Esileht > Eesti kirjandus, Kirjanik, Päevik, Vana klassika > Kümme päevaraamatut

Kümme päevaraamatut

8. juuni, 2012 Marek Tamm

Mida aeg edasi, seda süveneb mu eelistus lugeda romaanide või luulekogude asemel nende autorite päevikuid ja kirjavahetusi. Tõsi, on terve rida kirjanikke, kelle puhul eelistan endiselt nende ilukirjanduslikku loomingut (ja paljude puhul muud polegi), ent autorid, kes on olnud mulle olulised belletristidena, on üha enam olulised diaristide ja korrespondentidena. Mõnelt diaristilt ei olegi ma ühtegi romaani või luulekogu lugenud, kuigi see on siiski erandlik. Aga ühe oma varasema postituse sõiduvees mõtlesin siin üles loetleda kümme kirjaniku päevikut, mis esimese hooga elamuslikemate seas meenusid. Kusjuures piirdun siinkohal, nagu öeldud, tõepoolest üksnes kirjanikega, kuigi elamusi on pakkunud ka õpetlaste, muusikute, kunstnike, poliitikute jt päevaraamatud. Möönan, et see on n-ö hetkevalik ja nädala pärast oleks nimekiri usutavasti kuni kolmandiku osas teistsugune. Kuid praegune nimekiri sai niisiis järgmine (n-ö rahvusliku tasakaalu huvides valisin viis kohaliku ja viis välisautori päevikut).

Ristikivi1) Karl Ristikivi, “Päevaraamat”. Tallinn: Varrak, 2009.

Ristikivi päevik kummitas mind juba aastaid enne selle ilmumist. Kuulsin selle olemasolust usutavasti millalgi 1990ndate keskel ja kuna Ristikivi on mulle olnud üks olulisemaid eesti kirjanikke (lugesin teda palju õrnas eas), siis mõistagi hakkasin kohe selle päeviku üle fantaseerima, seda enam, et selleks ajaks olin kuulnud ka Ristikivi seksuaalsest sättumusest. Ja mõistagi oli mu rõõm suur, kui 2007. aasta alguses pöördus minu poole Janika Kronberg ettepanekuga Ristikivi päevik, vähemalt osaliseltki, Varrakus välja anda. Seisin hea selle eest, et mahu kiuste pääseks trükki päevik tervikuna, mitte ainult katkendid sellest, nagu oli Janika algne plaan. Suur töö nägi viimaks ilmavalgust 2009. aasta kevadel ja siis lugesin päeviku ka otsast lõpuni läbi. Kõik mõistagi ei vaimustanud ja Ristikivi mõttemaailmast andis päevik aimu peamiselt vaid kaude, ent oma lugemismuljetest olen veidi pikemalt kirjutanud juba siinsamas blogis.

Vahing2) Vaino Vahing, “Päevaraamat”. I-II. Tallinn: Vagabund, 2006, 2007.

Veidi nagu Ristikivi päevik, nii kujutas ka Vahingu oma minu jaoks pikka aega omaette väikest fantasmi, seda hiljemalt 1990ndate algusest, mil selle olemasolust esimest korda kuulsin. (Neid veidi müütilise varjundiga päevikuid, mille lugemisele ikka mõtlen, on muide veelgi, näiteks Ivar Ivaski oma, millest on Sirje Oleski valikul ilmunud mõned väljavõtted 2007. aastal, või Rein Ruutsoo oma, millest on ilmunud siin-seal kultuuriajakirjanduses katkendeid.) Kui Vahingu märkmed viimaks Vagabundi kirjastuses ilmusid, siis oli see iha hakanud küll juba vaibuma, mis ei tähenda, et lugemine oleks olnud huvitu. Eks aimu sai juba veidi varem ilmunud Vahingu “Noorest Undist” (LR 2004), mis põhineb suuresti neilsamul päevaraamatutel. Tõsi, ilmunud kujul ei ole tegemist päevikute tekstikriitilise väljaandega, vaid pigem Joel Sanga osava kompositsiooniga päevaraamatu materjalidest. Usutavasti oli see õige lähenemine, sest ilmunud tekst on piisavalt tihe ja pinges, kõik see äng ja Jung, salongitamine ja špiilimine on seal kenasti kinni püütud. Nii et, kel soov saada aimu 1970ndate aastate Tartu vaimuelust (kokku hõlmab päevik ajavahemikku 1968–1984), siis see on kindlasti via regia.

Roos3) Jaan Roos, “Läbi punase öö”. I-V. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1997-2009.

