Esileht > Kriitika, Lugemine > Tüsedus, saledus ja truudus

Tüsedus, saledus ja truudus

8. aprill, 2009 Maarja Kangro
Heitlus telliskiviga

Heitlus telliskiviga

Vaatasin, et varasemates postitustes on esitatud tees ja antitees teemal, kas raamatu tüsedus on halb või hea. Maarja Kaaristo kiidab ajaliselt vähekoormavat õhukest romaani, Tarmo Jüristo astub välja paksude raamatute kaitseks. Ma ei taha siin pakkuda mingit sünteesi, sest õigupoolest too arutelu seda ei vajagi, küsimus pole seose loomises kvaliteedi ja mahu vahel (mis oleks naljakas). Aga panen kirja lihtsalt mõned sel teemal tekkinud uitmõtted.

Hääli, millest võib aimata kerget nostalgiat paksu romaani järele, kostab siit ja sealt. Jan Kaus on Sirbis ära märkinud seiga, et eesti romaan kipub jääma õhukeseks: “Muidugi, kvantiteet, teose paksus, on lõppude lõpuks vaid väline määraja, mis ei otsusta sisu tugevust. Kuid siiski tajun teatud ajastu hingust, märgilisust faktis, et Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja” katab 150 lehekülge ja Rein Raua “Wend” 116 lehekülge.” Pean tunnistama, et mind see tendents ei kurvasta, kuna kuulun pigem nende kilda, kes kalduvad mõne paksu teose puhul ütlema: “Sellest oleks saanud hea novelli, aga sedasi romaaniks venitatuna…!”

Mahukate teoste poolehoidjad (sealhulgas ka Tarmo) toovad ühe märksõnana ikka välja panoraamsuse, laiema ajastut ja ühiskonda hõlmava pildi, mida saaks justkui pakkuda ainult “telliskivides”. Ma pole kindel, et see tingimata nii on. Hea sissevaatega võib suurepäraselt hakkama saada ka elegantselt sale raamat. Üks mu viimaseid sellekohaseid kogemusi oli albaanlase Ismail Kadare “Murtud aprill”, mis annab 149 leheküljel tõhusalt edasi Kanun’il ehk traditsioonilisel õigusel põhineva ühiskonna õõva – rohkete detailide ja mõistetega. Seda, et õhuke raamat ei saaks niisama hästi kui paks näidata teiste kannatusi või meie endi ebameeldivaid külgi, on mul samuti raske uskuda. Aga Tarmo kaitsekõnes hakkas teatava jõu- ja võimuretoorika kõrval (”nõrgemad meist”) silma ka paksu raamatu lugemisega kaasnev sooritusrõõm, lugeja sportlik uhkus oma saavutuse üle – küllap ei saa sedagi aspekti monumentaalse teose lugemisel kõrvale jätta.

Võimalik, et rohke ja fragmentaarse info haldamine aina eraldi tükkides muutub koormavaks ning seetõttu mõjub pikaajalisem ühes panoraamis püsimine turvaliselt, loob vähemalt mõneks ajaks järjepidevuse tunde. Tõepoolest, paksu raamatu lugemine nõuab teatavat truudust ja meelekindlust. Rohkete valikute ja infokülluse keskel pole truuksjäämine kerge ning teinekord on seda üldse raske põhjendada. Paks raamat tuleb, nõuab püsisuhet ja ahistab: “Nüüd veedad pikka aega koos minuga!”. Hirmutav, kas pole. Võib juhtuda, et varsti tekib küsimus: miks just tema? Maailm on suur ja lai, kas pole seal ehk mulle paremini istuvaid tüüpe? Kui teos stiililt või hoiakult ikka eriti ei kütkesta, siis olgu parem üheöösuhe. Või paariöine: saad aimu, kellega tegu, aga miski sind kinni ei hoia. Aga kui see on tore öö, ei pruugi ju suhe katkeda: saad edaspidi sama autori muid teoseid otsida.

Muidugi saab pakse raamatuidki ühe ööga diagonaalis üle käia. Koolihariduse omandamisel on see paratamatu olukord, ehkki mitte tingimata kena: see meenutab situatsiooni, kus inimene muudkui vestab ja vestab oma juttu, meie aga kuulame vaid seda, mis ta jutust meile korda läheb, ülejäänust hüppame kannatamatult või hajameelselt üle.

