahkumise suunas. Siseneb baari. Silmad jälgivad automaatselt, kas on ka tagauks, mille kaudu vajadusel lahkuda. “Minu teine miljon” on väike uks maailma, kus nii elataksegi, iga päev.

Muide, “Kellele lüüakse hingekella” on tõeliselt hea raamat, ütleb Plaser, kui me Nopist lahkume.

Categories: Elulugu, Kirjanik, Päevik, Uudisteos Tags:
  1. 31. mai, 2012 kell 20:02 | #1

    see on selline raamat, mida inimesed poodi tuhisedes kohe küsivad
    ka Daniel Vaariku aruannet
    aga mis puudutab autentsust
    siis minu meelest inimestel ikka tekib vahel väga tugev tunne
    et nad viibivadki kogu selle intensiivse ettekujutlusmassi sees

    ja siis ongi korraga
    nii päris
    et mine või Heideggerile naiseks :D

  2. ilona
    4. juuni, 2012 kell 11:49 | #2

    Tunnistan, et püüdsin heas usus seda Plaseri raamatut lugeda, aga kahjuks ei saanud üldse midagi aru. Ausõna, kohe mitte midagi! Ma mõtlen, et kui mõni sõdur on otsustanud oma ohukoldes saadud kogemuse avalikkuse ette tuua, siis võiks ta proovida ikkagi kirjutada nii, et tavalugeja temast aru saab. Mitte ainult sõber Kaur või siis need teised sõbrad, kes on käinud resrvohvitseride kursustel. See asi siin oli ikkagi liiga diip, kahtlustan, et ikka palju diibim, kui see kunagine “Gösta Berlingi saaga” Draamateatris, mida Vaarik miskipärast negatiivse näitena kasutab (pole seda lavastust küll näinud, tea, kas ikka oli nii halb).
    Aga mida ma tahan öelda: jutustus ära hakkida on hea võte siis, kui autor oskab kirjutada. Aga kui ei oska, siis ei aita ka see autentsuse-asi.
    Vaariku enda raamat on kirjutatud küll hoopis paremini. Ikkagi tore on lugeda ühe inimeselooma mälestusi, kes ülikooli ajal värvikalt joob ja ühikas ringi laaberdab. Tulevad vanad ajad meelde ja puha.

Kommentaarid on suletud.