Esileht > E-raamat, Eesti kirjandus, Lugemine, Raamatukujundus, Vana klassika > Lugemisriistad ja digiraamatukogud

Lugemisriistad ja digiraamatukogud

20. aprill, 2009 Märt Väljataga

Meie tuleviku raamatukogu?

Meie tuleviku raamatukogu?

Mõne aasta eest, majandusliku tõusu aegadel võis vahetevahel kuulda endistest humanitaaridest, kes olid alustanud uut vaprat elu sümboolse aktiga – oma raamatutest vabanemisega. Raamatute minemaviskamine ei ole ju erilist vaeva nõudev viis oma eluraamatus uue lehekülje pööramiseks. Marie Undergi on kirjutanud:

Viskasin ära selle ja tolle:

kergem on tee, kui kergem on koorem.

Rämpsust sai puhtaks elukolle.

Oled kui noorem.

Kodune raamatukogu piirab inimese vabadust. Ta seob su kõigepealt minevikuga, mida võib-olla enam meenutada ei taheta. Ja teisalt aheldavad raamatud su elukoha külge, sest pole midagi tülikamat kui suure raamatukogu kolimine. Moodsale, paindlikule, mobiilsele, pidevalt ümberõppivale ja uute väljakutsetaga kohanduvale inimesele võivad raamatud olla tõeliseks ristiks kaelas.

Raamatute talumatu raskus on probleemiks ka sellele väikesele osale inimestest, kelle töö seisneb nende uurimises, puurimises ja võrdlemises, et toota juurde uusi raamatuid. Nemad sõltuvad peamiselt avalikest raamatukogudest, aga need jätavad alati tunde, et kõige ahvatlevamad ja vajalikumad köited on just need, mis on välja laenatud või asuvad teises linnas ja riigis.

Lahendust neile muredele pakuvad elektroonsed lugemisseadmed ja digiraamatukogud. Muidugi jäävad bibliofiilid ikka raamatute kui omamoodi auraga füüsiliste esemete kütke, nii nagu filatelistide ja numismaatikute jaoks ei ole kirjamargid ja mündid lihtsalt asendatavad maksevahendid, vaid väärtused iseeneses. Meedium on igal juhul natukene ka message ja seetõttu ei ole tekst sugugi ükskõikne selle suhtes, kuidas ta materialiseerub. Üleminek raamaturullilt koodeksraamatule meie ajaarvamise esimestel sajanditel ja seejärel trükitud raamatule renessansiajal pidi kindlasti muutma kirjutamise, lugemise ja mõtlemise viisi.

Lugeja elamust mõjutab päris kõvasti ju ka käekiri, šrift, leheküljekujundus jne. Näiteks viimasel ajal püütakse eesti luuleraamatuid vormistada kaunitesse, värvilises kirjas, piltidega ja ebastandardsete mõõtmetega objektideks. Mind see segab, sest eelistaksin raamatuid, mille kujundust tähelegi ei pane. Sellele ideaalile jõudsid lähedale kunagise kirjastuse Atlantis tõlkeromaanid. Tänapäeva luuleraamat sugereerib aga oma kujundusega, nagu oleks luule mingi veider luksuskunsttükk ja mitte esmane inimvajadus.

Mul endal otsest kogemust elektroonsete lugemisseadmetega veel pole, neid Eestis ega Soomeski ei müüda. Läpaka ekraan sobib parimal juhul ajakirjanduse ja teatmeteoste tarbimiseks. Isegi Bill Gates on tunnistanud, et üle kuueleheküljelise teksti prindib ta enne lugemist välja. Samas on Sony ja Amazoni lugemisseadmete kasutajasõbralikkust päris kõrgelt kiidetud. Siiski on praegu veel otsingute aeg ja kellelgi pole õiget pilti, milline saab olema lugemisseadme standard ja mis lisafunktsioone ta veel täitma hakkab. Teine küsimus on see, m i d a nende seadmetega siis lugeda. Võrgupood Amazon reklaamib, et lugemisseadmega Kindle2 käib kaasas ligipääs üle 245 000 raamatule. (Ja hiljuti selgus, et Google hakkab pakkuma lugemismaterjali Sony lugemisseadmetele.) See hiigelnumber ei ütle tegelikkuses suurt midagi, sest lugeja seisukohalt on ju väärtust ainult raamatul, mis teda huvitab, ja seda, kui palju neid selle veerandmiljoni hulgas on, tuleb isiklikult järele proovida. Muidugi käib jutt esmajoones ingliskeelsetest raamatutest ja need ei pruugi eestlasele eriti korda minna. Mul on tunne, et tänapäeva eestlase inglise keele oskus on ehk ainult õige natukene parem kui vene keele oskus nõukogude ajal. Inimesi, kelle lugemisdieet on valdavalt ingliskeelne, on siin õige vähe.

