Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Unustamise voorused digiajastul

Unustamise voorused digiajastul

31. juuli, 2012 Oliver Laas
Viktor Mayer-Schönberger (2009) Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age

Viktor Mayer-Schönberger, "Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age" (2009)

Üldiselt on unustamine olnud norm ja mäletamine erand. Põhjused on muuhulgas majanduslikud: mäletamine on unustamisest kulukam, nõudes nii erilist oskusteavet (nt kirjaoskust või mälutehnikaid) kui ka materjale informatsiooni talletamiseks ja loomulikult aega teabe inskribeerimiseks. Üldine kirjaoskus, hariduse laialdasem kättesaadavus ja tehnoloogilised uuendused on aegamööda muutnud mäletamise ja unustamise vahekorda. Tänu tehnoloogiale on informatsiooni säilitamise kulud kahanenud ning talletamisele kuluv aeg lühenenud. Viktor Mayer-Schönberger, Oxfordi Interneti Instituudi professor, kirjutab, et nimetatud protsesside tulemuseks on ajaloos pretsedenditu olukord, kus unustamine on mäletamisest kulukam. Näiteks võib digikaameraga teha sadu või isegi tuhandeid kaadreid ning suure mahutavusega mäluseadmed võimaldavad neid kõiki ilma suurema vaevata säilitada. Sellises olukorras on ajalises plaanis odavam kõik fotod säilitada, selmet neid enne säilitamist sorteerida. Edasi, tänu seadmete kahanevatele mõõtmetele ja üldplaanis langevatele hindadele on talletamine ning jälgimine üha hõlpsam ja kõikehõlmavam. Infotehnoloogia omakorda võimaldab andmebaase, otsingumootoritesse jäetud jälgi, sotsiaalvõrgustikes asuvaid profiile ja muud kasutajate poolt loodud sisu arvutivõrkude kaudu omavahel siduda ning võrrelda. See teeb võimalikuks kasutajatest võrdlemisi põhjalike koondportreede koostamise. Ühtlasi muudab infotehnoloogia meie kohta käiva informatsiooni kättesaadavaks oluliselt suuremale publikule, kui seda võimaldasid varasemad andmekandjad. Lisaks kõigele sellele on digitaalne mäletamine ühekülgne. Kui orgaaniline mälu talletab informatsiooni koos kontekstiga, siis digitaalne mälu üldiselt konteksti arvesse ei võta. Kõik see kokku annab Mayer-Schönbergeri sõnul halvemal juhul tulemuseks n-ö digitaalse panoptikoni.

Oma raamatus Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age (2009) vaatleb Mayer-Schönberger ajaloolisi protsesse, mis on meid sellise olukorrani viinud, kus mäletamine odavam kui unustamine. Ta käsitleb mäluga seotud küsimusi, ennekõike mälu sotsiaalset ja personaalset rolli. Veel visandab ta võimalikke tulevikustsenaariume ning analüüsib ja hindab erinevaid väljapakutud lahendusi, millest mõningad on nüüdseks ka teatud määral rakendust leidnud. Mayer-Schönberger soovib üleüldise ja aina kasvava mäletamise tuhina keskel meelde tuletada unustamise voorusi. Tema sõnul soosib unustamine eksimuste andestamist, uute võimaluste andmist ja sõnavabadust. Kuidas täpsemalt on unustamine seotud sõnavabadusega? Mayer-Schönberger pelgab, et totaalne mäletamine, mis teeb iga meie talletatud sõna või teo potentsiaalselt kättesaadavaks määramatult suurele hulgale inimestele määramatuks ajaks tulevikus, viib lõpuks enesetsensuurini. See võib kahandada kodanikualgatuse korras tehtud ülesastumisi, sest olude muutudes on meie varasemad seisukohavõtud endiselt kättesaadavad ning neid saab meie vastu ära kasutada. Autori pakutud lahenduseks on andmete aegumiskuupäevad, mis kujutavad endast failide juurde käivaid metaandmeid, milles kasutaja määrab teatava ajaperioodi faili säilitamiseks. Kui aeg saab täis, siis fail kustub. See sunnib kasutajaid kasvõi hetkekski mõtlema selle üle, kui pikaajaline on nende poolt talletatud andmete väärtus. Siin on mõningane sarnasus Jonathan Zittraini, Harvardi küberõiguse eksperdi ideega, et meil peaks olema õigus kuulutada välja n-ö maineline pankrott, mis seisneb meie digitaalse mineviku teatavate aspektide kustutamises digitaalsest mälust. Aegumistähtaegadel on Mayer-Schönbergeri arvates mitmeid eeliseid. Näiteks me ei pea kardinaalselt muutma oma internetikäitumist ning saame kõiki infotehnoloogia hüvesid ka edaspidi kasutada. Ühtlasi on tegemist piisavalt paindliku lahendusega tehnilisele ja mehhaanilisele probleemile, mis on ühtlasi kohaldatav suurele hulgale üksikjuhtumitele, mida oleks muidu raske suruda mõne standardse tehnilise lahenduse raamesse. Antud lahenduse oluliseks eeliseks on raamatu autori sõnul ka selle rakendamise vähene majanduslik kulu ning asjaolu, et vajalik tehnoloogia on juba olemas.

