Esileht > Kirjandusuudis, Kultuuriajakirjandus, Luule > Willkommen bei Freunden ehk Dunajevski Qinghai järve ääres

Willkommen bei Freunden ehk Dunajevski Qinghai järve ääres

2013-hiina-paradiisiaedSee blogi on sisuliselt surnud ja ma ei tahaks kah kalmistul eksitavat lärmi tekitada. Aga kuna Sirbi kirjandustoimetus põlgas ära loo, mis ma neile oma hiljutisest Hiina-reisist kirjutasin (Doris Kareva on kaks aastat tagasi samast festivalist mahedapoolse loo avaldanud), panen selle siiski siia üles. Sest muljeid on kahju jagamata jätta. Tõenäoliselt on see blogi viimane postitus, nii et puhaku ta seejärel rahus.

Aga siin on lugu ise:

2007. aastal algatatud võimsate mõõtmetega Qinghai Järve Rahvusvaheline Luulefestival toimus sel aastal neljandat korda. Festivali keskus on Xining, Qinghai provintsi pealinn, kus 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli 2,2 miljonit elanikku, ehkki praegu räägitakse juba rohkem kui 5 miljonist. Qinghai provints piirneb läänes kahe „mitte-Hiina“ provintsiga: loodes asub uiguuride elupaik Xinjiang („Uigurstan“), edelas Tiibet. Oma nime on festival saanud Hiina suurima, soolase veega Qinghai järve järgi, mida mongolid nimetavad Kokonoriks ja tiibetlased, kellele järv on püha, Tsongon Po’ks. Muu maailm mäletab ka, et Qinghai järve äärest sai 2005. aastal alguse kuulus linnugripp H5N1.

Festivalist võttis osa paarsada inimest, nende hulgas 55 väliskülalist. Qinghai provintsi propagandaosakonna toel korraldatava ürituse juht ja maskott-isik on algusest peale olnud Jidi Majia, nuosu päritolu luuletaja (nuosud on yi-de hulka kuuluv rahvusvähemus; tiibeti-birma rühma kuuluv nuosu keel, mida emakeelena räägib 2 miljonit inimest, on Hiinas valitud kogu 8-miljonilise yi-vähemuse esinduskeeleks). Jidi Majia on ühtlasi Qinghai provintsi2013-hiina-jidi-majia-mattteabeminister, Hiina Rahvusvähemuste Kirjandusühenduse president ja Hiina Luuleliidu püsi-asepresident. Luulekogus, mis koos Jidi Majia muu küllusliku toodanguga meile kingiti, kirjutab kõrge ametimees: „Kirjutan luuletusi, sest aeg-ajalt on mul tõenäosus saada laialdase rünnaku sihtmärgiks.“ Külalistele päris sellist muljet ei jäänud.

Luulefestival annab 2011. aastast välja ka Kuldse Tiibeti Antiloobi preemiat: selle kandidaadid ja laureaadid valitakse mitte festivali lihtkülaliste, vaid maailmakuulsate poeetide seast, kes siis spetsiaalselt Hiinasse auhindamisele kutsutakse. Eelmised laureaadid olid Tomas Venclova ja Juan Gelman, sel aastal anti preemiad süüria luuletajale Adonisele ja acoma-indiaanlasele Simon J. Ortizele (näete, kuidas Hiinas rahvusvähemusi hinnatakse!).

Järgnevalt toon ära väikese festivalipäeviku.

6. august.

Pekingi lennujaama passikontrollis tervitasid saabujat suured punased loosungid: Welcome, my friend! ja Willkommen bei Freunden! Päeva jooksul koguti väliskülalised kokku lennujaama lähistele rõskete tubadega puhkekeskusse. Õhk oli lämbe nagu aurusaunas, miski – õhusaaste või kujutlus sellest – ajas kergelt köhima, ritsikad saagisid oma industriaalselt valju saagimist. Saime üksteisega tuttavamaks, ajades festivalialguse tüüpjuttu: „Ahaa, sa oled X-maalt, kas sa tunned Y-t ka?“ Slovakk Milan Richter luges juba esimesel söögiajal pöörleva laua taga üles arvutult maailma luulekuulsusi ja nobeliste, kes on ta lähedased semud. VIP-gruppi, kuhu kuulusid Adonis ja Ortiz, polnud mõistagi meie seas.

