Esileht > Kriitika, Lugemine > Lihavõtted ja luukere

Lihavõtted ja luukere

10. aprill, 2009 Maarja Kaaristo
Paul L. Maier, "A Skeleton in God's Closet" (1995)

Paul L. Maier, "A Skeleton in God's Closet" (1994)

Paul L. Maieri “Luukeret Jumala kapis” võib  žanriliselt määratleda teoloogiliseks põnevusromaaniks. Nii et ülestõusmispühade ajaks igati sobilik lektüür. Ja põnevuse puudumise üle ses romaanis tõesti kurta ei saa, lugesin 500-leheküljelise (küll taskuformaadis) raamatu läbi ühe õhtu, natukese öö ja hommikuga. Ei tahtnud teda tõepoolest kuidagi käest panna, sest kogu “kes tegi?” (alguses muidugi “kas tõesti?”) probleem oli ikka päris kaasakiskuvalt kirja pandud.

Lugu saab alguse, kui Lähis-Ida uuringute professorist peategelane kutsutakse Iisraeli, arheoloogilistele välitöödele, mille tulemused tõotavad osutuda väga põnevateks. Kaevamiste käigus leitakse ühest hauakambrist skelett ja kõik osutab sellele, et tegu on ajaloolise Jeesuse säilmetega.

Mis tähendab, et kui asi on tõesti nii, ei saanud ta muidugi surnuist üles tõusta (kuigi Amazoni netipoe kommentaariumis küsib üks lugeja, et ei tea mis hea pärast ta luud taevasse kaasa oleks pidanud võtma), mis omakorda tekitaks suurele osale kristlaskonnast pehmelt öeldes probleeme. Oluline osa romaanist ongi mõttemäng teemal “mis oleks kui…” Kuidas reageerivad eri usuliikumised? Kas selline uudis kõigutab meie ühiskonna alustalasid? Kas see peale kristlike koguduste üldse kedagi või midagi kõigutab? Kuidas on lugu mittekristlike riikidega? Loomulikult kirjeldatakse ka rohkem või vähem usklike peategelaste (sise)heitlusi. Ja eks see kõik paneb lugemisel paratamatult mõlgutama religiooni rolli või tähtsuse üle meie või teistes ühiskondades.

Raamatu suureks plussiks on ka detailsed ja hästi loetavad kirjeldused nt arheoloogiliste välitööde spetsiifikast, kristluse alustõdedest, Piiblisündmustest, Lähis-Ida ajaloost jpm.

Ääremärkusena olgu öeldud, et autoril on ka väikestviisi prohvetivõimed, sest 1994. aastal kirjutatud romaanis on paavst Johannes Paulus II asemele astunud Benedictus XVI, siin küll tegusa nooremapoolse mehena.

Ega ta pole muidugi raamat, mille kohta ma ütleksin, et seda peab tingimata lugema. Küllap peab selle jaoks olema esiteks teatav huvi taoliste teemade vastu, soov spekuleerida teoloogilistel teemadel ja üleüldse muidugi tahtmine lugeda praktiseeriva kristlase nägemust neist asjust. Põhjusi seda raamatut mitte lugeda on ka mitu. Mitte kõige õnnestunum pealkiri on neist muidugi kõige väiksem. Näiteks dialoogiga muidu üpris ladusa sulega autor küll ei hiilga. Lisaks on selles raamatus üks kõige abitumalt kirja pandud armastuslugusid, mida ma ikka päris tükil ajal olen juhtunud lugema. Päris üllatav kohe, et mõni toimetaja autoril seda täiesti ebavajalikku, ebarealistlikku, üdini skemaatilist ja piinlikku liini välja jätta ei soovitanud, õnneks on selle maht ülejäänud sisuga võrreldes üpris väike.

Autori tausta arvestades on lõpptulemus ka muidugi ette aimatav, aga seda ei saa kohe kindlasti raamatu miinuseks lugeda. Nii et kokkuvõttes on tegu päris meelelahutusliku ja silmaringi avardava lugemisvaraga, ja ikka on hea aeg-ajalt raamatumaailma erinevates (žanri)kihistustes toimuvasse pilk heita.

Lõpetuseks ja pühademeeleolu loomiseks ka üks lõbus lauluke:

Categories: Kriitika, Lugemine Tags:
  1. Maarja Kangro
    Maarja Kangro
    14. aprill, 2009 kell 12:13 | #1

    Hiliseks kommentaariks üks anekdoot itaalia filosoofilt Maurizio Ferrariselt: Ühel päeval leitakse üles Jeesuse maised jäänused. Usklik rahvas on endast väljas, peagi aga leiavad frantsiskaanid, et mis seal ikka, jäänused võiks ju pühade ajal reliikviateks müüa. Dominikaanlased otsustavad, et vaja on luua uued tõlgendused, mis paneksid pühakirja Jeesuse füüsiliste jäänustega klappima. Jesuiidid aga ei jõua ära imestada: “Nii et ta oli siis tõesti olemas!”
    (Ferraris seostab neid reageerimisviise vastavalt sekulariseerumise, hermeneutika ja nihilismiga.)

Kommentaarid on suletud.