Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos, Vana klassika > Kolm raamatut minevikust

Kolm raamatut minevikust

1. aprill, 2009 Vana kaasautor

tuuldelennanudjpgmalestusikadunudjpgkures4_sjpg

Viimase aja lugemine on kaldunud jälle ajalukku, seekord Eesti ajalukku ja raamatud on äratanud hulga mõtteid. Neid raamatuid on aga kolm, kahed mälestused ja üks päevik: Camilla von Stackelbergi “Tuulde lennanud lehed”, Berndt von Stadeni “Mälestusi kadunud maailmast” ja Voldemar Kurese “Seitsme lukuga suletud raamat”, vol. IV. Esimesed on muidugi baltisakslased, ema ja poeg (Stackelbergiks sai Camilla von Staden, sünd. von Voigt, oma teises abielus), viimane teeb põhjalikke ülestähendusi eesti pagulaselust Rootsis, põhjalikkusest annab aimu see, et neljasajale leheküljele mahub vaid kolm aastat 1954–56.
Camilla von Stackelberg ja Voldemar Kures on üsna täpselt kaasaegsed (s. 1895 ja 1893), kõigi kolme ülestähendused on tehtud paguluses pärast II maailmasõda ja kõik nad jutustavad Eestist ja meie sõdadevahelisest põgusast vabariigist.
Tõsi, Camilla kaunimad mälestused pärinevad veel baltisaksa viimasest kuldajast, ilusast elust enne maade ja positsiooni kaotust. Ja peale selle ei jutusta tema raamatu esimene pool mitte Eestist, vaid nüüdses mõttes Lätist, sest pärit on ta Võnnust. Aga tema jaoks on see Liivimaa, nagu Tartugi. Ja elades sõdade vahel nimelt Eestimaal Tallinnas, ei võrdle ega vastanda ta mitte niivõrd eesti ja läti, kui Eestimaa ja Liivimaa mentaliteeti. Ja erinevad need tema silmis olid! Eestimaalased (arvesse tulid muidugi saksa soost eestimaalased, mitte alamrahvas) olid tema arvates ühtepidi vähem kõrgid ja seisuslikud kui Liivi- ja Kuramaa suured aristokraadid, teistpidi aga isegi kosmopoliitsemad ja igal juhul rohkem “venestunud”. Peterburi oli eestimaalastele palju rohkem oma linn ja kõik venepärane oli Tallinnas palju rohkem juurdunud kui Riias. Huvitav.
Huvitav on nii tema kui tema Tallinnas kasvanud poja mälestustes ka see, kui eraldi eestlastest-lätlastest elasid need baltlased (sest eks kanna just baltisakslased ajaloolise õigusega seda nimetust) kuni viimase otsani, isegi kui mõned neist uute vabariikidega enam-vähem leppisid ja koostöödki üritasid teha. Paruniproua von Stackelberg ei ütle Eesti Vabariigi kohta küll ühtegi halba sõna (eks oli see mälestuste kirjutamise ajaks juba ka tema kaotatud kodumaa!), aga arvatavasti ta isegi ei teadvusta endale, kui üleolevalt ta samas sellesse “pärismaalaste riiki” suhtub. Kasvõi oma tunnustuses: kui vabariigi algaastail armastasid peened eesti preilid trammiga Kadriorgu sõites salamahti pabertuutust suitsuräimi nosida ja härrad pidasid väga šikiks jalavarjuks läikivaid kummikalosse, mida ka kuiva ilmaga kinga otsa tõmmati (vrd. uue iseseisvuse algaastate hamburgerid ja dressid!), siis peagi olevat õpitud siiski päris elegantselt riides käima ja viisakalt käituma. Nagu nüüdki!
Samal ajal piirdus kahe, vana ja uue kõrgema seltskonna läbikäimine umbes sellega, et viimaks, kolmekümnendate lõpul kutsuti paar Eesti valitsuse liiget puht-saksa Aktsiaklubisse lõunat sööma, kuid jutud olevat seal jäänud formaalseks ja õieti mingit vastastikkust lähenemist ei toimunud. Mõnes mõttes meenutab see lugu praegust venelaste ja eestlaste vastastikust võõrastust, kuigi ajalooline tagapõhi on hoopis teine. Aga siiski. On südamlikke sarnasusi. Nii kurdab Berndt von Staden, et kuigi neil Toomkoolis oli kuus tundi nädalas eesti keelt ja kuigi neil kodus olid alati eesti teenijad, ei õppinud ta seda keelt kunagi korralikult ära! Muuseas tuleb välja, et ega nad seal Toomkoolis seda eesti keelt ka väga õppida ei tahtnud.
Mõlema, nii ema kui poja mälestustes on huvitavad veel näiteks eestiaegse mõisaelu kirjeldused. Kuigi mõisamaad olid üldiselt võõrandatud, üritasid mõned siiski, eriti Virumaal endist elu kuidagiviisi jätkata oma kätte jäänud jäänukmõisates, millele nad maid juurde rentisid. Teenijate, kutsarite, külaliste ja kõigega – aga üldiselt paistab, et Eesti aja lõpuks polnud sellest ilusa elu jätkamisest enam palju alles, ei vedanud välja. Baltlaste vaesumine oli muidugi suhteline, kuivõrd nende kätte jäid siiski pangad ja tööstused, suurkaubandus (nagu märgib Kures, olid eestlased ju olnud vaid vürtspoodnikud, suurkaupmehi ja tööstureid oli eesti soost väga vähe). Ja muidugi seisuslik uhkus! Nii näiteks olevat kõigest hoolimata olnud kui mitte mõeldamatu, siis üpris sündsusetu, et üks aadlisoost naine läheb raha eest tööle ja hakkab endale elatist teenima.
Veel üks huvitav asi, millest varem eriti midagi polnud kuulnud: baltisaksa pagulus kahe sõja vahel. Taas hämmastavaid sarnasusi – sedakorda siis hilisema eesti pagulusega. Nimelt kujunes ka pärast 1919. aastat Saksamaale jäänud baltlaste seas välja kaks leeri, nagu hiljem eesti pagulaskonnaski: ühed pidasid Eesti Vabariiki täiesti kuritegelikuks, keeldusid igasugusest koostööst sellise režiimiga, mis nad paljaks oli röövinud (kuigi ei loobunud kodumaal elavate käemeeste kaudu oma allesjäänud kinnisvarade haldamisest) ja koguni ei lubanud oma lastel endisi kodumaid külastada! Väike Berndt aga põhjustab Saksamaal vanavanemaid ja tantasid külastades suure skandaali, kui kordab ühest muide saksakeelsest ja baltisaksa kirjaneitsi kirjutatud raamatust loetud seisukohta, et maareform oli ajaloolise ülekohtu heastamine. Skandaal ulatub koguni selleni, et Tallinna Toomkoolis uuritakse, kes taolist hereesiat (mis oli ometi Eesti riigi ametlik ideoloogia!) seal levitada võis.
Taas paralleel praeguse aja vene koolidega ja seal õpetatava ajalooga!
Ja üldse, see meie ajalugu.
Viimasel ajal räägitakse sageli, et me peaksime oma (ametlikku) ajalukku rohkem kaasama ka baltisaksa ajalugu. Olen isegi seda meelt olnud, kuid eriti neid viimaseid raamatuid lugedes tugevnes minus arusaamine, et selline “integratsioon” pole siiski kuidagi võimalik. Miks, sellest tahan pikemalt kirjutada “Vikerkaares”.

Tõnu Õnnepalu

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.