Esileht > Kirjastamine, Telgitagused > Kirjastamisaasta 2012

Kirjastamisaasta 2012

8. jaanuar, 2013 Marek Tamm

Viimati sai siinsamas ühistööna kokku võetud mullune lugemisaasta, nüüd järgneb katse pakkuda sissevaade lõppenud kirjastamisaastasse. Nimelt andis The Guardiani hiljutine artikkel mõtte viia Eesti kirjastajate seas läbi väike küsitlus, mis neile mullusest tööaastast enim meelde jäi. Saatsin küsimused tosinale Eesti suurema raamatukirjastuse peatoimetajale/juhile, lõviosa neist võttis lahkelt vastata. Küsimusi oli kokku kolm: palusin nimetada
1) raamat, mille avaldamine kõige enam head meelt valmistas;
2) raamat, mis oleks väärinud enam avalikku tähelepanu;
3) raamat, mille oleksin hea meelega ise kirjastanud.

(Esimesed kaks küsimust rihtisid siis konkreetse kirjastuse enda teoseid, viimane kolleegide-konkurentide omi.) Vastused sai sellised (esitatud vastavalt vastajate nimele alfabeetiliselt):

Heli Allik (Tallinna Ülikooli Kirjastus):

1) Esinen igava, kuid ainukorrektse klišeega - hea meel on kõigi raamatute üle, sest annamegi välja vaid häid raamatuid. Ning skaalad, millel neid võrrelda, on liiga erinevad, et ükskõik milline valik ei ootaks selgitust, see selgituse selgitust ja nõnda lõpmatuseni.

2) Reklaamist ja tootetutvustustest ilmajäämine ausalt öeldes ei tundugi painava infouputuse ajastul traagiline. Pigem tahaks öelda, et parim kink raamatule on hoopis hinnalisem loodusvara - vaikus. Aga et mitte jääda ka teises küsimuses päris hämarasõnaliseks, tooksin välja probleemi, millega just klassikaliste ja eksootiliste tekstide kommenteeritud tõlgete puhul oleme kokku puutunud: perioodikaväljaannete sõnul võtaksid nad küll hea meelega teoseid põhjalikult arvustada, kuid väikeses Eestis ei jagu kirjutajaid, sest paar-kolm vabariigi spetsialisti kipuvad juba olema projekti kaasatud.

3) Hea meelega oleks avaldanud Erich Auerbachi “Mimesise” (Ilmamaa, tlk Kalle Kasemaa). Samuti on huvitav meenutada, et 2010. aasta oktoobris pöördusime Peet Lepiku poole ettepanekuga tõlkida eesti keelde valik Boriss Uspenski artikleid. Jäime aga hiljaks. Raamat “Vene kultuuri jõujooni” ilmus 2012. aastal kirjastuses Ilmamaa.

Mart Jagomägi (Ilmamaa):

1) Kaljo Põllu “Igavene tagasitulek: Kaljukunstist kogu maailmas”.

2) Eks kirjastajal on alati oma raamatutega see tunne, et neid ei panda vääriliselt tähele ja seega võiks siin enamuse neist üles lugeda, kuid jääksin siiski sellesama Kaljo Põllu raamatu “Igavene tagasitulek” juurde.

3) “Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg” (Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut).

Krista Kaer (Varrak):

1) Sofi Oksanen, “Kui tuvid kadusid” (tlk Jan Kaus). Hea raamat ja leiab ka ostjaid.

2) Jonas Jonasson, “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” (tlk Kadri Papp). See näitab jälle, et raamat võib olla terves maailmas äärmiselt populaarne, kuid jääda Eestis peaaegu tähelepanuta.

3) Boriss Akunini ja Ljudmila Ulitskaja raamatud (Tänapäev).

Janari Lage (Menu):

1) Väga lõbus ja viljastav protsess oli Siim Holvanduse raamatu “Kõlupead Ameerikas” kirjastamine. Autor on põnev, intelligentne ja vaimukas inimene, nii ka raamat.

2) Ott Kiluski “Veidrikud ja võpatused” oleksid kindlasti väärinud rohkem tähelepanu. Tegu on väga hea jutustaja ja meeleolu loojaga. Usun, et tema tegemistest saame veel kuulda.

3) Tõnu Õnnepalu “Mandala” (Varrak). Tõnu Õnnepalu tekstid on mulle alati väga sümpaatsed olnud, tema kirjastamine oleks privileeg. Lisaks seljatagant hiidlasena on mul hea meel, et ta on uuesti Hiiumaal ning usun, et see raamat on edukas ka kirjastamise kui ettevõtluse mõttes.