7. august.

Hommikul lendasime Pekingist Xiningi. Lennujaamas nägin muude reklaamide seas pannood, millel naeratas punalippude ja aastaarvude 1949-2013 taustal ülikonnas krapsakas mees. Partei on 64 aastat võimul olnud. Muidu näis pangareklaame avalikus ruumis siiski rohkem olevat kui partei omi.

Xining on Hiina üks saastatumaid linnu, China.org.cn andmetel oli ta 2012. aastal õhusaastelt Hiinas 10. kohal. Mõnele luuletajale meeldis siiski kangelaslikult uskuda, et me viibime ühes maailma saastatuimas linnas üldse. Xining asub umbkaudu 2300m kõrgusel ja suveilm on seal meeldivalt kerge; linnast voolab läbi Kollase jõe harujõgi Huang Shui.

2013-hiina-politsei-miniautoHotelli jõudes varustati meid Qinghai provintsi propagandaosakonna pappkotiga, mis sisaldas mitu kilo hiinakeelseid raamatuid, nokatsit ja festivalikataloogi me endi kohta, mis oli samuti vaid hiinakeelne. Nii saime sealt festivalikaaslaste kohta teada üksnes aastaarvud, tundlikumate poeetide kohta mitte sedagi. Eelnevalt oli meil palutud kirjutada essee festivali põhiteemal Poets’ Individual Writing and2013-hiina-soidukSociality of Poetry (luuletajate individuaalne kirjatöö ja luule sotsiaalsus – ehkki sociality tähendab pigem seltskondlikkust, pidasid hiinlased sellega silmas siiski ühiskondlikkust). Ent ka esseedest olid kataloogis vaid hiina tõlked.

5-tärni hotelli ees seisis installatsioon kirjaga Love our China. Fuajeed kaunistasid liiliad ja plastikkaladega marmorbasseinid. Mu vannitoas oli paar plastikpaneeli katki ja ühel hetkel lõpetas töö ka WC loputuskast. See-eest asus otse WC-poti kõrval telefon ja vannitoal olid klaasist seinad. Nii sain 10. korrusel otse vannist kollakashalle suduseid linnavaateid nautida. Aknasse paistsid ulmelise metsana kerkivad 35-korruselised elamud, mille katuseid ehtis kuni keskööni kuldne valguspärg. Hiina energiatarve üha kasvab ja kivisöepõhiseid elektrijaamu, mis on õhu üks põhilisi saasteallikaid, kavandatakse üha juurde. Kuna majad olid nii kõrged, tundusid nad saledad ja haprad. Mulle meenus Shanghai majabloki ümberkukkumine neli aastat tagasi, ent netist järele vaadates selgus, et too maja oli kõigest 13-korruseline. 35-40-korruselise maja varing oleks kõvem kärakas. Vaid vähesed korteriaknad olid neis majahiiglastes valgustatud.

Ühel hetkel helises mu numbritoa uksekell, uksel seisis sõbralik vanahärra, kes teatas, et tema nimi on Yang Zongzen, ta ei kuule eriti, aga on mu essee hiina keelde tõlkinud. Nüüd tahab ta kooskõlastada, kuidas seda homsel foorumil ette lugeda. Mitte kõigile ei saavat see au osaks! Mul polnud ingliskeelset originaali välja trükitud, kuna olin lootnud selle kataloogist leida. „Saan ma selle hotellis välja printida?“ küsisin ma. „Ah, te siis unustasite!“ ahhetas härra. „Mul on see arvutis olemas,“ ütlesin, „prindime välja!“ Aga tõlkija raputas pead, tegi õnnetuid häälitsusi ja kadus. Koos temaga kadus ka mu šanss Hiinas suurele auditooriumile poliitikast ja kunstist rääkida.

8. august.

