Esileht > Kriitika, Lugemine, Raamat, Uudisteos > Raamat armastusest (kui originaalne)

Raamat armastusest (kui originaalne)

13. juuni, 2012 Maarja Kaaristo
Joan Connor "How to stop loving someone", Leapfrog Press, 2011

Joan Connor "How to stop loving someone" (2011)

Joan Connor on Ameerika kirjanik, kes õpetab Ohio ülikoolis loovkirjutamist, on võitnud (pigem väiksemat sorti) kirjandusauhindu ja avaldanud mõned novelli- ja esseekogud. Tema viimase teose, novellikogu „Kuidas lakata kedagi armastamast” (How to stop loving someone, 2011) võtsin kätte peaasjalikult kahel põhjusel. Esiteks oli mul vaja põgeneda Westeroselt: George R. R. Martini tellise „A Dance of Dragons” lugemisele oli vaja vaheldust ning teiseks olen viimasel ajal katsunud end ameerika kirjanduse osas veidi järele aidata. Lootused lugeda midagi head, lahedat ja teistsugust said täidetud kohe esimese vaimuka ja iroonilise novelliga „Mehed pruunis”. See jutustab noorest naisest, kelle kõiki eksmehi ühendab see, et neil on peas metallplaat (nii nagu Kristiina Ehini „Viimases monogaamlases” on kõigi meeste nimi Jaan) ja kes tellib raamatuklubist raamatuid, et UPS-i kulleril oleks ikka põhjust tema ukse taga käia (mis sest, et naine end sel ajal pigem diivani taha peidab). Niisiis, vahva lugemine, lõpp oli ka mõnusalt optimistlik, aga läks veel paremaks, sest juba järgmisi novelle lugedes sai selgeks, et kõik nad on kohati üsna erineva tonaalsuse, stiili ja tempoga, kergest ja teravast irooniast kiirendatakse tiheda lause ja kujundliku keeleni umbes kümne sekundiga.

Kuigi kõigi novellide õhustik on erinev – humoorikast sarkasmist nukra mõtiskeluni – ühendab neid ometi mingi tabamatu tunne, neis on midagi omamoodi maagilist, ligitõmbavalt õhulist ja heas mõttes eemalviibivat, kättesaamatut. Kui Connor oma lingvistilised raskekahurid tööle paneb, on tema keel nagu jäälill akna peal. Kirjeldused ja detailid on tabavad ja täpsed ning nagu pealkiri aimu annab, kõneleb suur osa raamatust tõepoolest peamiselt armastusest tema kõikvõimalikes inkarnatsioonides. Jutustatakse (muuhulgas esimesest) armumisest, armukese pidamisest, enesehaletsusest, petmisest, lahkuminemisest (What becomes of former lovers? Do they dream of us dreaming of them? Do we wander in like stray thoughts now and then? Once they spill us out of the blue bowl of their preference, do we slide away, cease to be that person whom they’ve loved? Is it a small death somehow, and between lovers, a limbo, until the next lover, divine, conjures from the void of self some other person whom he needs to love? lk 101), uuesti proovimisest (They are trying to fall in love. But she finds it gets more difficult as one gets older. Experience makes optimism harder; time makes it more necessary. lk 125). Kõik see tuuakse lugeja ette vapustavalt mõjuvas keeles (sealjuures mõjumata kordagi ilulevana) ja omapärase vindiga, loeme mehest, kes petab oma naist naise endaga, ajalehe nekroloogikirjutajast, kes hakkab kahtlustama, et on tegelikult menukirjanik või tüdinud kirjanikust, kes võtab endale William Butler Yeatsi identiteedi.

Kirjutamine ja kirjandus on selles raamatus olulised, joostes muude teemadega paralleelselt ja kohati nendega lõikudes, nagu elus ikka. „Mehed pruunis” peategelane on tellitud raamatud ikkagi enamasti ka läbi lugenud, ta lihtsalt ei julge alati neist rääkida. „Palimpsesti” nekroloogikirjutaja armastab sahtlisse kirjutades oma žanri piire laiendada ning „Jalutuskäik tõusuajal” kõneleb lõppevast suhtest, kuid palistab seda mõtetega kirjanikuks olemisest või olla tahtmisest. Kuid eks muidugi võib kõige selle peale öelda ka: The god Thoth, inventor of writing, laughed. “Hah,” he said. Or “Huh?” (lk 203).

PS. Aga kuidas siis ikkagi lakata kedagi armastamast? Kogumiku niminovellis antakse põhjalik 12-sammuline programm ja vastuse leiab leheküljel 183.

Kommentaarid on suletud.