Esileht > Eesti kirjandus, Kirjanik, Uudisteos > Kassidest, kirjutamisest ja kergusest: vestlus Tõnu Õnnepaluga

Kassidest, kirjutamisest ja kergusest: vestlus Tõnu Õnnepaluga

27. september, 2012 Marek Tamm

Tänavune sügiskuu on kirjanduses kulgenud Tõnu Õnnepalu tähe all: juubel, romaan, näidendid, millele peatselt lisanduvad uus tõlketeos (Ciorani “Sündimise ebaõnnest”) ja luulekogu (”Kuidas on elada”). Neid sündmusi ja teoseid on saatnud ajakirjanduse suur uudishimu, nii et viimase viie nädalaga on Tõnu pidanud andma ilmselt rohkem intervjuusid kui viimase viie aastaga. Kes enam ei mäleta (ja ega minagi ilmselt kõike ei tea), siis olgu mainitud näiteks pikemad vestlused Loomingus (nr 9, 2012), Päevalehes, Maalehes ja Sirbis, lisaks esinemised telesaadetes MI, AK ja Kirjandusministeerium. Kuid veel enne seda meediatormi tegime augusti keskel Tõnuga väikese kirivestluse Varraku Raamatuklubi ajakirja jaoks; et ajakirja maht oli piiratud, siis pidime mõned küsimused-vastused trükiversioonist välja jätma. Kuivõrd need tundusid mulle huvipakkuvad, otsustasin nüüd autori nõusolekul avaldada intervjuu täies mahus siinses blogis, seda enam, et Varraku Raamatuklubi ajakiri pole veebis kättesaadav. Nii et veel üks täiendus Tõnu ja “Mandala” sõpradele!

Tõnu Õnnepalu Paradiisis, detsember 2009 (Foto: Marek Tamm)

Tõnu Õnnepalu Paradiisis, detsember 2009 (Foto: Marek Tamm)

Kuigi need žanripiirid tänapäeva kirjanduses on ammu oma sügavama sisu minetanud, siis hakatuseks nendin ikkagi, et rangelt võttes on “Mandala” Su loomingus üle pika aja raamat, mida võib julgelt nimetada romaaniks. Viimane oli “Raadio”, mis ilmus 2002, ja mäletan, et toona mainisid, et see jääb Su viimaseks romaanikatseks. Küsingi siis, kuidas “Mandala” aines oma vormi sai?

Siiralt: ikka kassidelt. Sest mu soov oli kirjutada raamat kassidest. Mis see ikka olla saab, kui mitte romaan? Kui ta pole poeem või jutustus. Aga kassidest kirjutamine sai võimalikuks alles siis, kui ma taipasin, et neist kirjutada saab ainult kirjutades inimestest. Kassidest kui kassidest pole ju tõesti palju midagi kirjutada. Nad on lihtsalt ühed loomakesed, kes elavad meie juures oma elu, millest nad meile eriti ei räägi. Aga teistpidi on nad elusolendid nagu meiegi, erinevad küll, aga mitte lõpmatult erinevad. Midagi nad võivad meis avada –nagu kõik olendid, kellega kokku puutume, kellega lausa koos elame – ja see miski saigi romaani kirjutamise võtmeks. Jutustada kassidest, aga mitte kassidest. Endast, aga mitte endast. Ega endast tegelikult ka ei saa. Endast ei ole huvitav. Aga ennast saab vaadelda nagu iga inimest, ja võimalust selleks on ju rohkesti, nii et enda põhjal saab teha nii mõnegi üldistuse, saab kirjutada inimesest. Muidugi jääb ainult endast väheseks. Kirjanduslik kuju, tegelane, et ta elaks, peab olema loodud ikkagi veidi laiemale pinnale kui üksainus inimene, olgu see inimene või meie suurepärane ja mitmekülgne mina ise. Kassid andsid mulle kätte õige tooni, millega rääkida neist asjadest, millest ammugi olin rääkida tahtnud, aga millest otse rääkida ei saagi.

Su raamatud on enamasti väga konkreetsete kohtadega seotud, olgu siis Eestis või kaugemal. “Mandala” paistab olevat selgelt välja kasvanud Su elust Esnas, Järvamaal, kuhu seitse aastat tagasi elama kolisid. Samas ei ole see mingi Esna kroonika, reaalseid kohanimesid romaanis tegelikult polegi, isegi see Esna-viide on praegu minu poolt mängu toodud. Aga ikkagi, kui tähtsad olid selle teose sünnis konkreetsed kohad?

