Esileht > Kriitika, Lugemine, Vana klassika > Viis raamatut New Yorgist

Viis raamatut New Yorgist

29. märts, 2009 Daniel Vaarik

time-and-againjpg

057115223602lzzzzzzzjpgthefuckupjpgchinesetakeoutjpgwhatdididolastnight1

On mõned raamatud, mis kirjutavad linna raamatuks ja raamatu linnaks. See tähendab, et pärast taolise raamatu läbi lugemist on kõnealuses linnas paljud kohad tuttavad ja tegelased tulevad silma ette. Seda isegi siis, kui varem pole selles linnas käinudki ja tegelased on väljamõeldud. Tahan rääkida viiest raamatust, mis on minu jaoks mõjutanud ettekujutust New Yorgist (osad enne seda, kui ma sinna esimest korda sattusin, ja osad pärast).

1. Jack Finney, “Time and Again”, 1970. Selle raamatu ilu seisneb selles, et autor Jack Finney töötas läbi massiivse paki arhiivimaterjale 1880. aastate New Yorgist ning lõi nende põhjal ühe kaunima ajas rändamise jutustuse, mida ma lugenud olen. Peategelane satub katseisikuks salajases valitsuse projektis, mille eesmärk on saavutada ajas rändamine hüpnoosi abil. Rändamise eelduseks on see, et aeg on illusioon ja piisava kujutlusvõime abil on võimalik seda illusiooni muuta…

Ajalooliste fotodega illusteeritud ja võimalikult täpsete faktidega kokku seotud jutustus on nostalgiline, võluv, karm ja mällusööbiv reisikiri. Finney 19. sajandi New Yorgis on tavaline vaesus, kuritegevus ja ebaõiglus, kuid selle keskel on stseen, kus inimesed tunnevad rõõmu lumesajust nagu lapsed. Mõned kriitikud on öelnud, et jääb mulje nagu oleks Finney isiklikult tõesti käinud 19. sajandis. Ah, loomulikult on see kõik üks ettekujutus ja nostalgia. Aga ülimalt hästi tehtud.

2. Paul Auster, “New York Trilogy”, 1985–1986 ja eriti “The City of Glass” selle koosseisus. Triloogia on ilmunud ka Eesti keeles. Postmoderne (pseudo)detektiivilugu, mille lõpus tegelane justkui väljub jutustuse seest ja vahetab lugejaga kohad (seda sümboliseerivat mõnede arvates ühe korteri põrandale jäänud tühi märkmik). Hulluse piiril, oma identiteeti minetades jälitab üks mees teist, kuni lõpuks moodustavad jälitamise trajektoorid New Yorki tänavatel fraasi “The Tower of Babel”. Rääkimata muudest väga kavalatest kultuurkihtidest, mida see raamat moodustab ja läbib…

3. Arthur Nersesian, “The Fuck-Up”, 1997. Siiralt, see raamat on olemuslikult nii hale, naljakas, piinlik ja hästi kirjutatud, et Charles Bukowski “Factotum” on selle kõrval nagu juhtimisõpik. Peategelane, kes muuhulgas valetab ennast gay-ks, et homokinos tööd saada, kaotab iga võimalikugi töö ja suhte, räntsleb läbi 1980ndate New Yorki sellise koomika ja meeleheite saatel, et vahel ei julge isegi lehte pöörata. Ei taha süžeed ette jutustades midagi ära rikkuda, võib olla tahate ise lugeda.

4. Arthur Nersesian, “Chinese Take-Out”, 2002. Lõpetasin selle täna ja olen siiani selle raamatu mõju all. Fuck-Up kohtub Martin Edeniga? Ei, tegelikult siiski mitte. See on ilus raamat, millest ei puudu täiesti hüsteeriliselt hea huumor (noh, kui teile Douglas Coupland meeldib, siis naerate kindlasti). Rääkides ühe kunstniku elust on see justkui New Yorki kunstielu ilukirjanduslik kroonika (mina selle tegelikkusega kokku puutunud pole aga näiteks kui lüüa kohad ja sündmused lugemise käigus Google’isse, siis leiab, et enamus on neist tegelikult aset leidnud). See on ka armastuslugu, millesse on põimitud keerukad suhted kunstikogujatega, inspiratsioon, arusaamatus, elamine kaubikus, surm ja narkootikumid ning suure, umbes 1 tonni raskuse kivist Hiina toidu karbi monumendi transportimine läbi linna…

5. Tom Sykes, “What Did I Do Last Night? A Drunkard’s Tale”, 2008. Raamatus on tegu ajakirjanikuga, kes, mis parata, on alkoholi küüsi langenud, saab tööd New Yorgis ning joob ennast üha sügavamale põhja. Raamat heidab mõningase pildi ka ajakirjanikumaailma, rääkimata sellest, et kirjeldatakse omal hetkel populaarseid söögi ja joogikohti. Lugu on sügavalt autobiograafiline ning on justkui leebem päriselu partner Hunter S. Thompsoni raamatule/hiljem tehtud filmile “Fear and Loathing in Las Vegas”. Samuti võib leida häid paralleele Sergei Dovlatovi “Kompromissiga”, mis kirjeldab joodikajakirjaniku elu Nõukogude Eestis…

Mis kõik toobki mind küsimuse juurde, mis oleks minu viis Tallinna raamatut? “Kolme katku vahel”, “Wikmani poisid” ja “Kompromiss” kuuluvad kindlasti nende hulka.  Aga sellest ilmselt mõni teine kord ja võib olla tahab keegi teine sellel teemal midagi lisadagi.

