Esileht > Kirjastamine, Kriitika, Raamatukujundus > KKK sündroom ehk Kõva Kaane Kultus

KKK sündroom ehk Kõva Kaane Kultus

2. aprill, 2009 Vana kaasautor

img_7378-stack-of-books-q67-303x500
Üks mu välismaalasest sõber ei jõua meie raamatupoodides käies ära imestada – selline mujal maailmas väga levinud toode nagu paperback (enamasti väikeseformaadiline pehme köide) puudub Eestis peaaegu täiesti. Miks küll? See küsimus vaevab mind ennastki, eriti nüüd, kui raha on aina kitsamalt käes ja olen sunnitud raamatupoest vesise suuga ja midagi ostmata minema astuma – või siis otsustama ingliskeelse teose kasuks. Miks ei tehta Eestis pehmekaanelisi? Või õigemini – miks nii vähe?

Kenaks erandiks on näiteks (peamiselt) krimkaklassikat esitlev „Öölase“ sari. See hakkas ilmuma juba 90ndatel, ja see aeg on üldse minu mällu jäänud pehmikute kuldajana – neid andsid välja kõik ja häbenemata, ning üsna arvestatav hulk neist kuulub oma žanri ajatute klassikute hulka, mida ma ei põlgaks ära osta ka kõvakaanelisena – Alfred Hitchcock, Agatha Christie, Stephen King, H. P. Lovecraft, Ursula K. Le Guin jpt.

Olen sel teemal rääkinud nii mõnegagi ja kõige tavalisemaks vastuväiteks tundub olevat, et eesti inimene ei osta pehme kaanega, veel vähem väikeses formaadis raamatut. Et meil on veel nõukaajast sees hardus raamatu kui kättesaamatu defitsiitse kvaliteettoote vastu ning seepärast eestlase jaoks „hea raamat“ = „kõvad kaaned“. Ma ei arvagi, et kõike tuleks anda välja pehmikutena – kõva köide on paljude teoste puhul täiesti omal kohal. Aga miks trükitakse parimale kvaliteetpaberile ja kuldtähtedega kõvakaante vahele isegi säärast kraami, mida mujal maailmas ajaleheputkades müüakse ning mis tavaliselt pärast oma meelelahutusliku ülesande täitmist (või ka enne seda) prügikasti rändab?

Muidugi laguneb pehme köide oluliselt kiiremini, eriti kui tegu on tõesti hea raamatuga, kuid ka sellele probleemile on lahendus. Miks ei võiks trükkida algse, suurema tiraaži pehmikutena ning hiljem, kui raamat osutub populaarseks, anda välja ka kallim, kõva kaanega ja vastupidavam raamat, mille saavad endale muretseda need, kes teost tõesti oma riiulitel kauem näha tahavad? See praktika on vägagi tavaline. Ja sellisel juhul annab inimene juba suurema summa välja suurima heameelega.

Kõik vastuväited pehmikutele – paha lugeda, väike kiri, kehv paber jne – on teiselt poolt vaadates tegelikult plussid, sest aitavad hoida teose hinna märksa madalama ning võimaldavad seda lugeda ka mujal kui kodus laua peal, sest raamat mahub kotti, taskusse ja seda jõuab hoida ka ühe käega. Odavat ja käepärast köidet pole kahju karmikäeliselt väänata, kui ta laual lahti ei seisa, ega tule ka pisar silma, kui selle tagurpidi paned ja lehele kohvipleki teed. Lisaks võtab ta raamaturiiulil oluliselt vähem ruumi.

Suurimaks plussiks on muidugi hind, eriti paksemate teoste puhul, sest trükkida saab õhemale paberile ja väiksemas kirjas, ning seega pole vaja üht raamatut mitmeks köiteks jagada, mis tänapäeval on Eestis (millegipärast eriti just fantaasia- ja ulmkirjanduse puhul) äärmiselt tüütuks tavaks saanud. Üks näide: Georg R. R. Martini raamatuid on hetkel eesti keeles ilmunud kolm köidet, ehk poolteist raamatut. Iga hind ca 260,- krooni, kokku 780,-. Sama raha eest saab kõik viis inglise keeles ilmunud paperback’i.

Ükskõik kui veendunud fänn ja eestikeelse kirjanduse toetaja ma ka poleks - minust jäävad need ilusad klotsid poodi. Raha kulub tänasel päeval sellele, mida soodsamalt saab.