Kuid eestikeelse kirjanduse lugejal ei ole uutest lugemisseadmetest suurt abi, kuigi võiks ju olla. Isegi autoriõigus siin suureks takistuseks ei ole. Mingil veidral põhjusel ja ilma avaliku aruteluta pikendati 1990ndate aastate keskel autoriõiguste kehtivusaega 70 aastale pärast autori surma. Sellegipoolest võiksid Eduard Vilde (surn 1933) kogutud teosed juba praegu võrgust mahalaetavad olla ning Tammsaare (surn 1940) juba järgmisest aastast. Näib, et praegu tegeleb kõige hoogsamalt kirjavara digiteerimisega Eesti Kirjandusmuuseum , võimaldades  juba praegu „lehitseda“ Noor-Eesti albumeid ja ajakirju. Kahjuks ei ole kõik need tekstid veel tekstina otsitavad, aga mõned on.

Kui ma ei eksi, siis gooti kirja lugemist ei ole targad masinad veel ära õppinudki. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi projekt Digar näib olevat veel üpris kaootilises seisus. Samas pääseb sealtkaudu ligi näiteks kogu Kaplinski luulele. Digiteeritud eesti ajalehtede kogu on huvilisele tõeline kullaauk, aga kahjuks on needki tekstid talletatud üksnes pildina ning fraase sealt otsida ei saa. Kui pole teada, millist artiklit lugeda tahetakse, siis on nende digilehtede lehitsemine tõeline piin. Omaette probleem on see, kas ja kuidas need eestikeelse kirjasõna digiteerimise vallas astutud sammud hakkavad ühilduma turule jõudvate eletrooniliste lugemisseadmetega.

Superdigiraamatukogu loomises on kõige kaugemale jõudnud tarkvarafima Google ning autoriõiguste küsimuses on ta jõudnud USA autorite ja kirjastajatega kokkuleppele (mis Berni konventsiooni kaudu laieneb üle maailma). Google on digiteerinud üle 7 miljoni köite ja nüüd plaanib ta hakata muutma kättesaadavaks ka autoriõiguste alla kuuluvaid, kuid läbimüüdud raamatuid. Näib, et kogu ettevõtmine jääb esialgu USA piiresse. See tähendab, et autoriõiguste alla kuuluvaid raamatuid eesti lugeja Google’ist lähiaastail lugeda ei saa. Samas leidub Google’i digikogus ka eesti autorite teoseid. Näiteks nõukogudeaegne „Eesti kirjanduse ajalugu“ on seal tervikuna olemas, samuti Aarne Vinkeli “Eesti rahvaraamat” ja palju muud nõukogude aegset filoloogilist ja ilukirjanduslikku kraami – seda aga ligipääsmatul kujul.

Google lubab autoritele, kelle raamat või raamatuosa on neil digiteeritud, maksta kompensatsiooni 60 dollarit raamatu pealt. Selleks peab autor end enne 5. jaanuari 2010 registreerima aadressil www.googlebooksettlement.com. Tõenäosus oma raamatut Google’ist leida ei ole siiski suur. Avastasin, et näiteks minu nimega on nende andmebaasis seotud 14 raamatut ja raamatuosa, aga ainult ühe juurde (nõukaaegne värsiheft) tekkis märge, et see võib-olla digiteeritud. Kes mingi hinna eest ei taha lubada, et Google’i andmebaas tema teoseid näitama hakkab, peaks sellest samal võrguaadressil enne 5. maid teada andma.

Niisugune asjaajamisviis, kus autor peab teatama, kui ta oma teoseid kasutada ei luba, on pehmelt öeldes uus sõna autoriõiguse vallas. Kuid lõppkokkuvõttes on autoriõigusel alati olnud kaks eesmärki: tagada autoritele töö eest õiglane tasu ning edendada teadmisi ja kultuuri. Google’i kokkulepe näib järgivat mõlemat, mis sest, et selle vilju Eestis nii pea veel nautida ei saa. Meie peame omad asjad ise korda saama, aga hea oleks, kui liigutaks ühiste standardite poole.

See kirjutis on ilmunud lühendatud kujul Eesti Ekspressis

  1. Hedy
    20. aprill, 2009 kell 16:04 | #1

    Huvitav, millal jõuab meile aeg kui Eesti kirjastused e-raamatuid müüma hakkavad, mida nende lugemisseadmetega lugeda saaks?