Jaan Roos (1888–1965) pole küll rangelt võttes kirjanik, ent laiemas mõttes kirjamees kindlasti, kes on kirjutanud terve rea kirjandus- ja kultuuriloolisi raamatuid. 1944. aasta märtsis otsustas ta asuda segaste aegade talletamise nimel pidama päevikut ja tegi seda päev-päevalt imetlusväärse visaduse ja põhjalikkusega kuni 1954. aasta lõpuni. Kusjuures otsustavaks sai mitte väsimus, vaid ohtlikkus, päeviku viimane sissekanne 1954. aasta 31. detsembril kõlab: “Edaspidi ma päevikut enam ei kirjuta, on ohtlik.” Põhiosa sellest ajast elas ta põrandaalust elu, rändas mööda Eestit ja peitis ennast nii taludes kui metsades.

Roosi mahukas päevik, mis Jaan Isotamme ja Mart Orava tänuväärse töö tulemusel ilmus viies köites 1997.–2009. aastal, on kindlasti üks kõige vahetum sissevaade sõjajärgse Eesti kuulujuttude ja tagarääkimiste, lootuste ja hirmude maailma. Roos, kes tõelise etnograafina talletab iga pisemagi kuuldud jutu või kõlaka, on meisterlikult kirja pannud kogu selle pineva ja ängistava ajastu, mis 1944–1954 üle Eesti laotus. Kujutan vaimusilmas hästi ette, et osav analüüs suudaks neist köidetest selitada Eesti sõjajärgse maaelu tõelise mentaalse geograafia, sest Roosi suhtlusvõrgustik (sinna kuulus sadu inimesi üle kogu Eesti) on tõeliselt muljetavaldav, nagu ka tema oskus inimestega usalduslikult vestelda ja teavet peilida.

tuglas4) Elo Tuglas, “Tartu päevik: 1928-1941″ ja “Elukiri”. Tallinn: Faatum, 1996, 1993. Kordustrükk, Tallinn: Tänapäev, 2008 ja 2009.

Friedebert Tuglase naitumine Emma Elisabet Oinasega (tulevase Elo Tuglasega) oli muidugi mõistuseabielu. On õigupoolest päris imetlusväärne, kuidas kahe suure kirjaniku – Marie Underi ja Friedebert Tuglase – kirglik suhe maabus ratsionaalsuse rannikul: esimene valis oma kaaslaseks ustava paaži Artur Adsoni, teine praktilise ja tarmuka Elo Tuglase. Mäletan, et kui need Elo Tuglase päevikud väikese vahega 1990. aastate keskel esmakordselt ilmusid, siis neelasin need suure huviga. Sest Tuglas on sedalaadi kirjanik, kelle koduse fassaadi taha oli seni olnud väga vähe võimalust vaadata. Ja seda vuajerismi rahuldavad Elo Tuglase päevikud täiel määral, need on omalaadi sõjaeelse vaimuelu “Kroonikad”, tollase seltsitegevuse detailsed pildistused ja kirjandusklatši usaldusväärsed vahendajad. Kõiki lootusi, mida need päevikud petavad sisulisel tasandil, kompenseerivad nad ohtrate kuulujuttude ja intriigidega. Lugemist soovitan täiendada Tuglaste kirjavahetusega, mis ilmus 2001. aastal (”Kirjad teineteisele 1917-1947″).

kallas5) Aino Kallas, “Pärjapunuja: päevaraamat aastaist 1897-1906″; “Jäätunud šampanja: päevaraamat aastaist 1907-1915″; “Hingesild: päevikulehti aastaist 1916-1921″; “Suurlinnade udus ja säras: päevikulehti aastaist 1922-1926″, “Pööripäevad: päevaraamat aastaist 1927-1931″. Tlk. Helmi Eller, Tallinn: Eesti Raamat, 1993-1996.

Tõlgitud küll soome keelest, ent neidki Aino Kallase (1878–1956) päevikuid saab lugeda suuresti kui Eesti kultuurielu kroonikat 20. sajandi esimesel poolel. Esmalt ilmusid need eestindatuna 1950. aastatel Lundis, ent 1990ndate keskel anti need tänuväärselt uuesti välja Tallinnas. Lugesin neid tudengina Tartus ja mäletan, et need aitasid sisustada päris mitu päeva. Sest ega Kallasele Eestis diaristina palju võrdväärseid vastaseid pole. Mahult ületab teda küll Heino Kiik (kui piirduda tuntumatega), ent Kallase haare on siiski võrratult avaram ja tema stiilgi ülevam. Ega ma muidugi liiga palju enam toona loetust ei mäleta, peamiselt autori enesepilti, mille ta sadadel päevikulehekülgedel täiuseni lihvib, samuti pilti abikaasast Oskar Kallasest, kes sest peale ikka minus kaastunnet äratab. Aino Kallases oli selgelt ainest suurilma daamiks ja iseenesest liigutav, et ta suutis selle rolli ära oodata ja Londonis selle välja kanda. Põnev on võrrelda sedagi, kuidas kujutab Tuglast Aino Kallas ja kuidas Elo Tuglas. Paadunud päevikusõbrale igal juhul kindla peale minek.

gide6) André Gide, “Journal (1887-1950)”. 2 kd. Paris, Gallimard, 1996-1997.

