Esileht > Kriitika, Psühholoogia, Uudisteos > Intrigeeriv lugemine IQ-st, rassist ja muust

Intrigeeriv lugemine IQ-st, rassist ja muust

8. aprill, 2009 Maarja Kangro

Jüri Allik, "Psühholoogia keerukusest" (2009)

Jüri Allik, "Psühholoogia keerukusest" (2009)

Olin omal ajal suure innuga lugenud Jüri Alliku raamatut „Psühholoogia lihtsusest” ja kui juhtusin hiljuti Rahva Raamatus nägema tema uut üllitist „Psühholoogia keerukusest” (TÜ kirjastus, 2009), ostsin raamatu otsemaid ära ja hakkasin seda juba parklas õde oodates lugema. Ehkki raamatu pealkirjas sisaldub sõna „keerukus”, on Alliku siinsed mõttekäigud niisama hõlpsasti jälgitavad ja väljendus niisama selge nagu eelmises raamatus. Alliku toon on inimlik ja piisavalt isiklik, nii et tekst on oma koelt igati atraktiivne. Keerukus peab siin viitama hoopis eetilistele ja sotsiaalsetele implikatsioonidele, mis psühholoogia toimimisega ühiskonnas kaasas käivad.

Tagakaanetekst ütleb: „Enamus selle raamatu kaante vahele kogutud kirjutistest ei ole ühiskondliku retseptsiooni seisukohalt neutraalsed.” Ja seda nad tõesti ei ole - psühhomeetrilistest tõdemustest aimdub eelkõige raamatu esimeses, inimese võimeid käsitlevas osas vahel üsna kummastavat determinismi.

Raamat on jagatud kolmeks temaatiliseks osaks: esimeses, nagu öeldud, käsitletakse inimese võimeid, teises vaadeldakse isiksuse omadusi ja küsitakse rahvusliku iseloomu olemasolu kohta, kolmandas osas pealkirjaga „Psühholoogia minevik ja olevik” räägitakse psühholoogidest, kes on eesti soost või muul viisil seotud Eestiga, samuti toob Allik selles osas ära kümne aasta taguse Freudi-poleemika. Raamatu lõpus leidub kaks ajakirjanduses ilmunud intervjuud Allikuga.

Esimese osa peategelane ja üldse üks raamatu läbivaid tegelasi on IQ. Esimeses artiklis arutletakse selle üle, et emotsionaalset intelligentsust pole olemas - see, mis on, on ikkagi IQ: „Need, kes olid edukad tüüpiliste IQ-testi ülesannete lahendamisel, olid ka teistest veidi paremad inimeste tunnete ja iseloomu äraarvamisel”. Kirjutised „Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada?” ja „Kui vääriti on inimene mõõdetud?” kinnitavad, et vaimsed võimed ei jaotu maailmas geograafiliselt ega rassiliselt sugugi ühtlaselt. Esimene neist artiklitest põhineb 1997. aastal Vikerkaares ilmunud Herrnsteini ja Murray raamatu „Kellukakõver” arvustusel, teine 2001 Akadeemias ilmunud Stephen Jay Gouldi raamatu „Vääritimõõdetud inimene” käsitlusel.

Herrnsteini ja Murray deterministlikud mõttekäigud, millega Allik näib nõustuvat, on umbes sellised: kognitiivne eliit (kes asub kellukakõvera ehk normaaljaotuse parempoolses otsas) eraldub näiliselt võrdõiguslikus ja rasside vaimseid erinevusi mittetunnistavas ühiskonnas alamklassidest, saab kõik hüved enda kätte, nii et tekib justkui kastisüsteem. Tekivad uued vihkamislained ning pinged selle vahel, mida valge eliit on kohustatud mõtlema ja mida ta tegelikult mõtleb, muutuvad ohtlikuks. Seevastu IQ kui mõõdupuu tunnistamine võiks Herrnsteini ja Murray veidi kummalise argumentatsiooni järgi justkui tagada igale inimesele „väärtusliku koha elus”: „Kui IQ punktidest ei piisa, et olla kohtunik või juhatada lastekodu, on neis mõlemas asutuses hulga muid töid, kus inimene võiks leida endale väärikat rakendust”. Perspektiiv missugune: tee IQ-test, ja kui number tuleb madal, lase end õnnelikuks elupõliseks kojameheks määrata.