  2. 20. aprill, 2009 kell 17:57 | #2

    Google-i opt-out pakkumine on vast tõesti esimene kord kus seda printsiipi suurel skaalal tegelikult rakendada üritatakse, mõte ise aga on juba vähemalt 10 aastat vana ja sai põhjalikult esitatud ning toetatud Lawrence Lessigi raamatus “Free Culture”. Tasub lugeda, seda enam, et Lessig käib ise oma sõnade järgi ja litsentseeris raamatu CC ja mitte (C) all: http://www.free-culture.cc/

  3. 21. aprill, 2009 kell 12:05 | #3

    Mina ootan pikisilmi, et e-raamatud laiemalt leviks ning nende lugemiseks mugavamad moodused tekiks. Paljud erialased raamatud aeguvad kiiresti, eriti tehnoloogiaalased, seepärast ei taha käsi tihti tõusta, et lasta paberkilosid ookeani tagant saata. Hoopis mugavam ja mõistlikum oleks see alla laadida.

  4. Peep
    22. aprill, 2009 kell 21:54 | #4

    Hüva Märt! Olen neli korda oma raamatukogu kolinud ja lisaks veel Tartu Ülikooli Raamatukogu. Väga hea jõutreening. Aga Sina lihtsalt ära koli. Underi luulesalmist ei selgu kas ta ka raamatuid ära loopis. Vaevalt. Mis puutub aga sellesse, kuskohal tekst meie silmade ette ilmub, siis arvan järgmist. Iga uuema asja puhul on alati nii tuliseid pooldajaid kui veendunud vastalisi. Nii oli ka trükitehnika puhul. Kõik loksub paika alles tegevuse käigus. E-raamatud on olemas ja sigivad pöörase kiirusega. Kes mida eelistab on ta oma asi, aga ma tahaksin tähelepanu juhtida mõnele asjale,mis torkasid silma juba pehme ja kõvakaaneliste raamatute arutelu juures. Enamasti kuulutatakse ainutõeks enda oma, aga lugejad on erinevad nii elulaadi kui ka lihtsalt füüsiliste võimete poolest. Kes veedab aega lennuki pardal, sellele on väike pehmekaaneline, veel enam digiseade, suurepäraseks kergenduseks. Kes istub kodus ja kelle silmanägemine pole enam see, ei saa kribukirja lugeda. Arvutitega üldse on aga see lugu, et nagu iga uue suurepärase leiutise puhul kaldutakse nägema vaid häid külgi ja alahinnatakse ohtusid. Kuna inimene on päris vastupidav elukas ilmnevad paljud soovimatud kaasnähud ajapikku. Ükskõik milliseid uurimusi ka ei tehtaks, on rumal arvata, et pidev mitmetes uutes kiirgusväljades viibimisega kohaneb inimene kui liik mõnekümne aastaga. Kardan et kuskilt annab midagi järele.Trükiraamtu ja e-raamatu põhimõttelist erinevust näen mina selles, et trükiraamat on lõplik, peale lehitsemisele kuluva energia see muud lisaenergiat ei vaja. E-raamat on nõuab igal avamisel lisaenergiat. Ükskõik kust see energia tuleb, aga ilma selleta e-raamat lihtsalt ei avane ja me ei saa kuidagi moodi teada, milline vaimustav tekst peitub selle portsigari suuruse vidina sees. See pidev, kuigi esmapilgul tühine energiakulu, kõigutab ka usku arvutisse kui rohelisse lunastajasse. Igasuguse teabe edastamise kiiruse ja odavuse seisukohalt on asi muidugi vaimustav. Kuigi nii odav kui arvatakse see ka ei ole. Mõelge neile kõigile kaevandustele ja elektrijaamadele ja kõrgepingeliinidele ja alajaamadele ja moblamastimetsadele ja rakettidega üleslennutatud satikatele. Isiklikult muidugi loodan, et vananev raamatuköitja ei jää kah ilma südamelähedase tegevuseta.

  5. 23. aprill, 2009 kell 00:24 | #5

    Peebu igipõliselt inimlik umbusk uute tehnoloogiate suhtes ei ole midagi uut: http://www.youtube.com/watch?v=pQHX-SjgQvQ :)