Sash Uusjärv

Categories: Kirjastamine, Kriitika, Raamatukujundus Tags:
  1. krista kaer
    2. aprill, 2009 kell 11:06 | #1

    Selle sissekande puhul tahaks nüüd küll natuke selgitada. Kõigepealt ei trükita kusagil alguses pehmekaanelist raamatut, millele järgneb siis kõvakaaneline. Asi on ikka vastupidi: alguses tuleb kõvakaaneline, mis on müügis umbes aasta ning kui on näha, et raamat on populaarne, järgneb hoopis suurem tiraaž pehmekaanelist. See, et pehmekaanelised raamatud on odavad, tuleb ainuüksi nende suurest tiraažist, mis ulatub kümnete ja sadade tuhandeteni. Materjal on sealjuures teisejärguline. Et Eestis on tiraažid niisugused nagu nad on (ca 1000 ja ka alla selle), siis pole pehmel ja kõval kaanel rahaliselt peaaegu mingit vahet. Need mõned kroonid, mille võrra pehmekaaneline raamat odavam oleks, ei paneks küll kedagi seda ostma. Seega kuulub ka mõte meie ulme-ja fantaasiaraamatute pehmekaanelistena ja ühes köites väljaandmisest paraku ulmevaldkonda. Need ei tuleks sugugi odavamad. 1100 lehekülge pehmes köites ei annaks mingit kokkuhoidu. See lihtsalt laguneks väga kiiresti, seda oleks ebamugav lugeda ja selle hind võiks ulatuda 600 kroonini.

  2. 2. aprill, 2009 kell 11:29 | #2

    Paistab, et siia ongi koer maetud - ükski kirjastaja ei taha tunnistada, et annab välja sopakaid, mida ainult üks kord loetaksegi :)
    Kuid minu jaoks on paberi kokkuhoid tõepoolest argument. Ja ega neid riiulimeetreid kah isegi praeguste kinnisvarahindade juures just üleliia pole.
    Kuid, Krista, miks sa ei võiks väljastada raamatuid PDF-i kujul? Kardad, et hakatakse ohjeldamatult kopeerima? Ega ikka ei hakata küll, eriti kui sa lased pedefeerijal igale müüdud koopiale vesimärgi kõrvetada. Midagi sellist nagu “Selle koopia pühendab autor oma heale lugejale (NIMI, PEREKONNANIMI) tagasihoidlikus lootuses, et saab talle tekitada mõned tunnid mõnusat äraolemist” või midagi sellist. Ma siinkohal ei hakka isegi kirjeldama, KUI lihtne seda tehniliselt teha oleks.
    Sina hoiad kokku paberi, trükkimise, logistika ning kaubandusliku juurdehindluse pealt, iga ostja saab mõistliku hinna eest nimelise autorieksemplari, autor saab täpse ülevaate oma austajatest koos kontaktivõimalusega ja kõik (peale kaupmeeste) on õnnelikud :)

  3. 2. aprill, 2009 kell 11:31 | #3

    Minu kui lugeja jaoks pole suurt vahet, kas kaaned on pehmed või kõvad. Oluline on, et trükk oleks korralik (kirja suurus, kontrast, vaba ruum lehe äärtes), raamat püsiks lugemisel koos ja näeks ~esteetiline välja.

    Paljud lääne “bensiinijaamades ja toidupoodides” müümiseks trükitud raamatud on 6pt kirjaga äärest ääreni täistrükitud tualettpaberil, kunstilises mõttes “odavate” kaantega, lagunevad teisel sirvimisel.

    Eestis on natuke säilinud nõuka-aegset raamatukultuuri ja võib-olla polegi see halb. Kirjastaja, kes soovib viimast 5 krooni kokku hoida ja üllitab ebaergonoomilise raamatu, võib minu rahast pigem ilma jääda.

  4. 2. aprill, 2009 kell 11:32 | #4

    Eelnev muidugi ei tähenda, et odavtrükiraamatutele tingimata turgu ei oleks.. äkki on, pagan teab.

  5. 2. aprill, 2009 kell 11:49 | #5

    Kõvakaanelistega ei ole mul ainult hinna probleem (kuigi see on ka), aga see, et kõvakaanelist raamatut ma käekotti ei pane, et lugeda elektrirongis või lennukis või kohvikus või suvalises kohas. Seega suur osa ajaviitekirjanduse või lihtsalt fictioni raamatutest jääb eesti keeles ostmata. Seega, ehk suureneks siiski pehmekaaneliste puhul läbimüük? Ega mingit uurimust ei ole tehtud, kus eestikeelsetele lugeda meeldiks, millised on nende raamatutarbimisharjumused?