Paksu-õhukese diskussioon tekitas minus mitmeid veidraid küsimusi: näiteks, kas võiks leida seose paksu raamatu eelistamise ja inimese muude isikuomaduste, tema sotsiaalse käitumise, püsivuse, elukäigu vahel? Või lausa seoseid näiteks ajukoore erutuvusega? Aga need küsimused on kõik võrdlemisi irdsed. Samas, kui keegi viitsiks välja otsida, oleks huvitav lugeda statistikat (nt euroopa kirjanduste) romaani keskmise paksuse varieerumise kohta läbi aastate.

Nagu algul öeldud, ei tahaks ma lõpliku väärtusena eelistada ei tüsedat ega saledat. Aga peab vist siiski tõdema, et ebafunktsionaalne tüsedus võib kirjanduses nagu eluski tuua kaasa mõnevõrra kõrgemaid riske kui saledus. Klaasarhitektuuri ja kergust taotlevat disaini armastava ajastuvaimuga peaksid sisuliselt kokku käima õhemad raamatud, soliidseks dekoorielemendiks aga sobivad kindlasti ka paksud. Riiulil peaksid nad suurema usutavuse tagamiseks siiski õhukestega vahelduma.

Categories: Kriitika, Lugemine Tags:
  1. 8. aprill, 2009 kell 18:44 | #1

    Tunnen siin kohustust väikseks õienduseks – pooltargumendi esitamine ei tee kellestki veel tingimata poolehoidjat ;). Kui mu isiklikku lugemust vaadata, siis koosneb see viimasel ajal suuremalt jaolt just sellistest 100-200 leheküljelistest raamatutest või sootuks lühilugudest ja artiklitest – samas kõige selle vahele meeldib mulle tõepoolest aeg-ajalt mõne tellisega jõudu proovida.

    Ja Kadare “Murtud aprill” on tõesti hea näide n.-ö. maailm peeglikillus lähenemisest, samas mina seda küll panoraamseks ei tihka nimetada. Aga eks panoraamsust on ka mitut liiki.

  2. 8. aprill, 2009 kell 20:22 | #2

    tegelikult on see üpris kummaline, kuidas inimesed loevad. Mulle isiklikult ei meeldi tükk-tükk aega tegelda ainult ühe raamatuga. Minu jaoks on raamatuid palju - ja nad kõik hakkavad tööle korraga. Pidin rääkima ühes loengus sellest, kuidas ma luuletusi loen.

    See on häbiväärne käitumine, ma arvan, et iga normaalne luuletaja ei tahaks endale sellist lugejat. Korraga on lahti kolm erineva autori luulekogu-luuletegu ja korraga ma otsin seda sisimat, mis luuletusi ühendab. Vahel see on ka nii… lisaks eesti keelele võib ühendada kuskil minu närviväätides asuv mõte, mis saab endale kuju alles siis, kui ma tõsiselt püüan teksti sisuni jõuda. Ja siis toimub kirgastumine. Nauding. Mingisugune ülikeeruline matemaatiline tehe on lahendatud, saanud endale oma täisväärtusliku vastuse minu küsimusele. Sellist asja ei saa muide teha mitte ühegi proosateosega.

    No ja mis siis kui mingid motiivid lõikuvad või peategelast juhib püha viha?

  3. 8. aprill, 2009 kell 20:22 | #3

    ja luuleraamatud on muide ÜSNA õhukesed!

  4. 8. aprill, 2009 kell 22:48 | #4

    No kuulge, hakata otsima enesega haakuvat teksti pelgalt tüsedusest/anorektilisuset lähtuvalt on ju sama hea, kui otsida meest kinganumbriga 42, sõnni tähtkujust ja KMI-ga 24,84. Amburitel jalanumbriga 43 mitte tülitada.

    Võib olla üheöösuhteotsijail on välimus määrav, aga seejuures jääb ehk märkamata see tagasihoidlikus, kuid väärikas köites isend, kes just sinu jaoks loodud…

  5. 9. aprill, 2009 kell 05:10 | #5

    Haakuval teemal: täna jäi mulle netist näppu link überlühikese kirjanduse teemal, sisaldab muuhulgas ka Hemingway klassikalist kuuesõnalist lugu - http://www.abyssal-monsters.com/ubershort_fiction/session1readings.pdf

    Stories, as short as they come.

  6. Kris
    21. aprill, 2009 kell 20:52 | #6

    Peaasi, et raamat hea on, siis ei mängi paksus või õhuke olemine mingit rolli.

Kommentaarid on suletud.