Festivali avapäevaks olidki ette nähtud vaid foorumikõned. Koos2013-hiina-konverents-meesterida iisraeli luuletaja Tal Nitzaniga konverentsikeskusse siirdudes nägime, kuidas hoone ees trepil poseerib pildistajatele kord ühe, kord teise austajaga Kuldse Tiibeti Antiloobi peatne laureaat Adonis. Teine võitja Simon Ortiz kandis mõlemas kõrvas kauneid, alati tualetiga sobivaid kõrvarõngaid.

Avatseremooniaks oli lavale istuma pandud terve rivi meesluuletajaid. Lisaks Jidi Majiale, Adonisele ja Ortizele kaunistasid lava veel näiteks venelane Maksim Amelin, tšaadi luuletaja Nimrod Benadjangrang ja noor, luule tuleviku pärast alatasa ärevil sakslane Steffen Popp. Kui mehi oli järgemööda tutvustatud, ilmusid välja näitsikud  Hiina eri piirkondade traditsioonilistes rõivastes. Näitsikud hoidsid enda ees jämedat punast riideriba; nüüd paluti meestel püsti tõusta, esile astuda ja punane kangas läbi lõigata. Vaene Steffen põdes pärast hirmsasti, et ta sellisel defloratsiooniriitusel pidi osalema. Uurisin nii Steffenilt kui ka Maksimilt, mille alusel nad lavale istuma valiti, ent asi jäi mõistatuslikuks neilegi: paarkümmend minutit enne tseremoonia algust oli neile lihtsalt käsk antud, et nüüd on lavaleminek.

Avakõne projitseeriti ka ingliskeelses tõlkes seinale – selles väljendatav uhkustunne Gesari-laulude üle tekitas mitmes lääne luuletajas tõredust: Gesarit peetakse ju traditsiooniliselt tiibetlaste varaks! Kõik ülejäänud ettekanded aga loeti ette tükati: tükk originaalkeelt, tükk hiina või inglise tõlget. Üks inglise keelde tõlkiv hiinlane meeldis mulle eriti, kuna ta peaaegu karjus oma tõlkeid, ikka ekstaatilises rõõmus. Individuaalsuse ja sotsiaalsuse teema pidi jätma mulje avatusest, perestroika-meelsusest. Aga ega sel teemal midagi teravat ega ootamatut öeldud. Ka lääne luuletajad kippusid pigem rääkima inimloomuse sügavast ühtsusest, mille luule oma eri vormides esile toob. Ma ei teadnud enam, kas oleksin ise tahtnud midagi lavalt hõigata. Ei, võib-olla oli parem, jah, tõesti oli parem, et ma püünele ei pääsenud. Hakka või muretsema, kas mu kirjatükk paistis tõesti nõnda sile, et see algselt välja valiti. Tubli osa hommikupoolikust ilusaid sõnu kuulanud, otsustasin minna Xiningi linnaga tutvuma.  Minuga ühinesid soomlane Jouni Tossavainen ja peruulanna Denisse Vega Farfan. Denisse on veel noor, 26-aastane, ja usub Suurde Luulesse. Nii hakkas ta varsti oma luuletajakäitumise pärast muretsema ja pöördus konverentsihoonesse tagasi. Läksime Jouniga edasi ja leidsime wp_000465sildade alt ja parkidest üha uusi, kirevais rõivais ja enamasti surmtõsiste nägudega rahvatantsijad, kelle tantsule tegid energilised vanamehed ersude ja trummidega saatemuusikat. Miks neid nii palju oli? Kas tegu oli mingi pühaga? Hiinlased ei osanud meile seda hiljem kommenteerida. Muigama ajas kujutlus, et rahvusvahelise luulefestivali külalistele tehakse Hiina õnneliku elu potjomkinit. Kuigi jah, me oleks ju sel hetkel pidanud konverentsisaalis istuma. Parkides mängisid vanemad härrad mängu, mille ma hiljem tuvastasin tiibeti malena (seda mängiti kollektiivselt ja väga emotsionaalselt), prouad lahutasid meelt doominoga. Peaväljakul lennutasid poisid ja vanamehed lohesid. Minu keep smiling’ule, mis teise pilku kohates automaatselt sisse lülitub, vastasid Xiningi elanikud jahmunud tõsidusega. Kaks õlut jõeäärsete plastiklaudade taga maksid kokku 18 jüääni, umbes 2 eurot sentidega. Õlu oli ka väga lahja, 2,5-kraadine. Aga siiski “mitte väga soe”, nagu Jouni tõdes.