    Kui suur peaks Eestis tiraazh olema, et tasuks teha pehmekaanelisi? Kui suur peaks olema läbimüük, et raamat maksaks näiteks poes 100 EEK ja kirjastus tuleks ikka kasumisse, nii umbkaudu (kui see ei ole salastatud teave)?

    Muuhulgas, kui juba raamatute üle virisemiseks läks (igal juhul minu tänu kõigile, kes viitsivad nii väiksele turule toota ja võimelda, et eestikeelne kirjandus olemas oleks), siis mind häirib ka suure osa eesti ajaviitekirjanduse (ja natuke ka muu, aga muud pole kaua eesti keeles ostnud) liiga suur font. Lihtsalt häiriv on lugeda (ja liiga vähe infot kahel lehel). Eesti inimesed ei ole ju kuidagi pimedamad kui igal pool mujal maailmas (kus ka kõvakaaneliste font ei ole nii suur).

    Aga edu ja jõudu igatahes!

  6. 2. aprill, 2009 kell 12:40 | #6

    Hea teema tõstatatud. Mina ei salli kõvakaanelisi samadel põhjustel kui Oudekkigi. See on mul kotis kui tükk lauda, see ei paindu teiste asjade vahele, seljakoti väliskülje vastu või taskutesse seda ei pane, nurgad on teravad… Reaalselt reisidele või pikematele sõitudele saab kaasa võtta ikkagi pehmekaanelisi. Kõvakaanelised on lugemiseks, ütleme, voodis, diivaninurgas või laua taga uurimustööd tehes (kes loeks ajaviitekirjandust laua taga istudes?). Mujal, kus ma reaalselt lugeda tahan — bussis, rongis, lennukis — on mul alati kotis mõni pehmekaaneline. Õigemini mitu, sest neid on nii mugav kotti teiste asjade sekka ära mahutada.

    Mind huvitaks küll, kuidas raamatukirjastajad ette kujutavad nende toote lõpptarbimist? Mingi ettekujutlus ju on? Inimene ostab poest raamatu, läheb sellega… kuhu? Loeb seda… kus? Kuidas?

    Kõvakaaneline raamat on minu jaoks nagu lakk-king. Jah, ilus ja pidulik, aga igapäevaselt ma seda ei kannaks, ma tahan midagi mugavamat.

  7. 2. aprill, 2009 kell 12:48 | #7

    Mulle tundub see kaaneküsimus teisejärguline. Noh, kui siis eelistan kõva kaant, sest pehmet on ebamugavam lugeda. Ja kaasavõtmine — inimesed käivad ju uisutrennis ja kus-iganes ning tassivad raskemaidki asju kaasa. Üllpool näiteks toodud Martini raamat pole mingi kunstialbum, mis kotti ei mahuks.

    Teemast välja: nutma ajab pigem tõlgete kvaliteet. Viimase aja hullemad kogemused: Hoeye “Aeg hiirte jaoks ei peatu” (tlk K.Uluots) ja “Minotauros” (tlk K.Ezzoubi). Viimane, pehmes köites tõlkekrimi maksab üle 200 krooni, no tõesti, vähemalt tõlge võiks siis olla tõlge.

  8. 2. aprill, 2009 kell 12:59 | #8

    See on nüüd küll magus kont, mille Sash andis pureda! Loen ennast ise paadunud taskuraamatu (paperbacki) fänniks, ent siin võtaksin siiski Kristale täienduseks sõna kirjastaja vaatevinklist. Olulisima ütles Krista ära: taskuraamatu madal hind ei ole tingitud odavast materjalist, vaid suurest tiraažist. Kunagi tehtud kalkulatsioon näitas, et ca 100 krooni maksev taskuraamat peaks olema trükitud vähemalt 5000 tiraažis. Raamatuid, mida sellises koguses trükkida tihkab (NB! siia pole arvestatud reklaamikulusid, mida võib endale lubada mõni meediakontsern), avaldatakse Eestis aastas mõni üksik. Kuid lisaksin veel ühe seiga: ca kolmandiku Eestis avaldatavatest raamatutest ostavad ära raamatukogud. Kuid raamatukogutöötaja suurim hirm on pehmekaaneline raamat, neid pelgavad nad sedavõrd, et eelistavad võimalusel mitte osta. Raamatukogude tellimusest ei soovi aga loobuda ükski kirjastus. Ühesõnaga, mina näen Eestis taskuraamatute turgu ainult kahes niššis: populaarsed krimkad ja endiste menuraamatute kordustrükid (jah, neid ei ole aga väga palju, et terveid taskuraamatu sarju püsti panna).

