Esileht > Filosoofia, Kriitika > Tõest ja jamast

Tõest ja jamast

20. juuni, 2012 Oliver Laas

Harry G. Frankfurt (snd 1929) on Ameerika moraali- ja vaimufilosoof. Ta avaldas 1986. aastal essee „On Bullshit“ – selle pealkiri võiks eesti keelde tõlgituna olla „Jamast“ –, milles piiritles teooria jamast. Tekst trükiti esialgsel kujul ära ka Frankfurti 1988. aastal avaldatud kogumikus „The Importance of What We Care About: Philosophical Essays“. Laiendatud kujul ilmus essee aga 2005. aastal eraldi pisikese raamatuna, millest sai üllatuslikult bestseller, püsides New York Times’i bestsellerite nimekirjas kakskümmend seitse nädalat. Selle mõtteliseks järjeks on 2006. aastal ilmunud samasugune õhuke raamat pealkirjaga „On Truth“, milles Frankfurt püüab näidata, miks tõde on oluline. Järgnevalt mõni sõna mõlemast raamatust.

Harry G. Frankfurt "On Bullshit" (2005)

Harry G. Frankfurt "On Bullshit" (2005)

Alustuseks jamast. Frankfurti eesmärgiks on teha mõningad filosoofilised märkused jama kohta. Ta ei käsitle jama retoorilisi (väär)kasutusi, vaid keskendub sellele, mida jama endast kujutab. Jama olemuseks on ükskõiksus tõe vastu. See sarnaneb mõnes mõttes valetamisele ja bluffimisele, kuid samas erineb neist. Valetamine ja bluffimine on mõlemad moonutamise või petmise viisid. Valetamise keskne mõiste on väärus: valetaja tahtlikult kuulutab midagi väära. Ka bluffimise eesmärk on tavaliselt millegi väära kuulutamine, aga erinevalt valetamisest on siin pigem tegemist millegi võltsimisega. Seetõttu on bluffimine valetamisega võrreldes jamale lähemal. Jamale on olemuslik võlts olemine. Vale ja jama erinevuse mõistmiseks tuleb silmas pidada, et võltsing ei pruugi originaalile millegi poolest alla jääda – ainsaks probleemiks on selle valmistamise viis. Midagi sarnast kehtib ka jama kohta: jama ajamisel ei hoolita öeldu tõeväärtusest, kuid jama ise ei pruugi sealjuures väär olla. Jamaja võltsib seda, millest ta räägib, kuid ta ei pruugi sealjuures seda moonutada; ta ei pruugi meid petta faktide osas, kuid ta püüab meid petta oma ettevõtmise osas. Nii valetaja kui ka jamaja esitavad ennast vääralt tõe edastajatena. Nende erinevus on järgmine: valetaja varjab seda, et ta püüab meid eemale juhtida õigest arusaamisest tegelikkuse kohta; jamaja varjab aga seda, et tema jaoks on esitatud väidete tõeväärtus ebaoluline. Nii tõemeelne kõneleja kui ka valetaja n-ö mängivad sama mängu, kuid nad on teineteise suhtes vastaspooltel – mõlemad lähtuvad tõest, aga üks neist lükkab tõe autoriteedi tagasi ja vastandab ennast sellele. Jamaja on mängust väljaspool, sest ta ei lükka tõde tagasi, vaid eirab seda. Nii valetamise kui ka tõe rääkimise eelduseks on võimalus eristada tõesust väärusest. Jama ajamise eeltingimuseks on selle eristuse eiramine või mittetunnistamine. Frankfurt leiab, et sel põhjusel on jama tõe seisukohalt ohtlikum, kui vale. Valetaja tunnistab tõe olemasolu, kuid soovib seda moonutada. Jamaja eirab tõde ning ei tunnista erinevust tõe ja vale vahel.

Miks aetakse jama? Frankfurti arvates on jama vältimatu olukordades, kus kõnelejal tuleb sõna võtta teemadel, millest ta suurt midagi ei tea. Sellises positsioonis on tema sõnul mitmed meedias esinevad arvamusliidrid. Jama rohkuse sügavamaks põhjuseks on Frankfurti sõnul erinevad kaasajal levinud skeptitsismi vormid, mis väidavad, et meil puudub usaldusväärne juurdepääs objektiivsele reaalsusele, mistõttu me ei saa ka teada, kuidas asjad tegelikult on. Üheks reaktsiooniks sellisele skeptitsismile on õigsuse ideaali vahetamine siiruse ideaali vastu: selmet püüelda meie ühise maailma täpse kirjeldamise poole, keskendutakse iseenda sisemaailma ausale kirjeldamisele. Frankfurti sõnul ei ole tõsiseltvõetav arvata, et kui maailm meie ümber ei ole määratletud ning seetõttu õigete ja väärade kirjelduste kaudu tabatav, siis meie ise seda oleme. Samuti ei ole usutav, et tõdesid meie endi kohta on lihtsam teada, kui tõdesid maailma kohta, sest meie endi kohta käivad faktid on samamoodi avatud skeptilisele kahtlusele. Sellest kõigest järeldub tema sõnul, et siirus ise on jama.