  6. Peep
    23. aprill, 2009 kell 04:23 | #6

    Parim viis kiusatusest jagu saada pidi olema kiusatusele järele anda. Nii ma teengi kommentaari kommendaari. Ega ma ei ole umbusklik uute tehnoloogite suhtes. Ega ma ei õelnud, et kõik need on ainult Saatana vembud ja tuleks ära keelata. Juhtisin vaid tähelepanu, et iga uue inimese leiutisega ilmnevad kaasnähud, mida ei suudeta ette näha. Hiirekäsi on täiesti uus kutsehaiguse liik, mobla mõju on siiani segane, samuti arvuti pikaajaline mõju silmadele.Tekkinud on arvutisõltuvus, arvutikuritööd ja arvutisõjad. Ülemaailse arvutivõrgu võrratutest võimalustest ei saa me enam kuidagi loobuda,aga sellel on oma nõrgad kohad. Kõige mõistlikum tundub kui erinevad süsteemid oleksid dubleeritud. Puurkaevu kõrval salvkaev, keskkütte juures kolle, operatsioonisaali juures varugeneraator ja ega raamatuid põletades arvuti jaoks elektrit toota pole ka kuigi ettenägelik. Nõo füüsikaklassis õppinuna ootan pikkisilmi, milliseid infotehnoloogiaga võrreldavaid edusamme tehakse energia ülekande ja salvestamise alal. Nii et kui ka raamatute põhiosa kolib ekraanidele,on mõistlik trükiraamatud säilitada. See kas keegi paitab nahkköidet või lapakat on puhtalt maitseasi. Aga plakatlik kommentaar näitab veel üht arvutimaailmas varitsevat ohtu,selleks on kaasamõtlemisest ülelibisev pealiskaudsus.

  7. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    23. aprill, 2009 kell 12:14 | #7

    Ei oleks mul ka paberraamatute vastu midagi, kui oleks kodus palju ruumi ja teenijad käiksid neilt tolmu pühkimas. Kindlasti on iga tehnoloogiline võit milleski ka kaotus. Mu jutu põhiline point oli rohkem selline rahvuslikku laadi: et uusi vidinaid oleks võimalik kasutada ka eestikeelse literatuuri lugemiseks. Rahvusvahelisel kirjastamisareenil on viimasel tosinal aastal käinud põnevad tõmblused. Algul arvati, et raamatu tulevikuks on multimediaalsed CD-ROM-idega hübriidraamatud. Need on nüüd vist päris marginaliseerunud. Järgmine uudis oli print-on-demand, trüki- ja köiteseadmed, mis võimaldavad raamatuid poes koha peal toota. Nüüd siis lugemisriistad. Neisse on mul kõige rohkem usku, kuigi ühtegi käes hoidnud ei ole.

  8. Sash
    23. aprill, 2009 kell 12:23 | #8

    Mõnes mõttes olen ma nõus, et “kodune raamatukogu piirab inimese vabadust“, sest eks ma isegi ole oma raamatuhunnikuid valu ja vaevaga ühest kodust teise tassinud. Samas pean ma kergendustundega täheldama, et mina tegelikult selle definitsiooni järgi „moodsate, paindlikute, mobiilsete, pidevalt ümberõppivate ja uute väljakutsetaga kohanduvate inimese“ hulka ei kuulu, sest minu jaoks on raamatud nende füüsilisel kujul väga olulised. See on koorem, mida on nauding kanda.
    Minu suhe raamatutesse sarnaneb seebisarjade latiinoarmukese omale – raamatud on asjad, mida ma tahan omada. Nad on minu, jäägitult ja igaveseks, ja isegi kui ma olen neist mõne vastu huvi kaotanud, on minu jaoks peaaegu võimatu sellest loobuda.
    Minu jaoks sarnaneb e-raamatute lugemine mingis mõttes netiseksile: partner kaotab isikupära. Lugedes on minu jaoks oluline tunda käes raamatu raskust, selle kaante ja lehtede tekstuuri, avastada väikeseid kujunduslikke vimkasid ja isegi seda nuusutada. Muidugi ei anna see tekstile kui sellisele iseenesest midagi juurde – kuigi ka selle üle võiks vaielda! – kuid päris raamatus on midagi, mida minu jaoks ei asenda ükski uus meedium.
    Kõik see jutt käib muidugi ja eelkõige ilukirjanduse kohta – õppe- ja teaduskirjanduse puhul on äärmiselt tänuväärne, kui seda on võimalik kätte saada võimalikult vähekoormavalt kujul.

  9. 24. aprill, 2009 kell 00:03 | #9

    Peep - see on pärani lahti uks, millest Sa suure hooga sisse murrad praegu :)

    Vähemalt minu puhul (aga usun, et see kehtib tegelikult enamuse siin kirjutajate ja lugejate kohta) ei ole tõesti vaja paberraamatute olemasolu kuidagi õigustada või kaitsta. Olen ise praegu neljandat kuud reisil ja tassin kotis mitut kilogrammi raamatuid kaasas, neid aeg-ajalt läbi saades koju tagasi postitades ja tee pealt uusi juurde ostes. Ning kuigi Kindle oleks siin lihtsalt saadav (olen seda paar korda poes käeski hoidnud), olen üsna veendunud, et mina jään siiski päris-raamatute juurde.

    See ülelibisevalt pealiskaudne link oli mõeldud rohkem iroonilise meeldetuletusena, et kunagi oli ka raamat ja trükitehnika samasugune “uus tehnoloogia” ning näiteks keskkonna osas on see olnud kindlasti palju raiskavam kui varasem komme käsitsi pärgamendile kirjutada.

Kommentaarid on suletud.