Esileht > Blogindus, Lugemine > Milline on hea sõber Goodreadsis?

Milline on hea sõber Goodreadsis?

20. august, 2012 Daniel Vaarik

Kui esimesed viiskümmend miljonit inimest Internetti pärale jõudis, siis nad leidsid, et nett on päris äge koht. Kui kohale jõudis aga pool miljardit, siis oli nende seas juba nii palju värdjaid, et tuli hakata mõtlema, kuidas säilitada ülejäänud kasutajate terve mõistus. Tehti seal vahepeal, mis seal tehti, kuid lõpuks sündisid netis kitsama ringi sotsiaalvõrgustikud, mille üks tugevaid külgi on see, et inimesed saavad ise üksteist korrale kutsuda ja ise valida, kellega nad suhtlevad. Puhas geenius.

Mõnda aega tundus, et sotsiaalvõrgustikud on päris tore koht. Peagi sain näiteks Allan Martinsoniga sõbraks nii Facebookis, Twitteris, LinkedInis, Myspace’is, Flickris, Del.icio.usis, Nagis, Bloggeris, Skype’is, Quotistas, Quoras kui ka Google+is ja võimalik ka et Soundcloudis ja Wakoopas.

See kõik tõi mu ellu olulist lisaväärtust, sest minu sotsiaalvõrgustikud eesotsas Martinsoniga tõesti filtreerisid välja olulisi terakesi hulkade tarkusest ja see muutis ka kvaliteetsemaks minu meedia ja kultuuritarbimise. Ma leidsin üles uut muusikat, artikleid ja raamatuid, mida ma ise nii kergesti poleks leidnud.

Ma ise käisin Garage48-l välja idee teha kollektiivse lugemise start-upi tööpealkirjaga Bookmaps ning mitu inimest, kes arvasid esiti, et ma olin rääkinud Boobmapsist, istusid koos minuga öösiti üleval, et visioon ellu viia.

Ühel hetkel mõistsin, et see Bookmapsi värk võib kogemata osutuda kaikaks hermeneutilises rattavärgis ning hakata raamatute tähendusi vangistama, sest raamat sünnib ju iga lugemisega uuesti. Kellegi teise lugemiskogemus ja seosed on olulised vaid juhul, kui need eeslugejad on mingisugused olulised ajud, kelle puhul aga on loota, et nad arvavad raamatutest juba mujal nii ehk naa.

Raamatukaardistamise vastu huvi kaotanud, märkasin, et mingi rahvas oli hakanud postitama sotsiaalvõrgustikesse oma sportimise tulemusi aplikatsioonide kaudu nagu Endomondo, Runkeeper ja nii edasi. “Kasutaja läbis jalgsi 3 minutiga 42 meetrit ja kulutas 1 kalori”. Ilmusid välja ka mõned tõsisemad tulemused, näiteks Meikar lidus välismaal olles kogu aeg 14 kilomeetriseid ringe üsna normaalse ajaga, loodetavasti Lillost kiiremini aga kuna ma Lillo sõber ei ole, siis ma ei tea, mis ta aeg on ja ta on endast rohkem mulje jätnud kui mehest, kes armastab kaarte enda ligi hoida.

See selleks, kuid oluline on, et kunagi oleksin mõelnud, et see tulemuste vahetamine on nagu unistuse täitumine, korraga saavad kõik inimesed võistelda kõigi inimestega, ükskõik kus nad on. Me saaksime ju tõesti vaadata, kes on kõvem. Ja me saame järjest paremaks ju nii, sport muutuks populaarsemaks. Järjekordne iselutsiv jäätis. Ent ometi ei ole ma Endomondot endale kunagi installeerinud, sest samal ajal tajusin, et võrgustikes on tekkinud sellelaadse informatsiooni üleküllus ning kui algul oli põnev, siis täna jätab absoluutselt külmaks oma sportlike tulemuste avalikustamine ja mitte sellepärast, et nad kehvemad oleks kui teistel, vaid selles, et ma olen sõber liiga paljude inimestega. Ma olen jõudnud uude ajastusse.

Ütleme näiteks, et eelmine ajastu oli autoajastu ja autoajastu alguses võis igaüks sõita autoga nii kiiresti kui mootor võimaldas ja laupäeviti, kui inimestel olid pulmad, siis sõitsid nad läbi külade ja lasid signaali ja rahvas rõõmustas. Siis aga hankisid teisedki endale autod, kuni lõpuks selgus, et autoomanikke on rohkem kui neid, kellel autosid pole ning kogu rahvas istus hommikuti ummikus, reostas õhku ja tuututas. Vabadus oli läinud, kuigi autod läksid üha paremaks. Üleminek oli küps ja see, mis kunagi tundus vaid mõnedele kättesaadav ime, oli korraga igapäevane ja pinget täis.

Vot sama asi on juhtunud ka vähemalt minu ja ilmselt ka paljude mu sõprade sotsiaalvõrgustikega. Kui te tahate, et võrgustikest kasu oleks, siis tuleb vähem tuututada ning wc-sse minekuks ei pea Runkeeperi avalikku logi käima panema. See kõik toob mind aga Goodreadsi juurde, millega ma hiljuti ühinesin ning sain seal kohe tuttavaks Allan Martinsoniga.

Tänu Goodreadsile olen tõesti avastanud oma sõprade raamaturiiulist mitu väga lahedat raamatut, samuti tulevad kasuks kasutajate arvustused, kuid juba on näha ka kaks ohtlikku trendi, mis ilmselt mõjuvad päris lämmatavalt.

Esimene neist on Endomondo-tüüpi mehed, kes peavad iga lehekülje läbilugemisest teistele teada andma ning teiseks on mingid sotsiaalsed alpinistid, kes arvavad, et tegemist on kohaga, kus peaks hindama kõiki raamatuid, millega nad elus on kokku puutunud. Karupoeg Puhhile anname 4 punkti. Isa Goriot - noh, see oli igav, paneme kaks punkti. See kõik oleks neist nelja aasta eest ehitanud mingisuguse hiid-intellektuaal-avatari, kuid täna kahjuks loeksin parem Nigeeria spämmkirju kui laseksin sellisel oma feedis märatseda.

Minu meelest on Goodreadsis parim lugeda infot värskelt loetud raamatute kohta. Sellist inimest, kes oma reaalajas liikuvat kogemust jagab, on põnev jälgida. Huvitav võib olla ka see, kui mõni uus sündmus või uus raamat toob esile mõne seose vana raamatuga.

Aga huvitav pole see, kui te topite sinna kogu oma raamatukogu koos kokaraamatutega. Postmateriaalsuse suunas liikuval ajastul ei tule ma neid teilt laenama nagunii. Kui ma raamatut tahan, siis ma saan selle mingil moel kätte enne kui ma ketsid jalgagi jõuan panna.

Head Goodreadsi kontaktid on ka need, kes mõtlevad arvustusi kirjutades sellele, mida see arvustus annab kellelegi teisele, mitte ei jutusta ümber, mis täpselt raamatus toimus (vähemalt kirjutage siis ette, et spoiler* või nii). Aga ega muud ei olegi, lõppude lõpuks on igaühe kontaktidering ju tema enda kujundada.

*Kuidas üldse tõlkida eesti keelde sõna “spoiler”?

Categories: Blogindus, Lugemine Tags:
Kommentaarid on suletud.