Kella nelja paiku läksime vaatama, kuidas asjad foorumil on edenenud, ja saime osa veel nii mõnestki kõnest. Saksa legendaarne sinoloog Wolfgang Kubin, kes tekitas mõne aasta eest elevust väidetega, et hiina nüüdisaegne kirjandus on praht, jätkas karmi joont. Ta väitis, et hiina kirjandus paistab kehv, kui arvestada romaani: ainus kõlbulik osa hiina praegusest kirjandusest olevat luule. Mõtlesin, et eesti keelde on hiina nüüdiskirjandusest tõlgitud ikka vaid luulet, meelde tulid Kalju Kruusa tõlgitud Shu Ting, Hai Zi ja Ai Qing (kunstnik Ai Wei Wei isa) ning Lauri Kitsniku tõlgitud Bei Dao. Aga nobelist Mo Yan kirjutab proosat. Mida ma paraku pole lugenud. Kubin väitis, et kõik hiina luuletajad, kes vähegi huvitavad tunduvad, on saksa kultuuriruumis saanud oma tõlkeraamatu, ent oma hiinakeelset tõlkeraamatut pole mitte ühelgi saksa ega austria luuletajal. Hiljem kuulsin, et Kubin olevat sama jutuga esinenud ka eelnevail aastail – mis ei tähenda, et faktid tõlkimise kohta oleksid kehtivuse kaotanud. Kubinit pahandas ka naiste vähene esindatus, ja ennäe, pärast teda saigi sõna üks nooruke hiinlanna: tema ja Denisse (kes ei pöördunud tagasi asjata!) olid selle päeva ainsad naiskõnelejad mitmekümne mehe seas.

Pärast foorumit toimus avabankett, kus pakuti erandlikult ka veini – küll väga vaoshoitult, kahe sõrmekese jagu. Hästi, peab tunnistama, et meie laudkond (eestlane, soomlane, venelane ja armeenlane) nõudis lõpuks ettekandjailt välja kogu veini, mis välja nõuda oli. Paarisaja inimese jaoks varutud kogus paistis olevat sama, mis meil varutakse, kui külla tuleb 3-4 sõpra. Li Bai kommete järgimist ei paistnud kusagilt. Hiina meespoeedid grupeerusid omaette laudadesse, öeldes seal kõik koos püsti tõustes viisakalt tooste (segunemist lääne ja hiina luuletajate vahel ei toimunud paraku ka järgnevail päevil). Ühel hetkel võis näha, kuidas peakülaline Adonis istub tohutu suure VIP-ide laua ääres üksinda.

9. august.

Kell 7 hommikul alustasime sõitu festivali nimipaika Qinghai järve äärde. Bussis istus mu kõrval hispaania keelt tudeeriv 24-aastane hiinlanna, kelle inglise nimi oli Cindy ja hispaania nimi Esperanza. Cindy polnud kunagi Hiinast välja saanud, ent rääkis väga head hispaania ja korralikku inglise keelt. Ta oli partei liige („Muidugi!“) nagu ta mõlemad vanemadki. Cindy uskus partei sisemisse dünaamikasse ja uuenemisse. Kes Hiinas käib, sel on raske mitte tajuda riigi pelutavaid kasvuambitsioone ja ambitsioonide räpakat, inimmõõdutut teostamist. Jah, kinnitas Cindy mu jutu peale, meil on palju probleeme, jah, hiinlased tajuvad korruptsiooni ja keskkonna saastamist teravalt, jah, rahulolematus kasvab. Cindy tahtis endale traditsioonilist perekonda.

