Lugemiselamused 2012

16. detsember, 2012 Marek Tamm

Hoidmaks elus väikest traditsiooni jagada enne jõule raamatublogi kaasautorite lugemiselamusi lõppenud aastast (vt varasemaid elamusi siit ja siit), viisin läbi väikese küsitluse, kus igaüks sai esile tõsta mõned meeldejäänud teosed, sõltumata nende keelest või ilmumisajast. Tulemused on teie päralt.

Kai Aareleid:

2012. aasta üks võtmemõisteid oli “hea soome kirjandus”. Aasta lugemisalamuste hulka jäi Kjell Westö “Kus kõndisime kunagi” (tlk Tõnis Arnover), mis ilmus küll juba 2011. Mastaapse inimsaatuste ja ajastuportreena on see romaan kõigele lisaks ka üks neid raamatuid, mis on nii kindlalt ankrus ühes kindlas linnas – kõnealusel juhul Helsingis –, et seda võib lugedes lausa füüsiliselt tunda. Raamat suutis ka huvitava nurga alt avada üht murdelist ajajärku Soome ajaloos.

Soome omanäolise noorema põlve prosaisti Joel Haahtela romaan “Liblikakoguja” (tlk Hille Lagerspetz) on napp, pisut unenäoline, samas üdini tänapäevane lugu sellest, kuidas mineviku varjud ja saladused nõuavad lahti harutamist.

2012 Finlandia auhinna nominent, Riikka Ala-Harja “Maihinnousu” (”Dessant”) ja 2012. a. Runebergi auhinna laureaat, Katja Kettu “Ämmaemand” (tlk Kadri Jaanits) on kaks täiesti erinevat naise ellujäämislugu, üks tänapäeva Normandias, teine Lapi sõja aegses Soomes. Ala-Harja kirjutab mõjuvaid aistingulisi sisemonolooge, Kettul on fenomenaalne “oma keel”, ühtaegu poeetiline ja lihalik. Mõlemad autorid lähevad raamat-raamatult aina paremaks.

Lisaks soome kirjanike teostele kujunes kuidagi paratamatult aasta kaaslaseks Nancy Hustoni “Murrangujooned” (tlk Triinu Tamm), kuna mul oli rõõm seda raamatut suvel toimetada. Raamat, mis veel kolmandal või neljandal lugemisel liigutust ja uusi seoseid tekitab, lihtsalt peab olema hästi kirjutatud. Mõjuvalt esitatud põlvkondade lugu, mis tegeleb igihalja küsimusega, miks meist saavad sellised inimesed, nagu me lõpuks oleme.

Samuti pikaaegne kaaslane aastal 2012: Pascal Mercier’ “Öine rong Lissaboni” (tlk Piret Pääsuke) – raamat, mille tekst voolab nagu sulakuld ja mille lugemiseks kulus seetõttu ligemale veerand aastat, sest kuld on lisaks ilule ka raske.

Et ringiga algusesse tagasi jõuda, lõpetan ühe värske kodumaise lugemiselamusega: Jan Kausi “Koju” teeb Tallinnaga sama, mis Westö Helsingiga – kuid teeb ikka omamoodi ja teeb hästi. Linnapoeetika selle parimal kujul.

Tiit Aleksejev:

Aasta teine pool möödus mängufilmile stsenaariumit kirjutades ja seetõttu sai vastavaid tekste tublisti loetud. Soovitaksin teilegi: kui mõni film tõeliselt meeldis, siis võib hiljem (kirjanduslikku) stsenaariumit üle lugedes täiendava elamuse saada. Enamus neist on vend Google’i abil kergesti leitavad. Kindlasti tasuks ette võtta Alan Balli “American Beauty”. See on tõeliselt kaunis ja mis peamine – tasuta. Mõelge läbi mitu Lester Burnhami teie sõprusringkonnas on ja pange kingitus meiliga teele.

Kirjanduse juurde naastes olid aasta lugemiselamusteks ilmselt Amos Ozi “Sama meri” ja Carlos Fuentese “Apelsinipuu”. Kuna ma originaalkeeli ei valda, siis lugesin esimest inglise ja teist prantsuse keeles. “Apelsinipuu” sarnaneb David Mitchelli “Pilveatlasele”, mille põhjal tehtud filmi võis hiljuti kinodes näha. Korduv motiiv, mis oskuslikult põimitud lugusid seob ning ajastust ajastusse rändab. Ja muidugi stiil, mis läheneb Ozi ja Fuentese puhul juba sõnamaagiale.