Need juhtusid olema need kohad. Teistsugustes kohtades elades oleks tulnud teistsugune raamat, aga kui palju teistsugune, ei tea, ega saagi kunagi teada. Kohad, kus elad, muutuvad osaks su elust ja võib lausa öelda, saatusest. Tagantjärele ei tundu nad mitte sugugi juhuslikud. Võimatu kujutleda, et oleksid võinud selle aja elada kusagil mujal. Iga koht on kogemus – ju siis selline, mida just vaja oli. Kust mina tean! Aga mis on koht? See on see elu, mis sa elad sellel ajal, need inimesed, keda seal kohtad – ja noh, kassid ka! –, need asjad, mida teada saad, nii endast kui elust kui kõigest. Veel on igal kohal oma minevik, lood, mis sellega kaasas käivad, seal enne sind elanud inimeste elu. Lõpuks muidugi maakoht ise ka, selle taevas, selle ilmastik (kui erinevad on needki vaid Eesti piires, muide isegi näiteks Hiiumaa piires, seda ei väsi ma imestamast), selle mullad ja veed ja metsad ja kõik. Kuidagi kannab ka kõik see mingit kogemust. Igal maastikul on mingid omad meeleolud, omad kurvastused ja omad rõõmud, isegi oma tarkus. Sest mis muud on kirjaniku kapital kui kogemus: elamused, arusaamised, kõik see, mis elu talle ette on toonud, enamasti pigem vastu tema tahtmist. See on ju lausa naljakas, kuidas me ei taha targemaks saada. Muidugi ei taha, sest igast oma rumaluse- ja illusioonikübemest loobumine on valus. Kui inimene kolib uude kohta, eks ta siis ka ju unista õnnest, mis seal saabub. Kõik on siin teistmoodi, vanad deemonid kindlasti ei leia mind siit üles! Aga nad leiavad, kui neist veel jagu saadud pole (siis nad kaovad, nagu poleks neid olnudki ja ega olegi), ja lisaks veel kindlasti paar uut. Koht võib olla igas mõttes ilus ja helge, aga absoluutselt kindlasti on tal ka oma tume pool, millega sul rinda pista tuleb. Järvamaale minek oli üks otsus, mille tagajärgi ma muidugi ei teadnud. Igatahes oli see üks rikas aeg. Ajuti väga raske, aga tagantjärele ei loe see ju midagi. Aga et see kogemus kirja panna, pidin ma sealt jällegi ära tulema. Sealjuures polnud mul mõtteski, et ma hakkan siin Hiiumaal just neid Järvamaa-aja kogemusi kuidagi raamatuks vormima. Aga nii ta läks. Jälle kasside pärast. Nemad on ju sealt pärit. Neile on see kodumaa.

Kassid ilmusid Su ellu alles Esnas, kui ma ei eksi. Ja mingis mõttes on need kassid “Mandalas” väga olulised, nagu ka intervjuu alguses kohe tunnistasid. Kui nad pole just peategelased, siis nende pilk on pidevalt kohal kindlasti. Kuidas need kassid ikkagi romaanis nii prominentse koha hõivasid?

Ah ei, eks neid kasse ole enne ka olnud. “Paradiisi” raamatuski on kassidest juttu, aga siis oli see suhe, kuidas öelda, vähem isiklik. Ja Järvamaale tulles ma ei mõelnud küll kasse võtta, aga sain nad koos majaga, nii nagu kirjanik saab nad “Mandalas”. Võib-olla on see vanusega seotud, et hakkad rohkem enda ümber selliseid väikeseid asju ja olendeid tähele panema. Noorena oleme kangesti endast haaratud, teiste ja muu jaoks jätkub vähem tähelepanu. Vaatlusoskus on kindlasti midagi sellist, mis tuleb elu jooksul.

“Mandala” on kirjutatud kolmandas isikus, ja peategelast, maamajja elama kolinud kirjanikku, on kujutatud tihti veidi iroonilises võtmes, tema enese- ja õnneotsinguid esitatakse lugejale väikese distantsiga. Samas, kui üldiselt on Su lugejad harjunud, et kirjutad mina-vormis ja ei ehita selget vahet enda kui jutustaja ja enda kui tegelase vahele. Kuidas Sa seekord oma jutustajahääle leidsid?

Iroonia mul küll eesmärgiks ei olnud. Lihtsalt see tegelane tegi mulle natuke nalja. Kõik need tema peamurdmised ja vaevlemised ja otsingud. Eks nad ju ole naljakad ka, kui sa ise parajasti peadpidi seal sees ei ole. Kui neist asjadest kirjutada surmtõsiselt, oleks see igav nii endale kui lugejale ja pealegi mõttetult sünge. Kellele seda vaja oleks? Raskust on elus niigi küll ja rohkem. See tähendab, me oskame seda endale leida. Selles me oleme meistrid.

Kuigi võiks arvata, et see kolmandas isikus jutustamine lubab Sul ennast peategelasest selgemini eristada, siis mulle tundub, et õigupoolest toob selline kõrvalt pilk isegi ehedamalt välja need küsimused ja teemad, mida ise oluliseks pead. Kuidas Sulle endale paistab, kas “Mandala” on mõnes mõttes kõige avameelsem teos, mille oled kirjutanud? Isegi kui see on ühtlasi üks Su kõige rohkem fantaasiaga tembitud tekste.