  9. vari
    2. aprill, 2009 kell 13:06 | #9

    jälle see nõuka-aeg süüdi, jah!
    kui sa ise pole proovinud lugeda näiteks kasvõi Öölase pehmeköitelisi, siis sa muidugi ei tea, et see on füüsiliselt pingutav ja võtab kangeks kogu ülakeha. Iga rea lõpu lugemiseks pead kahe käega raamatut väänama. muidugi need lagunevad siis. pehmekaanelise formaat peab olema vähemalt A4 ja nad ei tohi olla paksud.

  10. 2. aprill, 2009 kell 13:20 | #10

    @iibis Aga uiske sa ei taha ju iga päev kotis kaasas kanda? Raamatuid paljud kannavad. Minagi kannan, sest ei või iial teada, millal tekib vaba hetk, kui tahaks edasi lugeda. Kui koti tassimine seisneb toast autosse, autost kontorisse ja tagasi, siis pole tõesti ehk vahet. Samas see pole päris see, mida mina kaasas tassimise all mõtlesin.

    Kartuse kohta, et pehmekaanelised ära lagunevad, ei oks ma muud öelda, kui et tuleb paremini teha. Mul kodus riiulis kordi ja kordi loetud pehmekaanelised mis teps mitte ära ei lagune. Lehed ei pudene välja ja read on ka loetavad algusest lõpuni. Aastal 93 ostsin pehmekaanelise 500leheküljelise, mida lugesingi ainult reisides, jupiti oma paar aastat järjest. Kogu aeg käis kotis kaasas, iga kord lugesin ositi eelmisi kohti üle, väntsutasin seda igas asendis ja senimaani on raamat ühes tükis. Ei olnud A4, oli täiesti tavaline väike jutukas, nagu need ikka on.

  11. vari
    2. aprill, 2009 kell 13:23 | #11

    välismaalaste arvamustest

    erinevalt sinu tuttavatest on minu välistuttavad ja sõbrad alati kiitnud Eesti kaunilt kujunfdatud köiteid. ausõna - nad silitavad ja isegi nuusutavad neid õnnis nägu peas. nende arvates on see kultuur, esteetika, kunst ja mis mõik veel. mina ei saanud siiani aru, mis selles imelikku, nüüd siis tean.
    mõned suured-targad ameerika ässad, keda on kasvatatud selles vaimus, et väljaspool usa-d on kõik üsna arenematud, olid lausa jahmunud me raamatukauplustes ning ei osanud ära imestada, kas tõesti need kunstnikud ja selline ilu on mingite postsovjettide looming.

  12. 2. aprill, 2009 kell 13:26 | #12

    “Öölase” sarja asjadest on paljud siiani mu lemmikud ja kehalisi kaebusi nende (või mõne teise) pehmiku lugemisest pole täheldanud.

    Kogu see pehme-kõva kaane tehniline/rahaline külg ja järgnevus, mida Krista siin selgitas, on minu jaoks seni üsna ebaselge olnud, tänan selgituse eest.

  13. telc
    2. aprill, 2009 kell 14:34 | #13

    Hm, vaatasin praegu Apollo ja rahva raamatu kodukatelt - pehmekaaneline “Joomahullu päevaraamat” 360 lk hinnaga cirka 150 krooni. Inglisekeelse Troonide mängu köide - samas suurusjärgus. Lehti keskeltläbi küll 2-2,5 korda rohkem.

    Pakun, et kaks korda paksema raamatu trükkimine iseenesest ei maksa täpselt kaks korda rohkem. Pisut lahjem paber ka, pealtnäha võiks ju saada 700 - 900 lehekülge 300 krooni eest.

  14. 2. aprill, 2009 kell 16:25 | #14

    @iibis - kui sul uisud juba kaasas on, siis ju teist samarasket raamatut ei taha kaasa võtta?

    Aga nagu ma Mareki ja Krista vastustest aru saan, siis peamine probleem on see, et eestlased loevad raamatuid raamatukogus, mitte ei osta neid koju. Aga huvitav, millest see tingitud on ning kas seesugust käitumist saaks kuidagi muuta. 5000 eksemplari on ju isegi umbes 900 000 potentsiaalse lugeja peale mitte liiga suur arv (teoreetiliselt), eriti kui, nagu Marek ütles, jutt on krimkadest või muust laiale lugejaskonnale suunatud teostest.

    Fantaasiaraamatu puhul on see ka, et huvitav, kui paljud sihtgrupist eelistaksidki pehmekaanelisi raamatuid, kes jätavad kaante pärast ostmata?