Harry G. Frankfurt "On Truth" (2006)

Harry G. Frankfurt "On Truth" (2006)

Ja nüüd mõni sõna tõest. Frankfurt ütleb kohe raamatu „On Truth“ alguses, et tema eesmärgiks ei ole sekkuda filosoofilistesse debattidesse, mis käivad mõistete ’tõene’ ja ’väär’ määratlemise ümber. Selle asemel võtab ta enda sõnul lähtekohaks tervemõistusliku arusaama tõesusest ja väärusest: me teame, mida tähendab rääkida tõtt nende asjade kohta, millega me oleme tuttavad (nt oma nimi ja aadress) ning me teame mida tähendab samade asjade kohta valetada. Raamat keskendub ainult tõe väärtusele ja tähtsusele. Esimene ja ühtlasi läbiv argument tõe väärtuslikkuse kohta on utilitaristlik – tõel on praktiline väärtus.  Tõdede instrumentaalne ja praktiline väärtus seisneb selles, et nad annavad meile täpse kirjelduse tegelikest objektidest ja sündmustest, millega me peame kokku puutuma. Säärased teadmised annavad meile aimu, milline on meile avatud võimaluste ruum. Ühtlasi võimaldavad nad meil maailmas orienteeruda. Me võime ennast koduselt tunda selles tegelikkuse osas, mille kohta meil on tõeseid teadmisi, sest antud teadmiste varal me orienteerume maailmas. Frankfurti sõnul on faktilisuse määratlev iseloomulik joon sõltumatus meie uskumustest ja soovidest.

Ühiskondlikul tasandil on tõde oluline, sest võimaldab ühiskonnal toimida. Frankfurt toob selle kinnituseks näiteid faktide ja neid esitavate tõeste väljendite olulisusest nt inseneritöös ja teistes täppisteaduslikes valdkondades. Tõde on oluline ka indiviididele, sest kõige fundamentaalsemal tasandil ei ole neil ilma selleta võimalik ellu jääda. Me toetume enese alalhoidmiseks tõestele väidetele ja nende aluseks olevatele faktidele. Seda seisukohta ilmestab Frankfurt Spinoza ideedega.

Miks valetamine meid riivab? Valetamine ei lase meil tuvastada seda, kuidas asjad tegelikus maailmas on. Valetaja püüab oma väljamõeldisega asendada meie asjakohastele faktidele toetuvat vaadet maailmale. Uskudes valet me usume fiktiivsesse maailma, millele teised juurde ei pääse. Teatud mõttes on valetamise ohver välja arvatud ühise kogemuse maailmast. Ta on teistest isoleeritud väljamõeldud maailmas. Frankfurt käsitleb oma raamatus veel tõe ja vale seost sõprusega, armastusega jt inimelu aspektidega. Need jäägu potentsiaalsetele lugejatele endile avastamiseks.

Mõlemad raamatud on suunatud peamiselt tavalugejale ning kõnealuste teemade põhjalikumaid filosoofilisi käsitlusi neist ei leia. Minu silmis on Frankfurti arutlused jamast põnevam lugemine, kui tema mõlgutused tõest, sest jama ise on tõega võrreldes vähem analüüsitud nähtus. Üldiselt võiks väita, et filosoofilises plaanis on Frankfurt realist, kes pooldab tõe vastavusteooriat (tema arutlused kummaski raamatus justkui eeldavad selle paikapidavust). Tõe vastavusteooria on kõige levinum tõeteooria. Selle järgi seisneb tõde vastavussuhtes propositsiooni ja selle vahel, kuidas asjad tegelikkuses on. Propositsioon on tõene, kui ta ütleb, kuidas asjad on. Propositsioon on justkui reaalsuse kaart või koopia. Kahjuks ei too Frankfurt oma tõde käsitleva raamatu lehekülgedel vastavusteooria poolt uudseid või huvitavaid argumente. Selguse mõttes täpsustan, et siinkohal ei ole minu jaoks küsimus mitte vastavusteoorias endas. Lihtsalt leian, et Frankfurt oleks võinud oma väiteid vaadata suurema hulga konkureerivate vaatepunktidega valguses. Näiteks ei mainita otseselt ega kaudselt tõe koherentsusteooriat (tõde seisneb kooskõlalistes suhetes mingi propositsioonide või uskumuste hulga liikmete vahel) või tõe liiasusteooria (predikaat „tõene“ on üleliigne, sest ütlus „on tõene, et p“ on samaväärne ütlusega „p“). Mõningad konkureerivad positsioonid leiavad otsesemat või kaudsemat mainimist – nt emotivism, mille kohaselt hinnangulistel ja normatiivsetel väidetel ei ole tõeväärtust, vaid nad väljendavad kõneleja emotsioone ja hoiakuid –, kuid seda kõike oleks võinud rohkem olla. Kokkuvõttes on tegemist laiemale publikule suunatud ladusalt loetavate filosoofiliste raamatukestega igapäevastest ja elulistest teemadest. Lugedes tuleks ainult silmas pidada, et autor argumenteerib kindla vaatepunkti kasuks, mistõttu ülevaatlikumate käsitluste otsijad peaksid teisi allikaid kasutama.

Categories: Filosoofia, Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.