André Gide (1869–1951) on olnud minu teadvuses vist alati diaristi arhetüüp, kuigi ma lugesin ta monumentaalse päeviku läbi võrdlemisi hiljuti, 2004. aastal, ent juba aastaid enne seda olin veendunud, et moodne päevikukirjandus sündis koos Gide’iga. Muidugi leiaks vanemaidki eeskujusid, suisa obsessiivseid diariste, nagu Samuel Pepys või vennad Goncourt’id, ent sedalaadi isiklik ja intiimne kirjanikupäevik tundub olevat siiski ennekõike Gide’i leiutis. Kuid pean kohe siia otsa tunnistama, et kui ühel pisut pikemal Pariisi-reisil Gide’i päeviku kahes La Pléiade’i köites (kokku pea 4400 lk!) endale ette tõstsin, siis selle lugemismaratoni lõpus tundsin end pisut petetuna. Sest kuigi need tuhanded leheküljed kätkevad mitmeid hiilgavaid situatsioonianalüüse ja enesekirjeldusi, siis kipub prevaleerima ikkagi olmeline toon, kurtmine pideva unetuse, tegemata tööde, tervisehädade ja sotsiaalse surve üle. Nii et tegelikult soovitaks ma Gide’i autobiograafilise kirjanduse osas lugeda ennekõike ta raamatut “Surra, et elada” (e.k. 2006, tlk. Leena Tomasberg) – see on tõelina minakirjanduse tähtteos.

Gombrowicz7) Witold Gombrowicz, “Päevaraamat”. Tlk. Hendrik Lindepuu. Tallinn: Vagabund, 1998.

Witold Gombrowiczit (1904–1969) kui romaani- ja näitekirjanikku teadsin varemgi, ent kui Hendrik Lindepuu avaldas 1998. aastal valiktõlke (umbes kolmandiku üldmahust) tema päevaraamatust, siis avastasin vaimustusega ka Gombrowiczi kui diaristi. Ja tihkan teda soovitada kõigile. See on ehe ja aus mõttepäevik, läbinägelik nii kirjanduse, inimeste kui ka ühiskonna osas. Poolakas Gombrowicz sattus vahetult enne Teise ilmasõja puhkemist Argentiinasse ja jäi sinna elama järgmiseks 24 aastaks. 1963. aastal leidis ta võimaluse kolida Prantsusmaale. Päevikut pidas Gombrowicz oma elu viimasel viieteistkümnel aastal (1953–1969), niisiis on see laadilt omalaadi paguluspäevik, mille üle langeb aeg-ajalt selge kodumaaigatsuse vari (isegi kui tembitud terava kriitikaga). Näeksin hea meelega, et ühel kenal päeval ilmuks eesti keeles ka “Päevaraamatu” terviktõlge.

Ja ei raatsi jätta tsiteerimata “Päevaraamatu” algust, ilmselt üks parimaid päeviku alguseid, mis eales kirjutatud:
1953
Esmaspäev.
Mina.
Teisipäev.
Mina
Kolmapäev.
Mina
Neljapäev.
Mina.

kafka8 ) Franz Kafka, “Päevikud 1910-1923″. Tlk. Mati Sirkel. Tallinn: Verb, 2009.

Kõik me oleme tundlikus teismeeas üle elanud Kafka-faasi (tihti käsikäes Dostojevski-faasiga) – ja pärast seda pole elu tavaliselt enam endine. Kujutan ette, et Kafka “Päevik” on hea valik neile, kel raskusi Kafka-faasist väljumisega. Mäletan, et ise ei jõudnudki tõlget ära oodata ja lugesin päeviku läbi prantsuse tõlkes, ja tegelikult pole siiani eesti tõlkesse veel süvenenud (küll mäletan elavalt selle esitlust Linnateatris).

Franz Kafka “Päevik” ei ole muidugi tavapärane päevik, kõige õigem oleks seda ilmselt nimetada kirjanduslikuks kollaažiks, omaelulooaineliseks romaaniks fragmentides. Isegi kui sellest heterogeensest kooslusest leiab ka klassikalisema päevaraamatu katkeid, näiteks 1912.-1913. aastal. Aga ennekõike leiab siit armutut, aforismideni lihvitud enese- ja elukriitikat, arusaamist elu armetusest kirjanduse ees. Nõuab lugejalt head närvi, ent kirgastus on garanteeritud.