    Pehmekaanelise raamatu kujundus saab ju ka esteetiline olla, kui ma vaatan oma raamaturiiuli pehmekaaneliste rivi, siis enamik neist on väga ilusad.

  15. Airika
    2. aprill, 2009 kell 18:04 | #15

    Toon hinnavahest välismaal kaks raamatut. Täiesti identsed (va. kaaned), kusjuures.

    KK: http://www.kriso.ee/cgi-bin/shop/9781841696669.html
    PK: http://www.kriso.ee/cgi-bin/shop/9781841696676.html

    Eestiski võiks ju nii olla, või mis?

  16. marta
    2. aprill, 2009 kell 18:45 | #16

    Oudekki, ma ei ole päris kindel, et inimeste harjumust lugeda raamatuid raamatukogus saab nimetada probleemiks… mõttes - keskonnakaitse jms…

    muidu olen ka igati korraliku kõvakaanelise poolt ja vabalt tassin neid igal pool kaasas, nii käe- kui seljakotis… ja ei salli kehva kvaliteediga raamatuid… mind häirib kirbukiri ja hall paber ja olen nõus sellega, kes üleval pool ütles, et pehmiku lugemine on füüsiliselt ebamugav…

    ja “pehmik” on küll imearmas sõna :)

  17. 2. aprill, 2009 kell 21:16 | #17

    Marta - probleem on see selles mõttes, kui näha väikeseid tiraaže probleemina. Kas inimesed peaksid üldse kodus raamatuid omama? Mõned väidavad, et üldse ei ole eraomandit vaja, raamatutest rääkimata :)

    Kurb on minu arvates see, kui raamatute omamine on kättesaadav ainult majanduslikult heal järjel inimestele. Mul on kartus, et raamatukogus loetakse väga palju ka seepärast, et raamatud on kallid. Raamatud on kallid, sest tiraažid on väiksed. Tiraažid on väiksed, sest inimesed loevad raamatukogus. Hakkame otsast peale :P

    Kui raamatukogus lugemine on vaba valik, siis see on teine asi.

    Mind häirib kehv kvaliteet, aga mitte keskmine kvaliteet. Eelistan mitte liiga valget paberilehte, sest see väsitab silmi :) Ma tahaksin, et oleks nii pehme- kui kõvakaanelisi, et inimesed saaksid valida endale sobilikud…

  18. aabram
    2. aprill, 2009 kell 21:54 | #18

    Mina näiteks ei osta ammu enam kõvakaanelisi (jutu)raamatuid. Puhtpraktiliselt võttes pole mul neid kuhugi panna, niigi on kõik lauaotsad ja kapipealsed raamatuid täis. Kuue-seitsme raamatu pealt kaob kaante arvelt ühe raamatu jagu ruumi. Ostan vaid neid kõvakaanelisi, mida tõesti vaja on. Impulssoste kõvakaaneliste seast ma näiteks ei tee. Mul pole midagi ilusa raamatu vastu, aga kuna ma niikuinii võtan pikemale sõidule alati kaasa vähemalt kaks raamatut, siis on kõvakaanelised lihtsalt kohutavalt ebapraktilised. Kõvakaaneliste raha jääb minu poolest poodi enamasti ära andmata.

    Ma ei saa päris hästi aru, kust tuleb see võrdusmärk pehmekaanelise ja viletsa kirja, halva kujunduse ja nigela kvaliteedi vahele. Seletage, palun.

  19. 2. aprill, 2009 kell 23:47 | #19

    Veel pisike kommentaar nendele, kes kurtsid, et ei jaksa kõvakaanelisi kaasas tassida või riiulisse mahutada, nagu ka nendele, kes kurtsid pehmikute tervistkahjustava iseloomu üle: teile on lahendus ilmselt e-raamat, olgu siis Kindle’i või iPodi vahendusel: pole ei tassimise ega liigeste venitamise muret. Daniel juba kirjutas sellest siinsamas blogis väga entusiastlikult: http://blog.varrak.ee/?p=321