Ta rääkis, et kui mõlemad vanemad on üksikud lapsed, võivad nad muretseda kaks last, ja jagas lahkelt päikesekaitsekreemi: Qinghai järv asub 3200m kõrgusel ja päike on seal väga intensiivne. Uurisin, kuidas ta telefoniga SMS-e saadab: esmalt lüüakse silp sisse pinyin’is, siis pakub programm valiku hiinakeelseid vasteid. Tee ääres nägime tiibetlaste telke, jakikarju ja palvelipukestega väravaid. Barakilaadsete majade ees müüdi mett ja õnne proovisid ka mõned lääne hipide moodi hääletajad.

Qinghai järve äärde on hiinlased rajanud terve luuleväljaku, mida ääristavad maailma eeposekangelaste pronkskujud, üks ilusam kui teine – muide, näojooned olid neil kujudel tõepoolest kenad nagu Barbie-nukkudel. Või täpsemalt, kui teisi eeposi – “Iliasest” ja “Beowulfist” nyangade “Mwindoni” – esindasid pronksi valatud tegelased, siis Kalevala koostaja Elias Lönnrot (hiinlaste kirjapildis2013-hiina-lonnrot-tshaadi-poeediga Lunrut) oli kohal isiklikult, seisis seal pikas pronksmantlis. Oletan, et ta on ainus soomeugrilane, kel Hiina territooriumil oma monument.

Skulptuuriallee viis luulemüüri juurde; müürile, mille ülaosas asusid maailma suurte luuletajate (Li Bai, Shakespeare, Ahmatova jt) hauakivilaadsed reljeefid, jätavad kõik festivalikülalised oma allkirja.

Et sõit Xiningist Qinghai järve äärde kestis kaua ja bussis pakuti meile lahkelt vett, viisid neiud meid esmalt siiski luulepargi WC-majakesse. Seal selgus, et olen vaatamata Venemaa-treeningutele kehvake ja kergesti traumeeritav: kui tüüpilise kükitamiskabiini ukse avasin, hakkasin läkastama ja tormasin välja, joostes sugudeüleses kätepesuruumis auväärt Adonise peaaegu pikali.

Hongkongis elutsev egiptuse luuletaja Elsayed Gouda Ibrahim seisis teisel pool majakest ja irvitas, kui nägi mind sealt välja jooksmas. Rõõmsalt meenutas ta, et ka Must Surm sai omal ajal alguse Hiinast.

Auhindamistseremooniat, Kuldsete Tiibeti Antiloopide üleandmist jälgis päikesehirmus publik vihma- ja päevavarjude alt. Adonis pidas laululiselt kõlava araabiakeelse kõne sõnas peituvast vabadusest (mulle tõlkis seda natuke Elsayed, kes võttis mind ka oma vihmavarju alla). Simon Ortiz kõneles tänutundes ja siiruses, kuidas väikerahvad peavad olema iseäranis abivalmid. Kõik sobis kenasti pidupäeva, keegi ei hüüdnud: “Tiibet vabaks!” või “Uigurstan vabaks!” või “Liu Xiaobo vabaks!” Tiibetlasi, kes moodustavad Qinghai provintsi elanikest veidi alla poole ja kelle püha järve ääres me olime, meenutas tseremoonial siiski sõnapaar “tiibeti antiloop”.

Tseremooniale järgnes sümfooniakontsert. Mängiti Morriconet, Verdit ja – see ta oli!– Dunajevski avamängu filmile “Kapten Granti lapsed”. Arvasin, et keegi peale minu ei tunne seda lugu ära, aga lätlane Janis Elsbergs mäletas, et “see muusika oli mingist nõukogude lastefilmist”. Janis on lätlaste kunagise Nobeli-kandidaadi Vizma Belševica poeg – tean, kui totter on inimese iseloomustamiseks tema vanemaid välja tuua, aga Janis oli nii cool’i hoiakuga, et ta kindlasti andestab selle teo. Suure Luule ja Suureks Luuletajaks saamise suhtes oli ta sümpaatselt skeptiline. Rahvusvahelisest poeetilisest suhtlusest oli Janis teinud ka luuletuse: I translate you, you translate me, and we both will put in our CVs.

