Esileht > Ajalugu, Kriitika, Uudisteos > Leningradist, “Trooja” stsenaristilt

Leningradist, “Trooja” stsenaristilt

12. aprill, 2009 Tiit Aleksejev

David Benioff, "Varaste linn" (2009)

David Benioff, "Varaste linn" (2009)

Lubasin Marekile kirjutada paar rida David Benioffi  romaanist “Varaste linn” ja kirjutatud see sai, kasinale paastuajale kohaselt. Raamatu tegevus leiab aset Leningradi blokaadi päevil ja selle sisuks on mission impossible: NKVD polkovniku käsk hankida tütre pulmaks tosin kanamuna. Ülesanne, millega kaks Krestõ vanglas hukkamist ootavad noorukit toime peavad tulema. Üks neist on juut ja teine väejooksik, seega lugu kahest semust, kahest marginaalist. Taustaks ajaloo võikamaid piiramisi, mis kestis üle kahe ja poole aasta ning mille käigus kaotas elu ligi poolteist miljonit inimest. Blokaad, mille läbimurdmisega venitamine võis olla tingitud Stalini soovist “revolutsiooni linnas” veidi aadrit lasta. Igal juhul ei olnud ohvrite vältimine eesmärgiks omaette.

“Varaste linn” on iseenesest põnev ajaviide – eriti Lääne inimese jaoks, kellele Benioff algselt kirjutabki. Lugeja haaratakse kaasa ja veetakse läägevõitu lõpuni välja. Kes otsivad seiklusi, ei pea pettuma ja need, kes soovivad sõjakoleduste danse macabre‘is kaasa lüüa, peaksid samuti rahule jääma. Lisaks mingi portnoylik pidev seksist mõtlemine ja sellega jõudumööda tegelemine, mis alatoitumise taustal eriti usutavalt ei mõju. Mingil hetkel ei saanud lahti mõttest: mees, oled sa oma elus üldse tõelist nälga tundnud? Sellist nagu sa kirjeldad. Mis ei ole kirjutamise seisukohalt mingi argument, mina ei tea näljast samuti midagi.

Oma mündi annab asjaolu, et kuigi “Varaste linn” on välja käidud Benioffi vanaisa (minategelane Lev) sõjamälestustena, on tegemist fiktsiooniga. Vähemalt nõnda on autor intervjuudes tagantjärgi väitnud ja ei ole põhjust tema sõnades kahelda. Benioff seeniori seiklused on kohati lihtsalt niivõrd hollywoodlikud (rüütliristidega Einsatzkommando võitlejad, kellest peategelased Eins-Zwei-Drei jagu saavad). Teisalt oli Leningradi blokaadi üleelamine miraakel iseenesest ja imeline on siin täiesti omal kohal.

Harrison E. Salisbury, "The 900 Days" (1969)

Harrison E. Salisbury, "The 900 Days" (1969)

Benioff meenutab veidi Vilde “Pisuhänna” Sandrit, kelle kätte on sattunud tugev baastekst, mille väärtust isegi “parandused” lõplikult kahjustada ei suuda. Kuigi Benioffi kiituseks tuleb öelda, et erinevalt Sandrist teab see mees kirjutamisest nii mõndagi ja võtab materjalist viimase välja. Mis ei vähenda aga baasteksti väärtust. Selleks alusmüüriks on Harrison E. Salisbury 1969. a. (sic!) ilmunud “900 päeva: Leningradi piiramine”. Uurimus, mis Nõukogude Liidus päevapealt keelustati, kuna Salisbury valgustas ajalooliselt korrektse lähenemise puhul (Leningradi ja selle elanikkonna hävitamine kui Reich‘i sõjaline otsus) pimedaid nurki (kannibalism, näljapsühhoosid, röövmõrvad, NKVD julmused jmt), mida oli parem mitte meenutada. Sageli ka ellujäänutel endil. See on üheks põhjuseks miks Grossmani või Solženitsõni kaliibriga autorid Leningradi blokaadist kirjutada ei ole soovinud. Nagu näiteks Grossmani “Elus ja saatuses” Stalingradi lahingust lugeda võib. Võib-olla selle tabu ületamiseks ameerika stsenaristi lapsesuud vaja oligi.

Igal juhul rändab Benioff maastikel mida ilmselt ükski heaoluühiskonnas üles kasvanud inimene mõista ei suudaks. Ei suuda minagi. Samas on veel meeles sovjetiaegse argielu segu totrusest ja totalitarismist, mis pidevalt ühest olekust teise liikus. Ühel hetkel irvitasid inimesed süsteemi üle ja järgmisel hetkel süsteem inimeste üle. Ja siis võis asi naljast kaugel olla. Seda õhustikku on Benioff päris hästi suutnud edasi anda, ükskõik kes siis tema eeskujudeks ei ole olnud. Nii et lõppkokkuvõtteks võib “Varaste linna” soovitada küll.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. Kai Aareleid
    Kai
    15. aprill, 2009 kell 21:15 | #1

    Nii mõnelgi Lääne ilukirjanikul kipub sedalaadi suurte taustasündmustega nagu blokaad või mõni teine sümboliks tõusnud “kauge” sõjakoledus tihtipeale juhtuma üks kahest: tulemus on kas leidlik, aga kohati väheusutav või mis hullem, jääb kordama stambiks (ikooniks?) muutunud lugusid sellest, milleni viib inimesed hirm või nälg või lõputu kadu ümberringi ning mis need inimesed lõpuks päästab, kui päästab. Head baastekstid ei tee vist asja kergemaks, pigem jah eeskujud. Aga võimalik, et “viga” on selles, et meie siin pole mõnele raamatule päris õige publik, ei ole päris Lääne inimesed, sest midagi on veel meeles, nagu märkisid, ja pelgalt ainese eksootika meid ei veena. Benioff saab põnevusega siiski hästi hakkama ja kirjutab kokkuvõttes oskuslikult. Lihtsalt jutustab (väljamõeldud?) teise ringi loo, mille tegelastel on paraku ikka vähem eeldusi tõeliselt mõjuda kui esimese ringi lugude kangelastel. Aga see on lihtsalt minu arvamus.
    Kuna juba Salisburyle sai viidatud, lisaksin veel ühe raamatu blokaadi kohta: “Неизвестная блокада. Ленинград 1941-1944” (Лимбус-Пресс, 2002). See on tegelikult pildialbum, kuigi juttu on ka. Aga põhiliset pildid linna jäänud fotoreporteritelt – pildid mis kõnelevad jällegi rohkem kui tuhat sõna. Ei mingit paatost nagu mõnedel Läänes ilmunud rindefototo raamatutel. Napp ja kiretu. Peaaegu nagu Tanja Savitševa päevik. Paneb mõtlema, milleks üldse ilukirjandusega vaeva näha, kui millegi selliseni ei küüni.

  2. K
    27. aprill, 2009 kell 11:24 | #2

    Ma lugesin seda sel nädalavahetusel. 900 päeva ma ei ole lugenud, aga Kaputtist on ta väga palju sündmusi üle võtnud (tõenäoliselt 900 päevast ka) ning see häirib kohe palju. Kui ei oleks olnud eelnevat lugemist, siis oleks v. hea raamatuga tegu.

Kommentaarid on suletud.