Tõlkekirjandusest pakkus rõõmu Vladimir Sorokini “Tuisk” Jüri Ojamaa eestinduses. Kinkeraamatuna on see teos muidugi ohtlik, kuna sõna võib lihaks saada ja lume alla mattunud Eestimaad oleme juba piisavalt näinud. Sorokin on õige mees, tema romaanidest tuleb tänapäeva Venemaa olemus selgelt esile, samal ajal ei pea ta end suureks filosoofiks vaid räägib lihtsalt oma lugu. Nii nagu peab. Aasta alguses ilmus Sorokini “Suhkrust Kreml” ja see oli samuti hea lugemine, kuigi jäin Aila Tomingase tõlke osas kohati eriarvamusele.

Eesti kirjandusest meeldis Jan Kausi “Koju”, eelkõige õnnestunud karakterite pärast. Kaus usub sellesse, mida ta teeb ja tulemus on vastav. Esile tuleb tõsta Jürgen Roostet, kellel ilmus sel aastal koguni kaks luulekogu. Peeter Helmega sai mõne aja eest arutatud, et Rooste on üks väheseid eesti literaate, kes kuulub kontrakultuuri ainuüksi oma olemuselt, ilma et ta selle nimel revolvriga lakke peaks tulistama. Kuigi kiusatus tal ilmselt on. Mis viib mõtted Pentti Saarikoski “Luuletustele” seitsme eesti poeedi tõlkes. See on tuul, mis puhub otse revolutsiooni purjesse ja hea kingitus lugevale inimesele.

Tarmo Jüristo:

Aastale tagasi mõeldes tuleb endalegi üllatusena tunnistada, et sedakorda olid kõige eredamad elamused pärit mitte-ilukirjanduse vallast. Neist kõige säravaim kogemus oli ilmselt Tartu mnt Rahva Raamatu keldrikorruselt raamatute surnuaiast mõne euroga omandatud Franz Kafka “Päevikud” (tlk Mati Sirkel), aga suuresti samasse žanrisse kuuluvad ka Julian Barnes’i “Nothing to Be Frightened Of” ning John Fowlesi “The Tree”. Kõik kolm on nõtke stiiliga, mõtiskluste ja mälestustega pikitud autobiograafilised teosed, mille puhul on kahju järgmist lehekülge keerata.

Ilukirjanduses oli tänavu mitmeid pettumusi ja hulk leigeid kogemusi. Aasta esimeses pooles sattusin aga lugema kaht oma stiililt väga erinevat, aga ühtmoodi veidrat kirjanikku: ameeriklast Donald Barthelmet (“Come Back, Dr. Caligari”) ning argentiinlast César Airat (“Episood maastikumaalija elus”), mis mõlemad suutsid rabada oma ootamatute lähenemistega sellele, milline ilukirjandus üldse olla võib.

Kui Barthelme ja Aira puhul pean neid laiemalt reklaamides ettevaatlikuks jääma, siis aasta lõpus Malaisias reisides (kirjutan neid ridu praegu Kuala Lumpuri lennujaamas) kasutasin võimalust likvideerida üks vana võlg oma ammuse lemmiku Anthony Burgessiga seoses ja julgen nüüd tema “Malai triloogiat” soojalt soovitada kõigile, kes siinkandis käinud on või siia sattuda kavatsevad - ja ka neile, kes peavad lihtsalt lugu värvikatest karakteritest ja sädelevast jutustamisoskusest.

Eestikeelse kirjanduse osas tuleb kindlasti ära märkida aasta alguses loetud Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu” (tlk Ilona Martson). Juhtumisi sattusin just sellel varasügisel ka omalt poolt sügavuti T.S. Elioti “Ahermaad” (tlk Paul-Eerik Rummo) lugema (läheb ühtlasi kahtluseta kirja aasta luule-elamusena), mis andis põhjust Ivanovi romaani juurde oma mõtetes ikka ja jälle tagasi tulla.

Maarja Kaaristo:

Üks selle aasta ere lugemiselamus oli kindlasti Elena Ferrante “Days of Abandonment” (I giorni dell’abbandono, 2002). Olin vahepeal jälle hakanud ette kujutama, et ega keegi ju üllatada enam ei suuda, kuid see lugu haaras kaasa nõnda, et lugedes oli kohati suisa füüsiliselt vastik ja valus. Süžee on lihtne, et mitte öelda banaalne: naine, kes on oma isiklikud ambitsioonid paljuski ohverdanud abikaasa ja laste nimel, jäetakse ühel päeval maha (et klišee oleks täielik, siis märksa noorema naise pärast). Nüüd tuleb hüljatuse päevad kuidagi üle ja edasi elada. See romaan oli nii jõuline ja vastikult aus, et ei lähe vist niipea meelest. (Selles osas mingis mõttes võrreldav Lionel Shriveri romaaniga “Me peame rääkima Kevinist”, mis on samuti üks noist, mis pärast lugemist enam ei unune.) Ja et ta ootas mul juba hea mitu aastat lugemisjärge, siis pani see mõtlema, et ei tea, mis varjatud pärleid mul veel riiulites ja arvutis vedeleb.