Pärast kontserti kirjutasime oma nimed kuulekalt hiigelpaberile, et need hiljem luulemüüri raiutaks – me kõik, välja arvatud Janis.

Sel õhtul toimus ka festivali esimene luulelugemine Palvete Väljakul, hiljuti ehitatud budistlikus pühamus Guides, Huang He jõe ääres. Pühamus asus muuhulgas VIP lounge, kus puhkasid parajasti politseinikud. Ülal terrassil aga paiknes suur bassein, mis oli üleni täidetud erkkollaste, punaste, roosade plastiklilledega, millele heideti eri värvi valgust; sinine lava asus otse vee kohal ja taamal kõrgus kuldne pöörlev stuupa. Ühesõnaga, pilt oli paradiislik.

Õhtu algas noorte ameeriklaste Mississippi blues’iga, mille saatel hakkas laval viimaks tantsima flamenco-kleidis hiinlanna. Õhtu algus kulges väga aeglaselt, ent esinejaid – hispaania- ja hiinakeelseid poeete – oli palju. Kahju oli sellest, et hiina poeedid etlesid kogu festivalil ikka vaid hiina keeles, alles eelviimasel õhtul püüdis üks ennastsalgav tõlkija mõnele neist järeltõlget teha. Aga ega Eesti kirjandusfestivalide puhuks meie luulet kah inglise keelde tõlgita. Denisse alustas esinemist Li Baile pühendatud luuletusega. Meil aga ei lastud ka siin Li Bai jälgedes kõndida, lõõgastavaid jooke ei pakutud, Cocale või Sprite’ile (mida hiinlased pudeliveele eelistavad) tuli ise poodi järele minna. Viimaks unustati pika õhtu peale üks esineja ära; et tähistada luulelugemise lõppemist, pandi mängima vali, 80ndate nõukogude restoraniestraadi meenutav muusika.

Kui me Guides hotelli jõudsime, meenutas armeenlane Hrant Aleksanjan, et tal on kaasas Ararati konjak. Ta soovis seda lahkesti koos uute läänemereäärsete sõprade ja loodetavasti ka tulevaste tõlkijatega juua, aga olime pärast pikka luuleõhtut nõnda tümad, et konjaki nautimiseks polnud enam kellestki asja. Nii läks paraku ka järgmiste õhtutega, nii et vaene Hrant vist viiski konjaki Armeeniasse tagasi.

Öö Huang He äärses hotellis ei möödunud siiski ekstsessideta. Nagu hommikul kuulsin, oleks me 3-tärni hotellis Malta poeet Immanuel Mifsud peaaegu surma saanud. Astudes numbrituppa, nägi ta selle sissekäigus ämbrit. Ämbril oli põhjus: numbritoa laest tilkus vesi. Korraks astus luuletaja vannituppa, ja kui ta sealt väljatulekuks jälle ukse avas, kukkus toalagi raginal alla. Toast välja pääsemiseks tuli tal ehituspraht ukse eest ära nügida ja seejuures õnne tänada, et ta ei astunud vannitoast välja paar sekundit varem.

10. august.

Pärast Jaspiskeisri taoistliku pühamu külastamist (lahedawp_000586sünkretistliku religioonina haarab taoism endasse ka Konfutsiuse ning teinekord Jeesusegi) toimus Guide geoloogilises pargis, rabavalt ilusate punaste ja oranžide mägede keskel Läänemere ja Mitteleuropa luulelugemine, muidugi koos hiina luuletajatega. Teadustajad ütlesid pea iga luuletaja kohta: very famous, very well-known. Kuna lugejaid oli ka seekord palju, hoiatati umbes neljanda-viienda esineja järel: „Kui teil on alla 10-realised luuletused, võite lugeda kaks luuletust, kui pikemad, siis palun lugege ainult üks.“ Pidasin nõudmisest kinni ja lugesin ühe luuletuse neist kolmest, mis ma olin korraldajaile saatnud. Seda luuletust polnud aga paraku hiina keelde tõlgitud ja nii jäi hiinakeelsele publikule mu inglise-eestikeelne esinemine arusaamatuks. Poolteist luuletust – pool eesti, terve inglise keeles (et mitte lasta rahvusvahelisel publikul üksnes eesti „keelemuusikat“ kannatada) – oli kõik, mis hiinlased said vastutasuks mu sõidutamise eest 6300km kaugusele Pekingisse ja sealt edasi (geograafiliselt küll tagasi).