  20. marta
    3. aprill, 2009 kell 00:29 | #20

    Oudekki, ma saan aru, kuid raamatute omamisest on raamatute lugemine ikkagi olulisem… ja et mets kasvama jääks on ka oluline… ma kardan, et lugemisharjumuse tekkimisel ei ole kõige olulisem see, et mul oleks kodu otsast-otsani raamatuid täis… ma ei usu eriti, et raamatute oluliselt odavamaks muutumine ärataks inimestes oluliselt suuremat huvi lugemise vastu… vabalt võib abi olla ka sellest, et ma tean, kus asub lähim raamatukogu ja et nimet asutuse külastamine on mulle sama harjumuspärane tegevus, kui laupäevane turu reis või midagi… sama hästi võiks kurta, et kahju, et mitte kõik inimesed ei saa lubada endale kolme kultuurireisi meelepärastesse riikidesse igal aastal… st - kahju muidugi…

    mina saan aru praegu nii, et odavaid raamatuid ei ole ja ei hakka olema, sest rahvaarv on väike… samas - ma ostan vähe raamatuid Eestist, sest on ikka tõesti kallis, mina nt lihtsalt ei ole nõus maksma raamatu eest, mille kohta ma tean, et loen vaid korra uudishimust, 250 ja enam krooni - juba see hind tundub mulle ebaõiglane ja ma lähen raamatukokku…

  21. marta
    3. aprill, 2009 kell 00:55 | #21

    Aabram, ega päris võrdlusmärki vist ei saagi… ma käisin just oma riiuleid uurimas…

    Varraku taskupehmikutest on mul nt mõned Hercule Poirot´lood… no ei saa öelda, et oleks väga kehv… šrift on ok ja paber ei ole liiga valge… paber ei ole valge ka, kuid mitte eriti hull… probleemiks on see, et raamatut ei saa asetada lauale avatult, peab käes jõuga lahti hoidma - ja see on kõigi taskuformaadis pehmikute häda…

    siis on mul palju Mirabilia sarja raamatuid - formaat ja šrift on ok, kuid paber on väga hall - silmad väsivad… lisaks on osa neist väga nõmedalt köidetud - lahti hoidmine kasvatab musklit…

    “Kuldsule” meisterdetektiivid - paber on valge kuid nii õhuke, et kiri paistab teisele poole läbi - häirib…

    “Loomingu Raamatukogu” raamatud - kõik pehmikud, kvaliteet on olnud erinevatel aastatel erinev, kuid siinkohal ei ütle midagi, sest hind, millega need raamatud kodudesse jõuavad, on enam, kui sõbralik…

    samas on mitmed uued pehmikud väga ok kvaliteediga, nt Ji klassika sari, ja teised luule raamatud… näppu jäi hetkel nt M. Kangro “Heureka”… samas - vaatamata pehmetele kaantele on mõned neist trükitud väga paksule paberile, mõnel juhul peaaegu, et kriidipaberile - vaevalt, et siin miskist kokkuhoiust rääkida saab…

    samas - ka kõvad kaaned ei kindlusta kaugeltki kvaliteeti… nii on mul palju nõukogude ajal trükitud kõvade kaantega raamatuid, mis on vaatamata ok hoiutingimustele muutunud seest väga halliks ja seetõttu raskest loetavaks - nt Eesti Raamatu “Varamu” sari…

    ma olen seda kusagil juba öelnud: kujunduselt on hetkel minu lemmikud Tänapäeva “Punase Raamatu” sarja raamatud ja kiidan ka Päevalehe toidupoe-ajalehe-sarju - päris kena kvaliteet vägagi sõbraliku hinnaga…

    st - kui ma juba raamatu ostan, siis tahaks kvaliteetset… mh peaks arvestama, et raamatu eluiga on rohkem, kui üks põlvkond… vähemalt võiks… ja mida ei osta, ei ostaks ka pehmikuna - milleks - raamatukogu on ju olemas ja ladustamisprobleem on tõsine…

  22. Ines
    3. aprill, 2009 kell 03:04 | #22

    Kuni vähegi võimalik ja rahakott lubab, ei osta pehmekaanelisi. Krimkasid ja ajaviidet ei loe, ei hakka kunagi lugema. Raamat peab kauem vastu pidama kui ühe lugemise, ja vähe sellest- ka riiulil hea välja nägema peale mitmekordset tarbimist.
    Mille ma endale koju soetan, sellel on iga kord omaette lugu ja tähendus, justkui uue sõbra leidmisel. Mul ei ole odavaid sõpru.
    Pehmekaanelisena võib soetada võõrkeelset kirjandust, kui üldse. Omamaine ja emakeelne olgu kõvade kaante vahel.

    Eelmainitud Loomingu Raamatukogu pean pigem ajakirjalaadseks üllitiseks.