IQ geograafilistest erinevustest räägib Allik ka Eesti puhul, refereerides Juhan Torki uurimust „Eesti laste intelligents”: nimelt oli Tork juba 1930ndatel täheldanud, et suuremad linnad kurnavad ümberkaudsetest kihelkondadest taibukuse välja ja tõmbavad intelligentsed inimesed endasse, nii et kõige lahjemaks osutusid vaimsed võimed Harju- ja Tartumaal.

Ma ei saa väita, et psühhomeetrilistel testidel puuduks mu jaoks võlu või et ma ei oleks tundnud kiusatust pidada testitulemuse numbrit tähendusrikkaks, uskuda selle taga peituvasse g-faktorisse ehk „üldisse intelligentsusse”. Aga IQ-le jäigalt eeldava iseloomu omistamine toob mu meelest ühiskonnas kaasas kõike muud kui õiglust. Kuulun ilmselt nende „poliitilise korrektsuse epideemiast” nakatatud humanitaaride hulka, kellele vaimsete võimete rassierinevuste kuulutamine tundub riskantse paikapanemisena. Väited selle kohta, millised omadused mingi grupi liikmetel on, võivad olla suunava jõuga: kui inimeselt eeldada madalamaid võimeid, siis võivad ta sooritused tõepoolest halveneda. Eelistaksin siiski John Rawlsi „teadmatuse loori” (veil of ignorance), mis pälvib Allikult kriitika - usun, et see, kui ebavõrdsused jäetakse rõhutamata või mängitakse ümber, võiks mõneski olukorras neil tõepoolest haihtuda lasta. Psühhomeetrikute andmekorpuse kõrval ei tähenda see ehk suurt midagi, aga ikkagi on kena mõelda, et üliriigi USA eesotsas on praegu (pool)mustanahaline, kelle „mustad” geenid ei tule Ameerika orjadelt (kes selles raamatus toodud andmetel olevat aafriklastest omakorda intelligentsemad).

Kõige selle juures pean tõdema, et raamat pakkus mitmeid äratundmisi. Ikka teeb rõõmu, kui loed, et teadusliku lähtealusega uuringud kinnitavad seda, mida oled ise kogemuse põhjal täheldanud või mida intuitiivselt oletad. Või seda, mida lihtsalt tahaks uskuda. Ma arvan, et endale meeldivaid kinnitusi leiaksid sealt paljud: nii mõnelegi võiks lohutav olla näiteks negatiivne korrelatsioon asjatundlikkuse, korralikkuse, distsiplineerituse ja vaimsete võimete vahel. (Minu mõte liikus siit hoogsalt konservatiivsuse-liberaalsuse valda, küsides, kas oleks meelevaldne seostada korralikkust ja usinust traditsiooni eelistamisega ning likviidset (elavat) intelligentsust liberaalsusega. Veidi lähtus see vist ühe teise psühholoogi Jonathan Haidti mõttekäigust, kelle sõnul iseloomustab avatus uuele ja väiksem sõltuvus „puhtusest” liberaalsete vaadetega inimesi mis tahes kultuurides.) Samuti olen ma alati uskunud individualismi paremusse kollektivismi ees: koos Anu Realoga kirjutatud artiklis „Individualism ja sotsiaalne kapital” tõdeb Allik, et individualistlikus ühiskonnas on inimestevaheline usaldus suurem kui kollektivistlikus.

Allik kirjutab veel näiteks sellistel põnevatel teemadel nagu kronesteesia ehk ajas rändamise võime, mis meid teistest loomadest eristab, räägib rahvuslikest stereotüüpidest (ilmselt on eestlased oma tõsise enesekujutluse võtnud venelase stereotüübi negatiivist). Ta väidab koos Realoga, et suuremas osas riikidest olevat naised meestest sotsiaalsemad ja neurootilisemad ning mehed hakkavat naistest erinema ja muutuvat enesekesksemaks just heaolu suurenedes - erandiks on siin Soome, Kreeka, Jaapan ja Korea, kus naiste ja meeste isiksuseomadused langevad vaat et täielikult ühte. Kõnekas on lugu Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni reaktsioonist uurimusele, milles muuhulgas järeldati, et mitte kõik lapseea seksuaalkogemused pole traumaatilised.

Esitatud väidete ja tehtud järeldustega ei pruugi alati nõustuda need, kes (nagu minagi) usuvad võrdsusekujutelma õilsusse. Aga peab tunnistama, et Allik on igal juhul hea kirjutaja, ja arvata võib, et nii mõnelegi lugejale pakub „Psühholoogia keerukusest” erutavama elamuse kui suur osa eesti algupärast ilukirjandust.

Categories: Kriitika, Psühholoogia, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.