2013-hiina-janis-ja-hrant-kollaste-plastiktoolidegaRõõmsad kollased plastiktoolid, millel publik geoloogilises pargis istus, polnud paraku kuigi vastupidavad: kolm neist purunes ja soliidsed härrad – rumeenia luuletaja, vene kirjandusteadlane ja viimaks ka üks hiinlane – kukkusid üksteise järel põrandale.

Õhtuks toodi meid jälle tagasi Xiningi, kus hotelliaiakeses toimus järgmine luulelugemine (prantsus- ja ingliskeelsed luuletajad, juuditar, bulgaarlanna Aksinia Mihailova, hulk hiinlasi). Luuleõhtu alustuseks kutsuti veel kord lavale kummardama Adonis, saatemuusikaks uhkesti Rossini „Wilhelm Telli“ avamäng (muidugi alates fanfaaride ja kappamise kohast). Tellimata visuaalseks taustaks olid värvimängud linna pilvelõhkujate seintel. Heart beating, life beating, all beating, laulis Simon Ortiz. Mõneltki kolleegilt oleks tahtnud rohkem kuulda kui üks-kaks teksti, et „maitsest aru saada“, aga festivali tohutud mastaabid seda paraku ei võimaldanud. Jidi Majia väsis luulekuulamisest peagi ja hiilis esireast koos VIP-kaadriga minema.

Seekord pakuti luuleõhtul ka õlut ning arbuusi- ja draakoniviljalõike. Kui hiinlastele mõni luuletus iseäranis meeldis, hüüdsid nad „ho!“. Hakkasin „meie omadele“ kah niimoodi hüüdma ning mulle järgnesid Jouni ja sloveen Ivo Svetina; hiinlased vaatasid me hüüdmist rõõmsa heakskiiduga. Õhtu lõpetuseks mängiti seekord Strauss Vanema Radetzky marssi.

11. august.

Hommikul viidi meid ekskursioonile Ta’eri (Kumbumi) kloostrisse, praegugi tegutsevasse tiibeti budismi keskusse, mis on rajatud Gelugpa sekti rajaja Tsongkhapa sünnikohta. Nagu eelmisel päeval Jaspiskeisri pühamus, ei seletatud meile ka siin midagi, kõik tuli ise Dorling Kindersley reisijuhist järele vaadata. Kloostriõuedel oli mitu „rahapuud“, tiibeti mungad poseerisid meelsasti suure kivi taustal, kus Mao nägu oli Mao näos kinni (kõigil Hiina rahatähtedel on2013-hiina-munk-taeri-kloostri-rahakivi-eesteatavasti esimehe pilt).

Üks tolle päeva luulelugemisi toimus Xiningi ajaloomuuseumis, mis pakkus nõukogude ajal koolis käinule palju äratundmist. Üles olid pandud nukumudelid kõigist vendluses elavatest vähemusrahvustest ja nende kommetest-tegemistest. Tahvlid kuulutasid, kuidas Hiina mitmekesiste rahvuskultuuride tihedad sidemed on ajas üha tugevnenud; ühiskondlikule arengule on kaasa aidanud kõigi vennalike rahvusgruppide kooselu ja õitseng. Samuti saab teada, kuidas 13. sajandil jõudis Mongoli valitseja Kuoduan kokkuleppele Tiibeti usujuhi Saban Gonggejianzaniga ning sestsaati on Tiibet olnud Hiina territooriumi ametlik osa.

