Esileht > Filosoofia, Psühholoogia, Vana klassika > Inimliku rumaluse alusseadused

Inimliku rumaluse alusseadused

4. august, 2012 Marek Tamm
Carlo M. Cipolla, "The Basic Laws of Human Stupidity" (2011)

Carlo M. Cipolla, "The Basic Laws of Human Stupidity" (2011)

Olen teadnud Carlo M. Cipollat (1922–2000) kui üht 20. sajandi olulisemat Itaalia ajaloolast, kelle arvukad tööd olid põhiliselt pühendatud varauusaegse Euroopa majandusajaloole. Ent kes on kirjutanud ka väikese, ent väga olulise raamatu “Kellad ja kultuur, 1300-1700″ (Clocks and Culture, 1300–1700, 1967, kordustrükk 2003). Kuid alles äsja avastasin, et sellel erudeeritud Itaalia ajaloolasel, kes olulise osa oma akadeemilisest karjäärist teostas Ameerikas, ei puudunud rafineeritud huumorimeel. Nimelt üllitas Itaalia kirjastus Il Mulino mullu oktoobris esimest korda raamatuna ühe Cipolla vaimuka arutluse, mille ta oli 1976. aastal kirjutanud inglise keeles ja eksklusiivse väljaandena sõpradele kinkinud. Raamat kannab pealkirja “Inimliku rumaluse alusseadused” (The Basic Laws of Human Stupidity) ja sisu vastab täpselt lubatule.

Rumaluse seaduseid sõnastab Cipolla kokku viis, noppisin need raamatust välja ja tõlgin siin jutti ära. Mõistagi on aga teose põhiväärtus nende vaimukas kommentaar. Niisiis:

1. Alati ja paratamatult alahinnatakse liikvel olevate rumalate inimeste hulka.
2. Võimalus, et mõni inimene on rumal, ei sõltu selle inimese teistest omadustest.
3. Rumal inimene on selline inimene, kes põhjustab teisele inimesele või inimrühmale kaotusi, sellest ise kasu saamata ja võimalik, et koguni ise kahju kannatades.
4. Mitterumalad inimesed alahindavad alati rumalate isikute laastavat mõju. Eriti unustavad mitterumalad inimesed pidevalt, et alati, kõikjal ja ükskõik mis olukorras osutub rumalate inimestega tegelemine ja/või nendega seltsimine kalliks eksimuseks.
5. Rumal inimene on kõige ohtlikum inimtüüp.

Cipollo lähtub oma arutluses rumalatest inimesest lihtsast tõdemusest, et maailmas elab nelja tüüpi inimesi: arukad, lollid, abitud ja röövlid. Need neli tüüpi on tuletatud lihtsast skeemist, kus üks parameeter märgib tegevusest sündivat kasu või kahju inimesele endale, teine aga kasu või kahju teistele inimestele. Inimene, kelle tegevus toob kasu talle endale ja teistele, on arukas; inimene, kelle tegevus toob kahju talle endale, ent kasu teistele, on abitu; inimene, kelle tegevus toob kahju teistele, ent kasu talle endale, on röövel, ja inimene, kelle tegevus toob kahju nii talle endale kui ka teistele, on rumal. Neid põhitüüpe saab omakorda jagada alatüüpideks (nt. rumalad röövlid, kes teevad teistele palju kahju, ent endale vähe kasu, jne).

Cipollo esitab selle skeemi lihtsa joonisena, kus horisontaaltelg viitab tegevusele, mis mõjutab ennast, ja vertikaaltelg tegevusele, mis mõjutab teisi. Pluss ja miinus viitavad vastavalt tegevuse kasulikkusele või kahjulikkusele.

grafstupid2

Lolli peab Cipollo kõige ohtlikumaks inimtüübiks seepärast, et tolle käitumine on ebaloogiline ja ootamatu ning seega pole ennast võimalik kunagi tema eest kaitsta (nagu näiteks on see teatud määral võimalik röövli ja abitu puhul). Ja kuna lolle on alati rohkem, kui arvatakse, ja nende vastu kaitse puudub, siis paratamatult lõpeb inimkond lollide võiduga.

Raamatu lõpus on autor esitanud ka mitu tühja graafikut, mille iga lugeja saab siis nii enda kui ka oma sõprade paremaks mõistmiseks ära täita.

P.S. Märkasin, et veebis on see tekst ka tervenisti loetav (koguni illustreeritult, ent ilma originaali joonisteta), nii et ei peagi endale raamatut tingimata soetama.

Categories: Filosoofia, Psühholoogia, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.