Teine kriipiv teos oli Jean-Louis Fournier’ “Issi, kus me lähme?” (tlk Indrek Koff), sedagi lühiromaani tahaksin esile tõsta just tema kohati ehmatava ja mõjusa aususe pärast. Tegu pole otseselt just kerge lugemisega, autobiograafiline teos kõneleb elust kahe raske puudega pojaga, aga on kirjutatud nii lõikava musta huumoriga, et vahepeal tõesti ei tea, kas nutta või naerda.

Omaeluloolisel ainesel põhineb ka Dave Eggersi “What Is the What: The Autobiography of Valentino Achak Deng” (2006) – kirjutatud endise sudaani põgeniku eluloo põhjal. Romaan jälgib Valentino Dengi elu lapsepõlvest peale, läbi Sudaani teise kodusõja, põgenemise koos “kadunud poistega”, kirjeldab elu põgenikelaagris Etioopias ja Kenyas ning viimaks katseid end Ameerika Ühendriikides sisse seada. Sedalaadi koledusi võiks ju kirjeldada igamoodi, võiks häbitult lugejalt pisaraid kiskuda, kuid siin on valitud väga sümpaatne lähenemine: kusagil ei taota rusikaga vastu rinda, ei liialdata läbielatud õudustega, mida enamasti kirjeldatakse hoopis vägagi neutraalses, “oli nagu oli” stiilis. Lisaks ilukirjanduslikule lugemisnaudingule oli tegemist ka väga hariva teosega Sudaani tänapäevase olukorra ja elu-olu kohta, sest minu teadmised dinkade kohta pärinesid tõtt öelda Evans-Pritchardi 1940. aastate tekstidest.

Põgeniketeemat käsitleb ka Andrei Ivanovi “Hanumani teekond Lollandile” (tlk Veronika Einberg), ehkki siin on rõhuasetused pisut teised. Ilona Martson on nimetanud “Hanumani” kelmiromaaniks ja seda ta tõepoolest ka on: ühe eestivenelase, kes varjab iga hinna eest oma tõelist päritolu, ja tema indialasest sõbra pöörased juhtumised Taani põgenikelaagris. Samal ajal on tegemist selgelt väga andreiivanoviliku romaaniga, kus on olemas ka kõigi tema eelmiste romaanide temaatika ja meeleolu, mingi nukrus ja rohkem või vähem elegantne käegalöömine ning mingi erilist sorti (parema puudumisel ütlen) masendus.

Eesti kirjandusega jätkates ei saa kindlasti mööda Maarja Kangro “Dantelikust august”, kus tegutsevad sama(suguse)d lõikavalt intelligentsed, küünilised ja samal ajal kuidagi „omad” peategelased. Meeldis Urmas Vadi “Tagasi Eestisse”, omamoodi rännuromaan ennekõike läbi iseenese (ja boonusena veel hullumeelne romaan romaanis, mis pakub konkurentsi Kivirähki “Mehele, kes teadis ussisõnu”). Ning kindlasti Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”, mis on väga poeetiline ja hingepugev teos.

Kaisa Kaer:

Miskipärast on sel aastal kätte sattunud pigem aasta(kümne)tevanused, mitte ahjusoojad raamatud. Robert Merle’i 1974. aastal ilmunud romaan “Kaitstud mehed” (tlk Ott Ojamaa) on utreeritud mõttearendus sugudevahelistest suhetest. Merle näitab reljeefselt inimlikke jooni ja pilab mõjusalt teatud soorollide absurdsust.

Jean-Louis Fournier, “Issi, kus me lähme?” (tlk Indrek Koff). Õhuke, kuid kaalukas raamat. Autor vaatab läbi erakordselt musta huumori prisma tagasi kahe puudega lapse eest hoolitsemisele. Kohati on huumor nii must, et kord ma kangestusin ja lugesin lõigu üle, sest ei olnud kindel, kas mu silmad olid ikka näinud seda, mida arvasin. Kuid see nukker huumor ei labasta, vaid võimendab autori vastukäivate tunnete tulva ja aitab tema iva paremini lugejateni viia. Tõhus segu naljakatest ja liigutavatest seikadest tõi näole viltuse grimassi, kus üks silm nuttis ja teine naeris.