Päevakavad olid üpris muutlikud ja muutustest teavitati inimesi individuaalselt – kui kedagi söögilauas nähti. Seetõttu jäime Janisega natuke hiljaks lõpukontserdile, kus esitati maailma luulet hiina tõlkes koos kooriteostega Jidi Majia sõnadele. Kontsert-etlemine oli õigupoolest multimeediaetendus: sellal kui mahedavärvilistes, kullaga palistatud kleitides tütarlapsed või ülikondades härrad ilmekalt luulet esitasid, musitseeris teksti saateks sümfooniaorkester Chang Changi juhatusel, seinale aga projitseeriti hõreda resolutsiooniga ülevaid vaateid mägedest, kullilennust, kappavatest hobustest ja muistsetest vaasidest ajaloomuuseumis.

Kas te oskaksite järgnevad kombinatsioonid ära arvata? Gary Snyderi teksti saatis Flöötide tants Tšaikovski “Pähklipurejast”, indiaanlase Simon Ortize luulet illustreeris Mozarti “Väikese öömuusika” keskmine osa. Tomas Venclova luuletusele mängis pianist saateks Debussy Clair de Lune’i, sellal kui videos puhkesid erootilised õied. Vahepaladeks esitati ka laule, näiteks lubas programm: “Weber (Germany), Tingk of me”. See osutus lauluks Andrew Lloyd Webberi “Ooperifantoomist”, mille taustale projitseeriti hägune muusikali plakat. Õhtu naelteks olid mõistagi Jidi Majia tekstidele loodud võimsad koorilaulud: muusikaliselt militaarsed, sõnaliselt kodupaiga loodust ülistavad. Oh, Mt. Kunlun, / Most sacred in the popular estimation, ütles Kunluni mäeahelale kirjutatud hümni tõlge (“Oo Kunluni mägi, kõige püham populaarse / üldrahvaliku hinnangu põhjal”; hakkasime oma väikeses ringis väljendit in the popular estimation hiljemgi kasutama). Esimene koorilaul, mis oli samuti lumisele mäele pühendatud, kõneles tõlke põhjal järgmist: I… watch the starry veil of Maya fall / Into darkness of the mother’s belly (“Ma vaatan, kuidas tähine maaja loor langeb ema kõhu pimedusse”). Kontserdi lõppedes tõusis Adonis esimesena püsti ja hakkas innukalt aplodeerima.

Vastu ööd toodi meile kõigile numbrituppa kotitäis kingitusi Jidi Majialt: saime omale Jidi Majia kõned, kakskeelse luulekogu (kokku 818 lk), CD-d tema sõnadele loodud muusikaga, ent samuti polüestrist mati, kuhu olid sisse kootud Jidi Majia nimi ning noolega läbistatud süda ja valge rahutuvi. Ja veel, last but not least, oli kotis Qinghai järve ääres asuva luulemüüri pronksist mudel. Mudel oli kopsakas, aga mina olin otsustanud pärast festivali omal käel veel mõneks päevaks Pekingisse jääda. Tundus, et Jouni oli üks väheseid, kes mudeli koju kaasa viis, põhjendades seda vajadusega paadiankru järele.

Mõni aeg hiljem saadeti kõigile väliskülalistele e-kiri, kus paluti kommenteerida Jidi Majia kõnede tõlget. Paar päeva hiljem saadeti sama nõudmine uuesti, juba isiklikult üksnes mulle. Samuti saime kaasa üleskutse kirjutada Qinghai teemadel luuletus järgmisel aastal ilmuvasse kogumikku. Eks ta ole. Luule egiidi all tahtis Hiina näidata oma vägevust, aga see, mis ma nägin või mis me nägime, polnud mõistagi see, mida näidata sooviti. Oh jaa, need nad on, need meie lahknevad inimesekontseptsioonid ja eeldused. Küll see lääne2013-hiina-ersumangija-pekingis-haisu-seesinimene ikka pretendeerib üldinimlikkusele ja kaldub eksotiseerima ja oktsidentaal-šovinistlikult irvitavaks Beaviseks-Buttheadiks muunduma ja nii edasi. Aga on asju, mille puhul ei taha kultuurirelativistiks jääda. Pärast siinset pikka juttu tahaks selle teema juurde millalgi tagasi tulla. Olen Eesti Kirjanduse Teabekeskusele tänulik, et mind sellele festivalile saadeti.

  1. Kommentaare ei ole.