Esileht > Tõlkimine, Uudisteos > Kevadiselt kerge tuulepuhang

Kevadiselt kerge tuulepuhang

7. aprill, 2009 Tarmo Jüristo
Milorad Pavić, "Tuule sisemine pool" (LR 2009)

Milorad Pavić, "Tuule sisemine pool" (LR 2008)

Paar kuud tagasi jäi mulle Sirbist silma teade järjekordsetest Kulka kirjandusauhindadest ning erilise rõõmuga märkasin, et Maiga Varik on leidnud teenitult äramärkimist oma hiljutise Milorad Pavići tõlke eest. Ühtlasi on see vist ka esimene kord, kui keegi on võtnud kätte Pavićit Eesti keelde originaalist tõlkida - kui mu mälu mind ei peta, siis “Kasaari sõnastik” oli vahendatud vene ja mitte serbia keelest. Teades üsna vähe tõlkimisest ning veel vähem serbia keelest, on mul ometigi veendumus, et Pavić on tõlkijale tõsine pähkel.

Pavić on ise kirjeldanud ideaalset kirjandust unenäo-sarnasena ning öelnud, et lood peaksid meenutama linnuparvi – ja tema enda raamatud seda tõesti ka teevad. Pavići looming on kerge, peaaegu õhuline ning pikitud üllatavate metafooride ja ootamatute kujunditega. Neis juhtub kõige imelikumaid ja veidramaid asju, mis – just nagu unenägudes – tunduvad ometi täiesti loomulikud ja loogilised. Lisaks sellele on Pavići romaanidel aga alati ka omamoodi meta-struktuur. “Kasaari sõnastik” ilmus kahes peaaegu identses köites, millest üks oli autori tahtel nais- ja teine meessoost. Tema “Предео сликан чајем” (mis eesti keeles võiks kõlada kui “Teega värvitud maastik”) on raamat, mida saab lugeda nagu ristsõna nii vasakult paremale kui ülevalt alla ning hiljuti LR sarjas ilmunud ja tõlkepreemiaga pärjatud “Tuule sisemine pool” on raamat, mida ei olegi võimalik kaanest kaaneni lugeda– raamat koosneb kahest loost mis algavad vastastikustest kaantest ja kohtuvad (nii otseses kui kirjanduslikus mõttes) köite keskel.

“Tuule sisemine pool” on ideaalne sissejuhatus Pavići loomingusse - ladus ja autori stiili austav tõlge ning sarnaselt kerge formaat ei teevad esmatutvuse sama õhuliseks ja mänglevaks kui seda on raamatu kaks omavahel põimuvat ja peegelduvat lugu. Ning kuna “Tuule sisemine pool” on tegelikult lugu armastusest peaks see vaikselt soojenevatesse ja pikenevatesse kevadpäevadesse väga hästi sobima.

Ahjaa – kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et mis nimelt on “tuule sisemine pool”, siis see on tuule see külg, mis ei saa märjaks, kui tuul läbi vihma puhub.

  1. 7. aprill, 2009 kell 17:39 | #1

    Lisan vaid ajaloolise tõe huvides, et nii nagu “Kasaari sõnastiku” tõlkinud Jüri Ojamaa vaatas rööpselt venekeelse tõlkega kõrvale serbiakeelset originaali, nii vaatas “Tuule sisemise poole” tõlkinud Maiga Varik serbiakeelse originaali kõrvale venekeelset tõlget. Ja kuna vene ja serbia (vist peaks ütlema serbohorvaadi) keel on sarnased, siis on selline rööpne tõlkimine kindlasti mõistlik ja põhjendatud.

  2. Piret Peiker
    Piret Peiker
    7. aprill, 2009 kell 19:44 | #2

    Serbia keel ja horvaadi keel on vähemalt Jugoslaavia lagunemisest saadik erinevad asjad. :)

Kommentaarid on suletud.