Nicole Kraussi uusim romaan “Great House” ajas pigem valdavalt nutma. „Armastuse ajaloo” liigutav koomika on peaaegu kadunud, kuid teos läks sellegipoolest kuidagi eriti hinge. Ehkki tegelased reisivad palju, kaardistab Krauss eeskätt nende sisemaastikke, mis on paeluvad, kohati unenäolised, traagilised, armastavad.

Kena vastukaal on Patti Smithi “Just Kids”, mis jutustab peaasjalikult tema ja Robert Mapplethorpe’i suhtest, aga on ühtlasi romantiline pilguheit 1960. ja 1970. aastate New Yorgi kunstielule ja tema loomingulisele kujunemisele. Intiimne ja armas.

Krista Kaer:

Kevin Barry “City of Bohane” ja lühijuttude kogu “Dark Lies the Island” – iiri kirjanduse viimase aja suur üllataja. Romaani “City of Bohane” tegevus toimub umbes 40 aasta pärast tulevikus, väljamõeldud Bohane’i linnas Iirimaa rannikul. Linnas võimutsevad gangsterid, kõik on väljas ainult oma huvide eest, ning neist kõige mõjuvõimsam on mees, kes teab, et pärast pikka eemalolekut saabub linna tema vaenlane, kelle armastatu sai tema naiseks. Kohati tuletab see meelde vesterne, kohati koomikseid, aga Barry on suutnud luua kummalise ja lummava maailma, mille teeb eriti ainulaadseks tema keel, mis tõestab järjekordselt väidet, et iirlased oskavad inglise keelega teha seda, mida inglased ise ei oska. Barry lühijuttude kohta võib samuti öelda, et nende keel elab omaette elu ning need on imeliselt üllatavad, valusad ja naljakad.

Julie Otsuka “Buddha in the Attic” – meie-vormis lugu noortest Jaapani naistest, keda kosisid kirja teel USA-s elavad jaapanlased. Naised sõitsid meeste juurde, keda nad ei olnud enne näinud ning kes olid neile kirjades valetanud oma elu peaaegu kõigi külgede kohta. Tegevus algab 20. sajandi alguses ja lõpeb pärast rünnakut Pearl Harbourile, kui kõik USA jaapanlased viidi nende kodudest minema ja koondati laagritesse.

Lauren Beukes “Zoo City” – huvitava õhustiku ja keskkonnaga ulmeromaan Lõuna-Aafrika Vabariigist. Juba Philip Pullmani kujutatud inimese ja looma sümbioosi on Beukes kasutanud hoopis ootamatult ning ka tema tulevikuühiskond on intrigeeriv. Ootan huviga tema järgmist raamatut ajarändurist sarimõrvarist.

Maarja Kangro:

Raamatulugemine jäi sel aastal tugevasti alla veebis artiklite ja muude tekstide lugemisele, milles pole muidugi midagi erilist. Üsna suurt osa sellest, mida ma lugesin, sai loetud enam või vähem töistel kaalutlustel, aga nagu ütlevad laulusõnad, „selleski ei olnud mitte miskit erilist”. Mitte et lugemine poleks olnud nauditav. Lugesin üle või ka esmakordselt mitmeid Jacques Rancière’i raamatuid – kui Rancière’i pikemalt järjest lugeda, saab muide ka emotsionaalse elamuse, teatava hingeliigutuse sellest, kui sümpaatselt radikaalne on kellegi võrdsuse- ja demokraatiakäsitus. Et kirjutada järelsõna Gianni Vattimo “Modernsuse lõpule” (mida ma aga seni pole valmis teinud), lugesin läbi tema “Credere di credere” (”Uskuda, et usud”), kus Vattimo leiab, et metafüüsika lahustumine, ühtse tõe ja tugevate struktuuride nõrgenemine on Jumala lihakssaamise transkriptsioon. Mind, vana uskmatut, pani see raamat kuidagi heldima, rääkimata Vattimo ühisest artikli- ja intervjuuraamatust Rortyga “Il futuro della religione” (”Religiooni tulevik”). Seevastu Castrole, Chavezele, Lulale ja Moralesele pühendatud “Hermeneutic Communism” (”Hermeneutiline kommunism”, kirjutatud koos Santiago Zabalaga) tundus kõigi õilsate kavatsuste juures naiivne. Praegu on pooleli Vattimo “Della realtà” (”Tegelikkusest”).