Teisalt on minu teada ajaloolased tundnud muret, et meid puudutavate andmete aina suurem digitaliseerimine võib viia olukorrani, kus tulevikus ei ole mineviku uurimiseks vajalik informatsioon enam kättesaadav kas formaatide aegumise või muude tehnoloogiaga seotud ettenägematute asjaolude tõttu. Digitaalsete andmete säilitamine, aegunud formaatide loetavaks muutmine ning digitaalselt talletatud informatsiooni degradeerumise vältimine on ainult mõningad probleemid, millega humanitaaria üha enam digitaalseks muutuva mäluga seoses silmitsi seisab. Nende probleemide valguses võivad Mayer-Schönbergeri ettepanekud pigem kahjulikuks osutuda. Inimesed ei suuda ette näha, milline osa nende poolt toodetud informatsioonist võib tulevikus väärtuslik olla. Samas on kultuuris endas olemas selektsioonimehhanismid, mille varal mingi osa talletatud kultuurist säilitatakse, teine osa aga unustatakse. Aga isegi unustatud või oma kaasajal väärtusetuks loetud aspektid kultuurist on potentsiaalselt taasavastatavad seni, kuni nad mingil kujul säilivad. Tähtajaliselt isekustuvad failid muudavad sellise taasavastamise pea võimatuks. Mayer-Schönbergeri mure totaalse mäletamise mõjust privaatsusele on õigustatud, kuid ma ei jaga tema skepsist inimkäitumise muutmise võimalikkuse kohta. Ta leiab, et aegumistähtajad on mõningasest enesetsensuurist parem lahendus, sest inimesed ei mõtle kuigi hoolikalt läbi, millist teavet nad enda kohta internetikeskkonnas avalikult kättesaadavaks teevad. Sellise järelemõtlemise tekkimiseks kulub tema hinnangul aga liiga palju aega, kuid lahendust totaalse mäletamisega seotud probleemidele on tarvis nüüd ja praegu. Siinkohal ma Mayer-Schönbergeriga ei nõustu ning leian, et kohati juba patoloogilisi mõõtmeid võtva enesenäitamise keskel oleks mõningane tagasihoidlikkus ja enesetsensuur pigem tervitatav.

Mayer-Schönbergeri raamat tõstatab olulisi küsimusi mäletamisest ja unustamisest digitaalse mälu ja totaalse mäletamise tingimustes. Isegi kui autori pakutud lahendustega ei saa (vähemalt siinkirjutaja) täielikult nõustuda, algatas raamat vajaliku arutelu meid igapäevaselt üha enam puudutavatel teemadel, millega oleme tõenäoliselt sunnitud veel mõnda aega kokku puutuma.

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.