Mina ise seda avameelsuse määra öelda ei oska. Eks ma ole ikka igas raamatus tahtnud siiras olla. Võib-olla on siiruski oskus, mis tuleb ajaga, ma ei tea. Kuigi arvatakse muidu, et noored on just siirad. Võib-olla lapsed ongi, aga siis tuleb elu oma valede ja varjamistega… Fantaasia on kindlasti üks tee siiruse, aususe, otsekohesuse juurde. Näitleja laval on teinekord siiram, avab ennast inimlikus mõttes hoopis sügavamalt kui seesama inimene “elus” ehk kunagi teeb. Üldiselt on küll nii, et kunstis on ausus a ja o, vale tuleb seal otsekohe välja. Mitte see ausus, et sa räägid ära, “kuidas kõik oli”, vaid ausus sügavamas mõttes: sa räägid välja midagi, mida sa ka ise enne ei teadnud. Võib-olla koguni tükikese sellest, kuidas kõik on.

Mäletan, et kui varakevadel rääkisid, et kirjutad uut raamatut, siis ütlesid, et tahaksid, et see oleks veidi lõbusam, kergem, et seda võiksid lapsedki lugeda. Kujutan ette, et see kergeks saamine on kõige raskem ülesanne üldse. Lõpptulemuse osas saavad muidugi lugejad olema hindajateks, ent küsin, kas “Mandalat” kirjutada oli Sul tavalisest kergem, lõbusam?

Tegelikult on iga raamatut olnud väga tore kirjutada. See on küll, nagu vana Hemingway ütles, pidu sinus eneses. Aga eks neid pidusid ole ka erinevaid. Ja kes neid vanu pidusid enam nii täpselt mäletab. Mingi elevuse, lahtioleku, julgeksin isegi öelda, kirgastatuse tunne käib küll alati raamatu kirjutamisega kaasas. Ja kiisudest kirjutada oli muidugi siiralt lõbus. Ma ei tea, kas lapsed seda lugeda tahavad (nagu lapsed oleksid kõik ühesugused!), kuigi minu meelest “Joosepi” osa võiks küll ka mõni laps täiesti vabalt lugeda, aga seda kirjutades sain ise küll vist natuke laps olla. Jeesuski käsib, et saage nagu lapsed. Ta ei käsiks seda, kui see oleks niisama lihtne, ja ma ei taha öelda, et ma nüüd olen kuskil sealmaal. Pole, kahjuks. Aga tasub sinnapoole püüda küll, jah, nagu Sa ütled, kerguse poole. Selles kerguses on lõpuks kõik - kuigi ta eemalt võib tunduda “lapsik” ja tühine – vabadus, ausus, tõe äratundmine, leebem ja armastavam pilk nii endale kui teistele…

Kuna “Mandala” ilmub Su esimeseks juubeliks, siis küsin lõpetuseks üldisemalt, mis Sind on hoidnud kõik see aeg kirjanduse ja kirjutamise juures. On see puhtalt kirjutamisest saadav nauding? Miski seesmine tung? Harjumus? Või midagi muud?

Oh, kust ma teada võin, mis just. Olen kord astunud sellele teele ja kogu aeg on olnud tunne, et ta on veel nii pooleli, et see päris raamat on ikka veel kirjutamata (iga kord kui kirjutad, on see muidugi just see päris raamat). Küllap kirjutamise mõnu ja rõõm muidugi ka, mis siis, et selle eest tuleb teinekord ka päris kallist hinda maksta. Aga mille eest ei tule? Kunagi mulle tundus ka, et viiskümmend on ikka juba vanus, aga pole midagi. Aeg, mis läinud on, tundub nii lühike. Sellepärast ma ei saa sellest juubeli-asjast ka üldse aru. Pole mingit tunnet, et saaks juba mingeidki kokkuvõtteid teha, või et oleks midagi ette näidata. Kõik on veel nii pooleli, tegemata. Lõpuks pole see juubel (alates sõnast) muud kui üks mälestus juutide piibellikust ajaarvamisest, mis ei käinud mitte kümne, vaid seitsme aasta kaupa. Iga seitsmes aasta oli sabatiaasta, kui maal puhata lasti ja võlgu kingiti jne., seitse korda seitse oli siis nii suur, et sellele järgnes veel üks: viiekümnes. Just nii ma seda asja omaette võtsingi: Hiiumaa metsade keskele kaheks aastaks elama tulles ütlesin endale, et olgu need kaks siis sabatiaastad. Et paistab, mis saab. Ja minu arust kirjutamine on miski, mis käib just sabati, pühapäeva, rahupäeva juurde, mitte argipäeva. Omamoodi pühitsemine. Ja imelikul kombel on just pühitsemine miski, mida iial vist õieti ära ei õpi.

Küsitlenud Marek Tamm, 15. august 2012

Categories: Eesti kirjandus, Kirjanik, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.