Categories: Kriitika, Lugemine, Vana klassika Tags:
  1. 31. märts, 2009 kell 11:51 | #1

    Mati Sirkel ütles ka Apollo kirjandusklubis, et Döblini “Berliin, Alexanderplatz” on Berliinile sama, mis Austeri triloogia New Yorgile :)

    Tallinna poole pealt on Ristikivil ka muidu olemas oma Tallinna triloogia (”Tuli ja raud”, “Õige mehe koda”, “Rohtaed”.) Aga ma lugesin neid viimati keskkoolis, nii et ei mäletagi ausalt öeldes, kas nad klassifitseeruvad Linna Raamatuks ses mõttes, nagu ülaltoodud…

  2. 31. märts, 2009 kell 18:34 | #2

    Hetkel just ise New Yorgis olles lisaks omalt poolt Danieli nimekirja Rem Koolhaasi 70ndatest pärineva klassiku “Delirious New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan” - seda soovitas mulle kunagi üks pikka aega NY-s elanud sõber. Tunnustatud arhitekti ja linnaplaneerijana on Koolhaasil sootuks teistsugune perspektiiv, samas on tema vaade New Yorgile sügavalt inimlik ja üldse mitte tehniline.

    Linnadest kõnelevate triloogiate puhul ei saa muidugi üle ega ümber Naguib Mahfouzi “Kairo triloogiast” ja see omakorda viib kohe mõtte samal ajal ilmunud Lawrence Durrelli “Alexandria kvartetini” ja tegelikult võiks seda rida jätkata veel väga pikalt.

  3. 31. märts, 2009 kell 18:56 | #3

    Ma jäin ka veel korraks selle Tallinna-romaani üle mõtlema. Nimelt kaldun arvama, et Tallinnal ei olegi veel oma raamatut, romaani, millel oleks potentsiaali astuda n-ö linna asemele, teost, mida saaks soovitada inimesele teejuhiks, kes pole varem Tallinnasse sattunud. Kui ma näiteks lugesin hiljuti läbi Orhan Pamuki “Istanbuli”, siis mul oli pärast tunne, et olen selles linnas ära käinud. Aga Tallinn? “Kolme katku vahel” liigub liiga kaugetes aegaes, et päriselt seda funktsiooni täita. Teistel jääb aga vajaka üldistusjõudu ja monumentaalsust (või siis veenvat subjektiivsust). Nii et siit üleskutse: kirjutatagu üks uhke Tallinna-romaan! Selline, kuhu saaks ära kaduda ja ära eksida, justkui päris linnas. (Aga võib olla ma lihtsalt ei tea, et selline teos on juba olemas.)

  4. Tõnu
    1. aprill, 2009 kell 09:43 | #4

    Äkki on Tallinn liiga väike linn romaani jaoks? Peaks ehk otsima novellide hulgast… Või ehk on mõni baltisakslane kirjutanud selle romaani? Aga vist pole. Muidu nad ju oleksid võinud. Aga Istanbuli raamat oli uhke küll. Pildid ka sees ja puha. Muide, midagi seal oli Tallinnat meenutavat ka (nii nagu Pamuki “Lumi” meenutas natuke Nõukogude Eestit), see kadunud aja hiilgus ja lagunevad puumajad. Aga muidu, jah, Bosporus on taustaks midagi avaramat kui Soome laht, see umbsopp. Kuigi…
    Ja ega Pamuki “Istanbul” ju polegi päris romaan. See on pigem autobiograafia. Mälestused, ühe inimese ja ühe linna.
    Aga Tartust? Kas Tartu romaan on? On küll üks poeem: Alveri “Lugu valgest varesest”.

  5. 4. aprill, 2009 kell 12:36 | #5

    Mulle jõudis alles hilinemisega pärale, et Tõnu on ise kirjutanud Anton Nigovi nime all ühe sugestiivse ja poeetilise Tallinna-teksti: “Tallinnaoodi”. Tsiteerin algust: “Rõve linn, ma näen sind oma aknast, / Oma vene kindrali aknast ma näen su provintslikult upsakaid torne, /…/”. Ja veidi edasi: “Sa sakste juurde teenima toodud maaplika, kintsud lehmasitased, / Sest ka linnasakstel on lehm, keda sa Karja tänavat pidi igal hommikul Estonia taha sööma ajad.”
    Ja lisaks Alveri poeemile, tuleks ära nimetada siis ka Nigovi “Tartu eleegia”, mille read meenusid üleeile bussiga Tallinnast Tartusse ja tagasi sõites: “Kõik need mõttetud sõidud, / Sõidud Tallinnast Tartusse, / Mööda maanteed, mis on nüüd parem, / Seda maad, mis jääb iga aastaga / Lühemaks. Maad, mis läheb / Iga aastaga kiiremini / Ja mis aasta-aastalt on tühjem, / Võõram ja lootusetum.”

  6. tr
    4. aprill, 2009 kell 18:36 | #6

    “Kes tõttab öisele rongile” peaks kah päris kenasti pealinna kaardistama.
    Ehk on Tartu-romaan “Elu allikad”? Ontlikuma poole pealt meenub (kummaline sarnasus pealkirjades…) Kangro “Jäälätted”.

Kommentaarid on suletud.