Üks elamus oli Mart Kanguri väga hea tõlge Jacques Derrida “Surma annist”. Arvustasin sessamas TLÜ kirjastuse Bibliotheca controversiariumi sarjas ilmunud Marc Augé nüüdisklassikat “Kohad ja mittekohad” (tlk Anti Saar) ja lugesin sinna juurde läbi ka Augé uuema raamatu “Mis on saanud tulevikust?” (originaalpealkirjaga” Où est passé l’avenir?”), mis oli samuti kõik meeldiv kogemus. Lugesin viimaks läbi ka Thomas Bernhardi “Meine Preise” (”Minu auhinnad”), see mõjus üpris inspireerivalt.

Ma olen katsunud ikka sel silma peal hoida, mis kolleegidel ilmub, kuigi ma hetkel end suureks eesti kirjandusse süüvijaks ei saa pidada (ei kuulunud ma ju ka ühtegi žüriisse ega pidanud tegema aastaülevaateid). Tahaks lugeda Urmas Vadi romaani “Tagasi Eestisse”; autor lubas selle mulle kinkida, aga ma pole raamatu järele Tartusse kahjuks veel jõudnud. Rein Raua äsjailmunud “Rekonstruktsiooni” lugesin juba käsikirjas: paistab, et religiooniteema on tõesti esile kerkimas.

Olen unetutel öödel lugenud saksa kriitikaklassiku Marcel Reich-Ranicki kokku pandud luuleantoloogiat “Die besten deutschen Gedichte” (parimad saksa luuletused Reich-Ranicki maitsele vastavalt), ja mus on ärganud uus saksa luule vaimustus. Saksakeelsete luuletajate eri meelelaadid – nende romantilisus, sentiment, kaduvikumeeleolud, künism, Sachlichkeit, konkreetsus, must huumor – tunduvad mulle praegu väga hingelähedased, muudkui on see tunne, et “jah, tõesti, täpselt nii”. Berliini Poesiefestivalil oli mu jaoks avastus makedoonia luuletaja Nikola Madzirov, kes oktoobris käis ka Tallinnas.

Meil on sel aastal ilmunud head tõlkeluulet: Märt Väljataga W. H. Audeni tõlkeid (“39 luuletust ja 5 esseed”) olin lugenud juba enne raamatu ilmumist, aasta lõpus tegi rõõmu Wisława Szymborska uus kogu “Herakleitose jões”, mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu.

Mul on hea meel, et Heidi Grenzenil õnnestus Paolo Nori romaani “Tuubat ei ole” tõlge nii hästi – Nori pole tõlkimiseks üldse kerge autor.

Et kustutada lünki oma hariduses, võtsin suvel ette Nick Hornby “High Fidelity” (e k “Elu edetabelid”, tlk Triin Tael) – on see vast nunnu raamat! Samuti lugesin sel aastal esmakordselt läbi ühe John Le Carré raamatu, Vene maffiast rääkiva “Our Kind of Traitor’i” (”Meie tüüpi reetur”) – miskipärast oli see kuulus autor must seni puutumata jäänud. Eks ta ole, luurepealik tsiteerib mõnusas vänges kõnepruugis London Review of Books‘i. Stiil on intelligentselt välja töötatud, tegelased hoolega kujundatud ja ülimalt stereotüüpsed (iseäranis naised).

Andres Kurg:

Suurema osa minu selle aasta lugemismahust moodustas kitsam erialane kirjandus ja enamasti oli see ilmunud ka hea mitukümmend aastat tagasi. Uuematest loetud raamatutest oli muljetavaldav antropoloog Arturo Escobari “Territories of Difference: Place, Movement, Life, Redes” (2008), globaliseerumisest ja sellele vastukaaluks moodustuvate võrgustike toimimisest. Slavoj Žižeki “Living in the End of Times” (2010) on kirjutamise mõttes omaette liigas, kohati võimatult hüplik ja pikitud lõputute anekdootidega. Kes oskaks näiteks vene soprani Anna Netrebko nimest välja lugeda irooniat, et “ta ei vaja seda, ei vaja seksi” [ne trebujet] ning seetõttu on ta (tegelaskujud) armutud meestega manipuleerijad.

Sarah Thorntoni bestsellerit “Seven Days in the Art World” (2008) soovitan igati väärt teejuhina kunstimaailma, eriti silmi avav on see galeriide ja kunstikaubanduse süsteemi koha pealt. Sellele sobiks kõrvale akadeemilises toonis kirjutatud Claire Bishopi “Artificial Hells. Participatory Art and the Politics of Spectatorship” (2012). Omaette nähtus kunstimaailma puhul on näitustega kaasnevad trükised, mis saavutavad kohati entroopilisi mõõtmeid. Selleaastase mammutnäituse Documenta 13 kataloog avaldati kolmes osas, esseede osa “The Book of Books” (767 lk), näituse dokumentatsioon “The Logbook” (319 lk) ja tööde taustu selgitav “The Guidebook” (350 lk).