  23. aabram
    3. aprill, 2009 kell 11:44 | #23

    Tjah, kellele ema, kellele tütar.
    Minu jaoks ei ole raamat iseenesest püha objekt, raamatu väärtust ei vähenda kaane materjali. Ma jätkuvalt ei saa aru probleemist, et pehmikud (on tore sõna jah) ei kesta isalt pojale. Mul on senini alles oma lapsepõlveaegsed pehmed raamatud ja posu Mirabiliat, mis ei ilmuta veel sugugi loetamatuks lagunemise märke, kuigi ma olen mõnda neist ikka vist oma kümme korda lugenud. Muidugi on kaaned kulunud, aga see annab raamatule pigem võlu juurde, teeb selle armsamaks. Raamat, mis 40 aastat ühesuguse “korralikuna” püsib on võõras. Ei ole sõbra moodi. Raamat olgu ikka kasutamiseks, mitte hoidmiseks. Ka näiteks minu vanaisa raamaturiiulis tõmbasid mind ikka lugema esmalt need raamatud, mille kaaned olid ribadeks kulunud. Ju olid head raamatud.

    Te tekitate mul praegu metsiku huvi kodumaiste pehmikute kvaliteedi vastu, lähen poodi ja vaatan üle. Võõrkeelseist on mul mõned üksikud, mille liimköite või paberi kvaliteedi üle võiks nuriseda.

    Muide, mis Mirabiliasse puutub, siis nende lahtihoidmiseks pole jõudu vaja, triigi käeservaga lehekülgede piir ära, enamjaolt on seal on piisavalt varu. Nii võikski olla.

  24. siilik
    3. aprill, 2009 kell 22:31 | #24

    Aga kas ei oleks mõnikord mõeldav mingi vahevariant: natuke kehvem paber, pisut väiksem formaat?
    Olen sellele teemale mõelnud konkreetselt “Varraku ajaviitesarja” naistekatega seoses: need ju nii ilmatu uhked kõige oma kõva kaane, ümbrispaberi ja kiiskavvalge paberiga (ja minu meelest räigelt kallid - muidu ma vahel ikka ostaksin mõne, nagu veel mõne aja eest tegin), et see tundub kuidagi tarbetu.
    Äkki võiks seda mõtet kaaluda?

  25. 5. aprill, 2009 kell 01:22 | #25

    Marta, selles ongi asi, et lugemine on oluline, ning raamatukoguraamatuid ma ei saa koguaeg ja pidevalt (ja endale sobivates kohtades teinekord) lugeda, sest teistele peab ka jätkuma ;) Ma ei arva, et raamatute odavam olek kuidagi tõstaks inimeste lugemishuvi, vaid pigem, et siis ostaksid juba olemasoleva lugemishuviga inimesed rohkem raamatuid.

    Kusjuures, ka minu raamaturiiulis on kenasti rivis vanavanematelt pärit pehmikud ning ei ole liiga kulunud küll. Kusjuures, erinevus on väga tugevalt see, et kõvakaanelised on peamiselt teadusraamatud (aga mitte kõik) ning pehmikud on peamiselt ilukirjandus (kuigi ka siin mitte kõik). Kusjuures, mida hilisem ilukirjandus, seda rohkem pehmikuid.

    Veelkord, küsimus ei ole selles, et kõvakaanelisi ei peaks olema. Küsimus on selles, et pehmikutel on oma teatud tugevad voorused ning on olemas oma kindel sihtgrupp, kes neid eelistaks kõvakaanelistele. Kas pehmikuid oleks võimalik kuidagi toota?

  26. 5. aprill, 2009 kell 19:07 | #26

    Marta, kultuurireisivõrdlus on hoopis see, et kui kultuurireis oleks odavam, siis oleks reisijaid rohkem ja äkki suurenenud läbimüügi arvelt saaks rohkem kasumit :)

  27. triangel
    14. aprill, 2009 kell 14:23 | #27

    Mina olen tulihingeline pehmekaaneliste juturaamatute pooldaja. Seda just seetõttu, et kasutan peamiselt ühistransporti ning seega peab mul kotis alati mõni raamat olema. Kuna kott ei ole eriti suur, siis lähevad loosi ainult pehmekaanelised ja väiksed raamatud. Ma põhiliselt loengi ainult ühistranspordis sõites.
    Pluss olen Aabramiga nõus, et pehmekaanelised võtavad kodus vähem ruumi ja ei lagune nad midagi ära.
    Ja veel, ma olen tulihingeline ulmeraamatute lugeja, aga parimagi tahtmise juures ei osta ma Robin Hobbi Farseeri kõvakaanelist sarja, kus raamatud on poolitatud, ruumi võtvad ja kallid.