Ilvi Liive (Verb):

1) Hea meel on selle üle, et andsime välja Andres Ehini luulekogu “Pilvest ja varesest. Luulet 2010–2011″. Raamatus on Andrese kahe viimase aasta jooksul kirjutatud luuletused, mis ta meile avaldamiseks tõi. Sellest sai üks väga andresehinlik raamat, nii sisult kui vormilt, kõik tegijad panid sinna oma armastuse Andrese vastu. Võib tunduda kummaline, aga selle raamatu tegemisest oli palju rõõmu.

2) Doris Kareva tark ja tundlik luuleraamat “Olematuse aiad”, mis sisaldab ta viimase nelja aasta jooksul kirjutatud tekste on jäänud kuidagi teenimatult tähelepanuta. Ei teagi, kas sellepärast, et arvustajad ei söanda lahata seda väga täpset ja valusat tekstikogu?

3) Oleks soovinud, et sel aastal Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud Eda Ahi esimene luulekogu “Maskiball” (Värske Rõhk) oleks ilmunud Verbis. Tema rütmilis-riimilises luulekeeles ja isiksuseski on midagi ühtaegu alverlikku ja karevalikku, ta tundub kuidagi üleni Verbi sobivat.

Epp Petrone (Petrone Print):

1) Isiklikult mulle… mu enda kirjutatud lasteraamat “Anna hambad”. Kirjastusele laiemalt kaks õnnestumist “aja loo” sarjas: Loone Otsa “Mustamäe valss” ja Maimu Bergi “Moemaja”. Ka “Minu”-sari jätkus endise hooga, kõige rohkem olen rahul Eeva Kauna raamatuga “Minu India”.

2) Justin Petrone romaani “Montreali deemonid” vastuvõtt on olnud nii vaikne. Aga võibolla veel kusagilt tuleb mõni arvustus.

3) Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini ajaloolis-mütoloogiline teos, mis õpetab Eesti naiste käsitöö ilu nägema ja tegema – “Kirjatud teekond”, sama raamat olemas ka inglisekeelselt, “Ornamented journey” (mõlemad Saara Kirjastus). Ka oleksin tahtnud kirjastada Andres Eilarti ja Aavo Koka “Pintsliga tõmmatud linnu” (ning selle eelkäijat, “Pintsliga tõmmatud Eestit”, ja nende raamatute inglisekeelseid versioone; mõlemad kirjastanud Eesti Ajalehed).

Tiina Ristimets (Pilgrim):

1) Minu enda jaoks olid eelmisel aastal Pilgrimi toredamateks töödeks südametarkuse klassika sarjas ilmunud ja uues kujunduses vanad klassikud nagu Maurice Materlincki “Tarkus ja saatus” (tlk Aleksander Aspel) ja Kahli Gibrani “Prohvet” (tlk Doris Kareva). Vaimses kirjanduses on viimastel aastatel ilmunud niipalju pealiskaudset ja mugandatud materjali, et on oluline pöörduda tagasi vundamendi juurde ja tutvustada uuele põlvkondadele vanu häid tähtteoseid, millest kogu tänapäeva uue aja vaimne kirjandus on inspiratsiooni saanud. Raamatute väliselt oli suur rõõm teha Remo Savisaare loodusfotode ja sõnumitega postkaardid.

2) Eestis ilmub nii palju raamatuid, et paljud head jäävad tähelepanuta. Paljud head uued luulekogud näiteks.

3) Mulle meeldis Maimu Bergi “Moemaja”, mis ilmus Petrone prindi sarjas “aja lood”. Samuti aastalõpus ilmunud kirjanduslik mälumäng “Raamat” (Ajakirjade Kirjastus). Mõlemad olid hästi tehtud nii sisu kui vormi mõttes.

Triinu Tamm (Loomingu Raamatukogu):

1) W. H. Auden, “39 luuletust ja 5 esseed” (tlk Märt Väljataga). Lõpuks ometi on eesti keeles olemas valikkogu ühe olulisema 20. sajandi inglise luuletaja loomingust.