Ilukirjandusega kokkupuuted on mul sel aastal olnud hüplikumad, teiste hulgas näiteks W.G. Sebaldi “Saturni rõngad” (tlk Mati Sirkel, 2011), Ian Marchanti “Something of the Night” (2012), T.C. Boyle’i “Drop City” (2004). Kogumik “Mitte-Tartu” (toim Sven Vabar, 2012) oli haarav lugemine, piltidega koos mõjus see omamoodi noir linnakirjandusena. Kahju ainult, et seda alternatiivset hoiakut ei olnud lõpuni välja mängitud ja raamatu kujundus jäi siiski traditsiooniliseks.

Oliver Laas:

Tänavustest lugemiselamustest jäi teooria ja ilukirjanduse piirimaile Georges Pereci inglise keelde tõlgitud tekstide kogumik (prantsuse keelt ma kahjuks ei oska) “Species of Spaces and Other Pieces” (1997). Emakeeles on raamatu nime esimese poole moodustav essee, “Ruumiliigid” (tlk Anti Saar, 2011), ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas. Valdav osa ülejäänud raamatusse koondatud tekstidest on aga kättesaadavad kogumikus “Mõelda/liigitada ja teisi tekste” (koost Marek Tamm, tlk Anti Saar jt, 2008).

Ootamatult lõbus lugemine oli Jamie Whyte’i “Crimes Against Logic: Exposing the Bogus Arguments of Politicians, Priests, Journalists, and Other Serial Offenders” (2004). Enamik kriitika alla tulevatest fraasidest, väljenditest ja taktikatest on meie avalikus ruumis esinevate sõnavõttude ning debattide raudvara. Raamatust saab teada miks igaühel ei ole õigust oma arvamusele – rääkimata õigustest üldisemalt –, miks seisukohata ei lükka ümber selle pooldamise põhjuste esiletoomine, miks müstilisusele apelleerimine on lihtsalt teadmatuse tunnistamine ning miks reductio ad Hitlerum kontekstis on Hitler nagu pöörd-Einstein.

Hoolimata mõnetisest aegumisest pakkus Frank E. ja Fritzie P. Manueli mahukas köide “Utopian Thought in the Western World” (1979), kaasahaarava ülevaate utopistliku mõtlemise ajaloost õhtumaises kultuuris. Kunsti käsitlevatest raamatutest jäid meelde Julian Stallabrassi kriitiline “Art Incorporated: The Story of Contemporary Art” (2004) ning Paul Virilio õhuke aga provokatiivne “Art & Fear” (originaal 2000; tõlge 2003). Enamik minu tänavustest filosoofilistest lugemiselamustest vast laiemat lugejaskonda ei huvitaks, kuid tõstaksin esile Harry G. Frankfurti kaunilt ja selgelt kirjutatud raamatu “The Importance of Love” (2006), mille keskmes on hea elu küsimus. See teos moodustab koos kahe blogis varem tutvustatud raamatuga omamoodi triloogia. Frankfurt leiab, et hoolimise kaudu muudetakse maailm tähenduslikuks. Täisväärtusliku elu jaoks on oluline selle taotlemine, millest hoolitakse ning oma elu suunamisel tuleks endalt küsida mitte seda, millest ma peaksin hoolima, vaid seda, millest ma ei saa hoolimata olla.

Piret Peiker:

2012. a. juulikuus korraldasime Tallinna Ülikoolis poliitilisi murranguid ja revolutsioone käsitleva suveülikooli ning suur osa aasta lugemismuljetest on mul seotud selleks valmistumisega. Kuivõrd elitaar- ja osalusdemokraatia ideaalide üle on mu meelest praegusel ajal eriti oluline mõelda, soovitan siin Hannah Arendti teenitult klassikalist “On Revolution” (1963) ja Francisco Panizza toimetatud artiklikogumikku “Populism and the Mirror of Democracy” (2005).

Ilukirjandusliku avastusena nimetan Andrus Kivirähki varast raamatut “Liblikas” (1999), mis, nagu isegi mitme paljulugenud inimesega vesteldes selgus, on tihti “Rehepapi” ja “Mees, kes teadis ussisõnu” varjus lausa kahe silma vahele jäänud. Aga ilmaaegu, ja pealegi pani see poeetiliselt ja kummastatult “Estonia” teatri rajamisest rääkiv tekst vähemalt mind ka hilisemaid kuulsamaid romaane veidi teises valguses üle mõtlema.