  28. Svea
    15. aprill, 2009 kell 12:55 | #28

    Minule meeldivad kõvakaanelised raamatud.Olen kohe õnnetu,kui mõni mulle meeldiv raamat on pehmete kaante vahele pandud. Näitena võin tuua W.S.Maughami teosed,mis näevad ka väga koledad välja. Aga ega ma neid pehmekaanelisuse ja koleduse tõttu ostmata ole jätnud.
    Kannan alati raamatuid kaasas,igapäevaselt ja reisidel.Panen nad ilusasti nahkkaante vahele.Mulle meeldib nii.Ja kui sellises varustuses (kõvad kaaned ja veel kaaned) raamat käekotti mahtuda ei taha, siis kannan kaasas eraldi raamatukotti.Muide, Krista Rääk teeb sellised vahvaid raamatukotte. Need on naistekad muidugi.
    Pehmete kaantega raamatud on mulle ebamugavad. Erandiks “Gomorra” ja “Musta pori näkku” - neid ei olnudki tavapäraselt vaja keskelt laiaks litsuda, painutada ja muid jõunippe rakendada,et köitepoolseid sõnu lugeda. Aga need vist ei käi ka tüüpiliste pehmikute alla. Või kui käivad, siis selliste pehmikute vastu pole mul midagi.

  29. Peep
    23. aprill, 2009 kell 02:36 | #29

    Panen hilinenult ikkagi kirja ka oma arvamuse. Raha ja materjalide asja tegid Krista ja Marek ju piisavalt selgeks. Kirjanikuna hindan ma eelkõige raamatu sisu. Sisu pärast neid raamatuid tehaksegi. Kunstnikud, paberi- ja papimeistrid leiavad rakendust ka mujal, nende tööpõld on lai. Pika kogemusega raamatuköitjana ütlen aga järgmist. Väärt köitele kehtib kolm, teatud määral vastuolulist, nõuet. Sisu peab olema kaitstud, sisu peab olema kasutatav, sisu peab olema taastatav. Et ühekordse kasutusega raamat on jampslik mõte, peab köiteviis olema vastavuses selle kasutamiskoormusega. On ju selge, et sõnaraamat või teatmeteos, mida iga päev sirvite, nõuab teistsugust köidet kui vaid vahel avatav raamat. Käsitööna valmivate köidete puhul on kõik võimalik, kuid tööstuslike köidete puhul on asi segasem. Nende tuhandete raamatute põhjal, mis on mu kätest läbi käinud, võin väita, et kõige enam vastavad eelpooltoodud kolmele nõudele need õmmeldud hüppeseljaga (raamatuploki selg käib köiteseljastlahti) raamatud, mille juures kasutati tisleriliime. Neid on kahjustuste korral võimalik taastada,kuna tisleriliim lahustub vees ka pärast kuivamist. Lateksliimide kasutuselevõtt võimaldas õmblusest ka üldse loobuda, kuid tõi kaasa selle häda, et lateksliimi ei saa peale kuivamist paberit kahjustamata eemaldada. Liim rebib paberi pealmise kihi kaasa.
    Sarnane häda on nii üksiklehtedest koosnevate kui ka õmmeldud köidetega. Kogemused näitavad, et vaid liimselgsed köited avanevad raskelt, hooletu töö puhul langevad välja kas üksikud lehed või terved plokid ja paksud köited murduvad liimi kivinedes mitmeks tükiks. Eriti hull on lugu kui trükipind ulatub selja ligidale. Nii et paberkaanelised täidavad kolme nõuet kõige halvemini. Kõvakaaneliste raamatute kõige nõrgem koht on kaane lahtikäimisjoon. Kaanekattematerjal või vähemalt seljaosa materjal peab vastama kasutussagedusele. Juturaamatute puhul ei või ju iial teada kui tihti neid lugema hakatakse aga kui sõnaraamatu selg tuleb varsti lipsti pihku, siis peab küll süüdistama kas kirjastust, trükikoda või mõlemat. Mareki täienduseks lisaksin, et vähemalt varem tehti paberkaanelise lasteraamatute puhul raamatukogudele kõvakaanelised raamatukoguköited. Mis puutub moodsa aja rändrahva liikmetesse, kel pole kodus või raamatukogus võimalik raamatuid lugeda, siis neile soovitan reisikuludesse lisada ka käsitööna valmiva kukkurköite maksumuse. Kukkurköidet kanti vöö külge kinnitatult, sarnaneb pisut nende kõtu peal kantavate paunadega. Noo jah! Ühe mu sõbra isa oli vahel isegi põldu kündes raamatut lugenud. Mina isiklikult eelistan rännu peal ikkagi vaatata, et ai-vai mis ilm teeb, kuigi sageli on see üsna igav.

Kommentaarid on suletud.