Esileht > Kriitika, Lugemine, Uudisteos > Homo legens: kuidas lugemine tegi meist inimese

Homo legens: kuidas lugemine tegi meist inimese

5. aprill, 2009 Marek Tamm

Maryanne Wolf, "Proust and the Squid" (2008)

Maryanne Wolf, "Proust and the Squid" (2008)

Vana huvi lugemise vastu juhatas mind mõne aja eest ühes Brüsseli raamatupoes teose juurde, mille pealkiri mind kohe ära võlus: “Proust ja kalmaar: lugeva aju lugu ja teadus” (Proust and the Squid: The Story and Science of the Reading Brain, 2008). Autor Maryanne Wolf on Tuftsi ülikooli laste arengupsühholoogia professor, juhatades seal ühtlasi lugemise ja keeleuuringute keskust. Tema teos on minu jaoks esimene, kus on püütud lugemist analüüsida neuroteaduste vaatenurgast. Ja tulemused on väga põnevad.

Esiteks näitab ta veenvalt, et kui meie aju on geneetiliselt seadistatud keele õppimiseks, siis lugemiseks ei olnud see kunagi mõeldud. Aju kujundamine lugemiseks on üks inimliigi suuri saavutusi, mis võimaldas meil teha hüppelise arengu. Wolf kirjutab: “Kui inimliigil võttis aega ligemale 2000 aastat, et sooritada lugemiseks vajalik kognitiivne läbimurre, siis meie lastel võtab samasugune ülesanne aega vaid ligemale 2000 päeva.” Ta väidab, et lugemise kognitiivsed tagajärjed on märksa suuremad, kui lihtsalt suutlikkus tähti kokku lugeda. Meie aju ei ole pärast lugemisvõimet enam endine ja see tõsiasi mõjutab kõiki meie igapäevaseid toiminguid.

Teiseks juhib ta tähelepanu sellele, et inimaju muutmine lugevaks ajuks ei ole pöördumatu saavutus, vaid nõuab regulaarset tööd ja tähelepanu. “Teadmine, mida on lugemiseks vaja ja kuidas lugemine mõjutab meie suutlikkust mõelda, tunda, järeldada ja mõista teist inimest, on eriti oluline tänapäeval, mil on toimumas üleminek lugevalt ajult üha digitaalsemale ajule”, tõdeb Wolf murelikult.

Viimaks analüüsib Wolf huvitavalt düsleksia fenomeni, millega ta on aastaid erialaselt tegelenud. Ta käib välja julge oletuse, et düsleksia võib olla uks loovusesse. Ta juhib tähelepanu, et mitmed geeniused, kes on pannud meid maailma teisiti nägema, on olnud düslektikud, nagu Thomas Edison, Leonardo da Vinci ja Albert Einstein.

Mind kui neuroteadustes võhikut fastsineerisid samuti mitmed raamatu joonised, mis näitavad, kuidas meie aju töötab, kui me loeme või õpime keeli. Lisan omavoliliselt paar näidet postitusele (klikkides saab neid suuremaks). Esimene joonis näitab, millised ajupiirkonnad on töös algajal lugejal ja teine, millised kogenud lugejal. Usutavasti kõneleb see iseenda eest… Viimane joonis aga osutab, kuidas erinevates keeltes lugemine paneb tööle erinevad ajupiirkonnad. See aitab kindlasti seletada, miks näiteks hiinlasel on keeruline lugeda inglise keeles või vastupidi, isegi kui keelest arusaamisega pole probleemi.

wolff2wolff3wolff1

Categories: Kriitika, Lugemine, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.