Krimikirjandusest mainin Peter Robinsoni romaani “Watching the Dark” (2012) – eelkõige sellepärast, et autor kogus 2011. aastal Eestis loovkirjutamise suveülikoolis õpetades materjali ning suur osa niidiotstest sõlmub Tallinna ja Haapsalu käänulistel tänavatel. Kuuldavasti kavatseb Varrak raamatu uuel aastal ka eesti keeles avaldada. Norivalt lähenedes on romaan süžee poolest ehk veidi laisalt kirjutatud ning pigem Robinsoni kesk- kui tipptasemel, kuid põnevust jätkub ning juba üksi sensuaalsete Tallinna-kirjelduste pärast peaks raamat mõnusaks pühadeaegseks lugemiseks küll igati sobima.

Lõpuks tahan veel tähelepanu juhtida Jancis Robinsoni, Julia Hardingi ja Jose Voillamozi äsja ilmunud mahukale teatmeteosele “Wine Grapes: A Complete guide to 1,368 vine varieties, including their origins and flavours” (2012). Ma ei ole üldse veiniteemade asjatundja või püsipublik, aga see on tõesti väga erudeeritud ning põnevat avastamist võimaldav raamat.

Marek Tamm:

Kriitiline pilk lugemislauale reedab, et lõviosa loetust on võõrkeelne erialakirjandus, mida igaühele elamuse allikana ei tihka välja pakkuda. Aga nopin siis välja mõned potentsiaalselt üldhuvitavamad nimetused, mis lõppevast aastast meelde on jäänud.

Eesti kirjanduses oli tänavu päris priske proosasaak, omaette meeldejääva pesakonna moodustasid loetust kolm teost: Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”, Lauri Sommeri “Räestu raamat” ja Tõnu Õnnepalu “Mandala” (umbes sellises järjekorras soovitaks neid ka lugeda). Kõik nad on laadilt hõllanduslikud, räägivad elust maal ja kirjutatud peenes laadis. Eesti proosa stilistiline koorekiht. Omapärase paari moodustasid minu teadvuses samuti kaks vahedalt vaimukat jutukogu: Elo Viidingu “Teised” ja Maarja Kangro “Dantelik auk”. Eesti proosa satiiriline koorekiht.

Eestissegi jõudnud kõrgharidusreformi tuuleiilides oli kosutav lugeda Cambridge’i ideedeajaloolase Stefan Collini vaimukat pamfletti “What are universities for” (2012). Ühtlasi lohutas see, et Inglismaal on vist asjad ülikoolides (eriti humanitaaria osakondades) veel hullemad, kui meil siin. Seni veel. Ühe ülikooliteemalise teose lugesin tänavu veel – tuntud prantsuse filosoofi Pierre Macherey mulluse raamatu “La parole universitaire” (”Ülikoolikõne”), mis lahkab seda, kuidas filosoofid (Kant, Hegel, Heidegger), õpetlased (Lacan, Bourdieu jt) ning kirjanikud (Rabelais, Hesse, Nabokov jt) on kirjutanud ülikoolist.

Aasta alguses veetsin mõned meeldejäänud päevad Belgia autori Benoît Peetersi kirjutatud Jacques Derrida mahuka biograafia seltsis (“Derrida”, 2010). See on päris hea näide, kuidas kirjutada filosoofi elulugu, nõnda et avaneks korraga nii ta looming kui ka elukäik (varasemast meenuvad Ray Monki teosed, viimasel ilmus muide hiljuti põhjalik Oppenheimeri elulugu). Omamoodi bonus track oli kohe otsa loetud Peetersi päevik nendest kolmest aastast, mil ta seda biograafiat kirjutas (“Trois ans avec Derrida”, 2010). Äsja ilmus muide ka eluloo inglise tõlge.

Suvest mäletan põnevaid retki inimaju toimimisele pühendatud kirjasõnasse, teiste seast tõstaksin esile teada-tuntud Oliver Sacksi teosed, kus on ühendatud rikkalik arstipraksis sorava kirjutamisoskusega: eesti keeleski ilmunud “Mees, kes pidas oma naist kübaraks” (1985, tlk Raul Kilgas, 2003) ja hilisem “The Mind’s Eye” (2010).

Daniel Vaarik:

Esiteks ütlen kohe ära, et ega ma see aasta suurt midagi ei lugenud. Ja see, mida lugesin, see sisaldas ikka korralikku rämpsu. Näiteks mingi Norra joodiku ebausutavad seiklused kriminalistika vallas, nime ei mäleta enam. Aga mõned leiud siiski olid.

