Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Üksinda koos

Üksinda koos

3. detsember, 2012 Oliver Laas

Sherry Turkle, "Alone Together: Why We Expect More from Technology and Less From Each Other" (2011)

Sherry Turkle, "Alone Together: Why We Expect More from Technology and Less from Each Other" (2011)

Sherry Turkle on teaduse ja tehnoloogia sotsiaaluuringute professor MITs ning psühholoog. Selle asemel, et küsida, mida tehnoloogia meie jaoks teeb, keskendub ta sellele, mida see meiega teeb ning tema 2011. aastal ilmunud raamatust, Alone Together: Why We Expect More from Technology and Less from Each Other, võib lugeda viimase veerandsajandi tehnoloogilise arengu varjukülgedest. Mitmed tehnoloogia poolt pakutavad vahetu inimliku kontakti asendajad – seltsivad robotid, sotsiaalvõrgustikud, SMSid, nutitelefonid – on hakanud muutuma ootuspärasteks kaaslasteks ja suhtlemisviisideks, mida eelistatakse vahetule kontaktile.

Kaheks osaks jagunevas raamatus esitatud andmed koosnevad aastate jooksul läbi viinud intervjuudest, osalusvaatlustest ja katsetest. Esimeses osas keskendub autor robotitele ja teistele tehislikele seltsilistele. Siia kuuluvad mänguasjad, nagu Tamagotchi ja Furby, terapeutilistel eesmärkidel loodud robothüljes Paro, kes peaks leevendama hooldekodudes elavate vanurite üksindust ja isoleeritust, koduloomana mõeldud Sony robotkoer AIBO ning teaduslikel eesmärkidel loodud robotid. Turkle kirjeldab katseid, kus ta jagas erinevate vanusegruppide esindajatele seltsivaid roboteid ja mänguasju, et need teatud aja möödudes uuesti kokku korjata ning asjaosaliste kogemusi, reaktsioone ja muljeid täheldada. Paljudel tekis masinatega emotsionaalne side. Robotitele hakati projitseerima vaimuseisundeid, s.t soove, tahtmisi, vajadusi ja emotsioone. Sellega kaasnes sageli mure oma tehisliku hoolealuse käekäigu pärast. Turkle seletab nähtust asjaoluga, et masinad ei oma küll mingeid vaimuseisundeid ning ei evi võimet inimesi mõista, kuid nad on programmeeritud esitama tähelepanu ning hoolitsust nõudva käitumise märke. Psühholoogilises plaanis sellest piisab, et me hakkaksime objektile, mis meie tähelepanu ja hoolitsust nõuab, siseelu ja meile suunatud emotsioone omistama. Lisaks ilmnes, et robotite esituses esinevaid tõrkeid, mis justkui peaksid käitumise simuleerituse esile tooma, kiputi tõlgendama ikkagi nende siseelu väljendustena. Kohati võeti illusiooni ülevalhoidmiseks appi üpris fantaasiarikkaid selgitusi. Seega seltsivad robotid etendavad mõningaid meie psühholoogilisi mehhanisme käivitavaid käitumismustreid, mis panevad meid Turkle’i sõnul iseendid petma – me hakkame masinaid inimlikustama. Seltsivate robotite taga on tema arvates idee, et me saame intiimsusega seotud probleeme lahendada neist ringiga mööda minnes. Paljud tema vestluskaaslastest mõistavad seda, aga samas arutlevad ka robotitest kaaslaste eeliste üle inimeste ees.

Raamatu teises osas lahkab autor suhtlust võrgukeskkonnas ja selle mõju meile. Andmed on võetud jällegi ennekõike intervjuudest abiturentide ja tudengite ning nende vanematega. Neid lugusid läbib korduv motiiv: esialgu meile vaba aega juurde võitma pidanud tehnoloogia hoopis ankurdab meid igal mõeldaval hetkel, k.a teiste seltskonnas, ekraanide külge. Lugeja kohtub keskealiste lapsevanematega, kes eiravad oma lapsi, sest nad upuvad töösse, mida nutitelefonid kui kaasaskantavad kontorid ka puhkehetkedel unustada ei luba. Paindlik tööaeg ja kodust töötamine viivad selleni, et töö täidab kogu aja. Ettekujutust puhkusest ilmestab üha enam enda kasvõi ajutine võrgust lahti ühendamine. Oma lugusid räägivad õpilased, kes eelistavad silmast silma suhtlemisele suhtlusportaale ja tekstisõnumeid, mis võimaldavad turvalist distantsi säilitada või paremana näida. Neile sekundeerivad inimesed erinevatest vanusegruppidest, kes ühel või teisel põhjusel eelistavad tehnoloogiat otsesele suhtlemisele. Paljud intervjueeritavad tunnistavad, et suhtlusportaalidesse loodud profiilide ning tehtud postituste mõju ulatub portaalidest väljapoole. Seetõttu kasvab eneseesituse osatähtsus igapäevaelus ning surve hoolikaks eneseloomeks.