2) Kristina Carlson, “Härra Darwini aednik” (tlk Asta Põldmäe). Finlandia kirjandusauhinna laureaadi romaani tegevus leiab aset Inglismaal, Kentis, Downe’i külas, kus veedab vanaduspäevi Charles Darwin. Erinevate jutustajahäälte kaudu luuakse meile pilt n-ö tavainimeste elust ja mõtteviisidest ajal, kui ilmusid Darwini revolutsioonilised teosed. Huvitava kokkusattumusena ilmus romaaniga praktiliselt samaaegselt esmakordselt eesti keeles ka Charles Darwini “Liikide tekkimine” (tlk Mart Niklus).

3) Kõik Koolibri Ajavaimu-sarjas ilmunud raamatud (kui nad poleks nii paksud…).

Tauno Vahter (Tänapäev):

1) Ma pole kunagi osanud nimetada oma ühtainust lemmikkirjanikku, lemmikmuusikut vms, kuid üldjoontes oli 2012 kõige rohkem rõõmu sellest, kui mõni pika töö vili edukaks osutus. Eriline heameel on selle üle kui mõne kohaliku autori raamat suudab läbi lüüa, näiteks Hedvig Hansoni “Jutustamata lugu” või Kristiina Kassi “Õpetaja Kusti kummitab”. Tõlgetest näiteks üks meie läbi aegade suuremaid ettevõtmisi, raamat “Linnulaul” (tlk Allar Sooneste). Aga rõõmu pakkusid ka õnnestunud illustratsioonid või head kujundused, pikka aega töös olnud tõlgete valmimised jpm, head pisikesed leiud ja käsikirjad.

2) Neid on vist igas kirjastuses kahetsusväärselt palju, aga kõige rohkem juhtub seda tõlkeilukirjandusega. Tõlgetest mainiks näiteks Marina Stepnova raamatut “Lazari naised” (tlk Veronika Einberg), mis on väga hea klassikaline romaan.

3) Näiteks Daniel Vaariku “Praktikaaruanne” (Varrak), Kalle Mulli “Isamaa tagatuba” (Tulimuld), Lars Svenssoni jt “Linnumääraja” (tlk Olav Renno, Varrak), Andres Eilarti ja Aavo Koka “Pintsliga tõmmatud linnad” (Eesti Ajalehed). Küünilis-pragmaatiline oleks küll ilmselt vastus, et “mõni halb, aga väga hästi müünud raamat”, sest selle tulu eest oleks saanud ka midagi oluliselt mõistlikumat välja anda.

Ivo Volt (Tartu Ülikooli Kirjastus):

1) 2012. aastal ilmunust tõstaksin esile kirjandusteaduse valda jääva raamatu, nimelt Arne Merilai koostatud mahuka kogumiku “Täiskui: Andres Ehin”. Nagu pealkirjast näha, keskendub raamat Andres Ehini elule ja loomingule, sisaldades põnevaid mälestusi, esmakordselt avaldatud käsikirjalisi materjale, mõne Ehini enda kirjatüki taastrükki ning tervet hulka uurimuslikke käsitlusi. Samuti on lisatud põhjalik Andres Ehini bibliograafia. Kirjandus- ja kultuuriloo ning retseptsiooni seisukohalt on huvitav just eluloolise ja akadeemilise materjali kõrvu, kohati läbipõimunultki esitamine.

2) Arvan, et enam tähelepanu väärinuks Aldur Vungi “”Kuningamäng” ärkamisaja koidikul”, mille allegooriliseks ülesehituslikuks põhimõtteks on pärisorjuslike talupoegade kaardimäng, milles iga mängu järel vahetati rolle. Autor kõrvutab kolme eesti ja üht baltisaksa perekonna lugu läbi mitme põlvkonna, kusjuures aluseks on Prantsuse revolutsiooni aastail Liivimaa kubermangus sündinud neli meest ja nende suguvõsa: Carl Gustav Jochmann, Luiga Jaak, Michel Schwan ja Friedrich Wilhelm Martens. Mulle sümpatiseerib eelkõige sellest raamatust ilmnev perekonnalugude põimitus ning üksikindiviidide valikute ja juhuse seoste kirjeldamine. Siin on peidus mitme jaankrossiliku ajaloolise romaani materjal!

3) Hea meelega oleks meil avaldatuna näinud Mihhail Lotmani valikteoste sarja, mille esimene köide “Struktuur ja vabadus 1: Semiootika vaatevinklist. 1.1. Tartu-Moskva koolkond” ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuses. Seda nii semiootika kui Tartu Ülikooli Kirjastuse ühe fookusteema arendamise soovi tõttu kui ka Lotmani käsitluse ülimalt kaasahaaravat esitust ja stiili silmas pidades.

Categories: Kirjastamine, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.