Felipe Alfau, “Locos: A Comedy of Gestures”. Võluv raamat, mille kohta keegi hiiliv triikraud ütles “metafiktiivne kogumik omavahel seotud lühijuttudest”. See 1920ndate lõpus kirjutatud ja 1936 avaldatud raamat oli igatahes kindlasti kõige mõnusam raamat, mida ma sel aastal lugesin. Mõjub moodsalt. Läbisegi tegutsevad juttudes autori kontrolli alt väljunud tegelased ja see on Hispaania kirjandusele iseloomulikult voolav ja täis ootamatusi.

Francis Spufford, “Red Plenty”. Mulle üldiselt ei meeldi raamatud, mis üritavad ajaloost ja päriselt elanud inimestest jutustada pedagoogilisi lookesi, kuid Francis on teinud ära suure töö allikatega. “Red Plenty” proovib nõukogude inimese maailma kirjeldada ning iga peatükk koosneb väljamõeldud ja tegelike inimeste lookestest, mis siis näitavad, kuidas elu võis NSVL-is olla. Niipalju kui mina seda lugesin, tundus kõik usutav ja hariv ning üllatuseks avastasin pärast, et teadsin teistele edasi rääkida endagi jaoks uusi ja olulisi detaile Nõukogude ajaloost. (Raamat on ilmunud ka eesti keeles pealkirja all “Punane küllus”, tlk Andrus Maran, 2011).

Sam Lipsyte, “The Ask”. Jälle raamat mingist totaalsest luuserist, ma ei tea, miks need mulle meeldivad, kuid seekord siis kohtume peategelasega, kes peab mingile kuuendajärgulisele ülikoolile sponsorlusrahasid välja ajama ning eriti haledalt kukub tal see pidevalt välja. Hästi kirjutatud, vaimukas, aga ma pole ammu pidanud ingliskeelse teksti puhul nii tihti sõnaraamatut välja otsima (bathos, filberts, faux-bohos, doofuses?).

Jeff Noon, “Channelskin”. See raamat sisaldab gibsonlikke lauseid nagu: “Telesfääri serval, kus spektrum hägustub uduks ja staatiliseks müraks.” Peategelase nahk muutub ekraaniks. Kisub kohe metafooriks. Aga hästi poeetiline tekst. Ütleme nii, et seda raamatut tulekski lugeda teksti pärast, mis vahepeal muutub reaks haikudeks. Süžee on suhteliselt suva. Lõpus saavad kõik surma. Okei, nali, ma ei hakka midagi ette ütlema.

Märt Väljataga:

Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” on tähtis teos ja suuremat sorti õnnestumine. See on well-made romaan, st tehniliselt meisterlik konstruktsioon, mis suudab vältida ahvatlevaid sentimentaalseid ja pateetilisi karisid. Ühtaegu lahe lugemine ja coda iseseisvusaegsele eesti kirjandusele, kus parodeeritakse tähtsamaid nüüdiskirjanikke Oksanenist ja Kivirähkist (tõepoolest, isegi Kivirähki saab parodeerida!) kuni Kausini ja Petronede minu-raamatuteni. Maarja Kangro “Dantelikust august” meeldis “Saluut” ja veel mõni jutt. Arvan, et sedalaadi nüüdisproosa jaoks võiks juba mingi katusnimetuse leiutada: nii nagu 80ndatel räägiti “mudelkirjandusest” või nagu inglise kriitik James Wood mõtles 90ndate hüperenergilise postmodernismi jaoks välja termini “hüsteeriline realism”. Vadile ja Kangrole on omane kerge, loetav stiil, mõõdukas karikatuursus ja absurd (st groteski pilli ei puhuta päris lõhki) ja mitmesuguste ideede kokkupõrgatamine didaktilisust vältides. See laad erineb ühelt poolt Kivirähki või Heinsaare äärmuslikumast groteskist, fantaasiast, manerismist, ja teisalt tuttavlikumast realismist, mis empaatiale rõhudes püüab lugejat kujutatavasse maailma sisse tõmmata. Kas oskab keegi mõnda löövat terminit välja pakkuda? Kas Jan Kausi “Koju”, mida ma veel lugenud pole, annaks samuti selle alla mahutada? Või on ta endiselt grotesksem, sentimentaalsem ja didaktilisem?

Luulest on Hasso Krulli “Veel ju vist” taas midagi sellist, mille kohta kasutaksin tagasihoidlikku väljendit “ime”. Kuidas ta seda küll teeb? Võib-olla õnnestuvad Hassol luuletused nii hästi sellepärast, et ta annab oma kontseptuaalsele, didaktilisele, diskursiivsele küljele voli väljaspool luulet, esseistikas? “Jumalanna pesa” on juba pälvinud päris veenvat kriitikat, aga kui neid spekulatsioone pidada luule headuse eest makstavaks hinnaks, siis oleme igal juhul plussis.

Kommentaarid on suletud.