Turkle’i sõnul on meil suhtlusportaalides ning tekstisõnumite kaudu suheldes võimalik olla teistega koos, säilitades samas nende suhtes kontrollitud distantsi. Intiimsusega kaasnevate ebameeldivuste tekkimisel saame teisi hõlpsamini vältida ja oma elust välja lülitada. Selle tagajärjel taanduvad inimesed erinevateks ühekülgseteks ja meie jaoks sobivateks osadeks, mis on lahutatud neist kui terviklikest isikutest. Tulemuseks on inimeste objektistamine ja nõrgemad või vähesiduvad suhted nende vahel. Sääraste suhete eelistamine ja robotite käsitlemine võimalike kaaslastena on Turkle’i arvates sümptom üleüldisest inimestes pettumisest.

Need kaks peamist tendentsi – robotite inimlikustamine ja inimeste objektistamine – viitavad Turkle’i arvates peagi aset leidvale võimalikule muutusele meie meelelaadis. Ta nimetab seda robotlikuks momendiks [robotic moment], mis viitab meie emotsionaalsele ja vaimsele valmisolekule aktsepteerida roboteid potentsiaalsete lemmikloomade, sõprade, usaldusaluste ja isegi partneritena. Meid ei huvita enam, mida nad „teavad“ või „mõistavad“ nendega jagatud inimlikest hetkedest, sest vastava käitumise esitus on meie jaoks piisav. Esituse primaarsus, teatav biheiviorism on Turkle’i sõnul robotlikule momendile iseloomulik. Selle kõige taga näeb ta teatavat väsimust inimestega koos olemisega kaasnevatest raskustest. Robotid lükitakse kõikvõimalikesse inimlikest nõrkustest tingitud argielulistesse lünkadesse. Inimesed nõuavad liiga palju, robotite nõudmised on lihtsamad; inimesed valmistavad pettumust, robotid mitte.

Turkle ei ole tehnoloogia suhtes vaenulik. Võtme tema positsiooni määratlemiseks annab põgus teemaarendus raamatu alguses. Psühhoterapeuti imiteeriva programmi ELIZA ilmumisega (sellest olen siin juba varem põgusalt kirjutanud) kaasnes vaenulik suhtumine ideesse, et arvuti võiks olla tõsiseltvõetav terapeut, sest sellel puuduvad inimeksistentsile omased kogemused (teadlikkus oma surelikkusest, leina või kadeduse tundmine jne). Kuna inimterapeut omab sääraseid kogemusi, siis on tal hõlpsam oma patsiente mõista. Selline suhtumine, mida Turkle nimetab „romantiliseks reaktsiooniks,“ oli valdav 1980ndatel. Alates 1990ndatest iseloomustab tema sõnul meie suhtumist tehislikesse olenditesse teatav pragmatism: me hindame neid üksikjuhtumite kaupa ja kontekstist lähtuvalt, küsides endalt, kas antud tehnoloogiline lahendus on oma funktsiooni täitmiseks, nt lapsehoidja olemiseks, piisavalt „elus.“ Turkle’i kohati sentimentaalseks muutuvad etteheited tulenevad minu hinnangul sellest, et ta on hetkel vähemusse jääval „romantilise reaktsiooni“ positsioonil tehnoloogiasse valdavalt pragmaatiliselt suhtuvas keskkonnas. Sentimentaalne toon nõrgestab mõningaid raamatu keskseid argumente. Näiteks väidab Turkle, et tehnoloogia pakub meile läheduse illusiooni ilma intiimsuse, suhtlemisega kaasnevate nõudmiste ning emotsionaalsete riskideta, muutes inimesed veelgi üksildasemaks ja eraldatumaks. See on kindlasti osa tõest, kuid väidet toetavate tõendite taga on eeldus, et kõigest hoolimata on vahetu kontakt inimestega alati alternatiividest parem, sest inimesed jagavad ühist eksistentsiaalset situatsiooni. Säärane eeldus vähendab juba eos tehnoloogia edulugude kaalukust. Kõigest sellest hoolimata toob tekst siiski välja tehnoloogilise progressiga kaasnevad varjuküljed, mida mitmed vaimustunud ülistajad märgata ei soovi. Turkle’i teos on vajalik tasakaalustamaks optimistlike nägemusi, millelaadseid võib leida näiteks David Levy raamatus Love and Sex With Robots: The Evolution of Human-Robot Relationships (2007), mille pealkiri, usun, kõneleb enda eest.

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.