Kokkuvõtte asemel aga üks tsitaat Gombrowiczi “Päevaraamatust” (kolmapäev, 1954): “Kafka “Päevik”. (…) Aga ka seekord ei õnnestunud mul seda raamatut korralikult läbi lugeda – mind pimestab läbi Talmudi pilvede paistva geniaalse metafoori päike, ent lugeda lehekülg lehekülje järel, see käbi mul üle jõu.”

Või siiski, üks tsitaat ka Kafkalt endalt: “29. september 1911. Goethe päevikud. Inimene, kes ei pea päevikut, on päeviku suhtes valel positsioonil. Kui ta näiteks loeb Goethe päevikust: “11.1.1797. Päev otsa kodus, tegelesin mitmesuguste korrastustöödega”, siis paistab talle, et ta ise ei oleks küll kunagi ühel päeval nii vähe teinud.” (”Päevikud 1910-1923″, lk 53).

journal-volubile9) Enrique Vila-Matas “Journal volubile”, Paris: Christian Bourgeois, 2009 (originaal: “Dietario voluble”, 2008).

Selle päeviku otsa juhtusin täitsa juhuslikult, ent seda suurem oli saadud elamus. Ei juhtu enam tihti, et leiad tänapäeval autori, kellest enne ei teadnud midagi, ent kellelt edaspidi tahad lugeda kõike, mis ta kirjutab. Aga Enrique Vila-Matas (snd. 1948) selliseks kirjanikuks osutus. Kusjuures nüüd, mil olen lugenud mitmeid tema raamatuid, leian, et see “Väänlev päevik” (tegelikult on originaali voluble mitmetähenduslik, viidates ka jutukusele) on ikkagi üks ta paremaid teoseid, vähemalt vastab enim minu maitsele. Mis raamat see siis on? Kuigi ta on esitatud päevikuna, siis tihkan kahtlustada siiski pigem fiktsionaalset mängu, selleks tundub tegevus liiga intensiivne ja geograafiliselt laiaulatuslik (Soomest Sloveeniani). Kuid mine sa tea (ei ole ka meelega uurinud, kas kirjanik on oma teost ise kommenteerinud). Laadilt on see siis ühe kirjaniku päevik ajavahemikus 2005. aasta detsembrist 2008. aasta aprillini. Prantsuse tõlke tagakaanel nimetatakse seda “metafüüsiliseks päevikuks” ja see tundub täitsa täpne määratlus. Sealsamas tsiteeritakse Perdo Almodóvarit: “Ma imetlen Dietario voluble‘t. See on teos, mida pole võimalik lahterdada.”

sontag10) Susan Sontag, “Reborn. Early Diaries, 1947-1964″. Ed. by David Rieff. London, New York: Hamish Hamilton, 2008. “As Consciousness is Harnessed to Flesh. Journals and Notebooks, 1964-1980″. Ed. by David Rieff. New York: Farrar Straus Giroux, 2012.

Susan Sontagi (1933–2004) päevikutest võtan kirjutada eeskätt sellepärast, et lugesin neid kõige viimasena. Esimest köidet juba paar aastat tagasi ja teist nüüd äsja, mil see ilmus. Esimene köide kruvis ootused täitsa üles, sest see oli liigutav kogum märkmeid noore inimese eneseotsingutest, nii lihalikest kui ka hingelistest üleelamistest, jutustajaks väga varaküps, traumaatilise lapsepõlvega, emavaenus sirgunud neiu. Teine köide jäi aga paraku ootustele alla, ent väga lihtsal põhjusel – see hõlmab juba neid aastaid (alates 1964), mil autor on ennast leidnud ja teostab end avalikes tekstides, päeviku tarbeks jäävad vaid lühikesed märkmed loetud raamatutest, nähtud filmidest, kohatud inimestest, tehtud reisidest. Kokku koosnebki see ligi 500-leheküljeline raamat üsna juhuslikest päevariismetest, mida Sontagi poeg David Rieff on küll hoole ja armastusega toimetanud ja kommenteerinud, ent omaette teoseks need siiski ei tõuse. Loodan, et viimases, kolmandas köites on Sontag uuesti leidnud päevikužanri võlud ja võimalused.

  1. 14. juuni, 2012 kell 15:10 | #1

    Tahtsin öelda, et seda Jaan Roosi asja olen välja pand küll lettidele, aga kuna ta näeb nii kohe kõhetu ja veider välja, sis ei ole osand sisse kaeda. Aitähh kaemise eest, ja minu isiklik lemmik on loomulikult hra Kafka.

    (ju sis minu armastusväärne õrn iga jätkub, selles tekstis on midagi nii meeliköitvat, et kõik jääb korraga seisma ja keha - lendab)

Kommentaarid on suletud.