Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika, Tõlkimine > Kellele on vaja eesti kirjandust vene keeles?

Kellele on vaja eesti kirjandust vene keeles?

21. aprill, 2009 Vana kaasautor

iseseivusvenekjpgfsvenejpgkaelkirjakvenejpgliisuvenejpgtretjajpg

Käisin üle pika aja oma vana töökoha Eesti Päevalehe lähistel asuvas vene raamatumüüjate “pesas” Narva maanteel. Ostsin Aleksandr Dormidontovi poest kümne krooniga Kornei Tšukovski mõneti räbaldunud teose “Ot dvuh do pjati” (”Kahest viieni”, vene pedagoogika klassika). Muide, Dormidontovil on ka kõige muljetavaldavam vene keelde tõlgitud eesti kirjanduse riiul, mida olen viimasel ajal antikvariaatides näinud – lõputu Lutsu kõrval olid seal täiesti olemas ka täies hiilguses kõik meie vene ajal välja antud kirjamehed – Smuul ja Meri, Valton ja Tuulik, Kallas ja Vetemaa. Jajah, tõlgiti, tõlgiti, ohkas Dormidontov veidi irooniliselt. Ainult et kes seda enam kõike loeb?

Uue aja Eesti kohta seda muidugi öelda ei saa. Sest et nüüd ei ole isegi enam tõlgitud mitte. Ja ega siis tõlkimisest üksi piisa: meil on ju vaja, et tõlgitud oleks hästi. Ja see hea tõlge tuleb ka viisakalt välja anda. Ning kui asi on välja antud, enamasti muidugi kulka rahade toel, on selle raamatu koht paraku ikkagi näiteks Rahva Raamatu neljanda korruse kõige tagumise ruumi kõige alumisel riiulil. Nagu see juhtus näiteks Vabariigi aastapäeva paiku ilmunud venekeelse “Rehepapiga”.

Tõsi, eesti lasteraamatu tõlked näikse müüvat veidi paremini. Vähemasti oli Heiki Vilepi “Liisu” tõlge Apollo venekeelse raamatumüügi edetabeli esikohal (selle hind on ka väga odav, 25-29 krooni). Märksa kallim “Limpa ja mereröövlid” kirjastuselt Varrak on venekeelsena kolmandal (tabel on tehtud märtsikuu peale), mis pole samuti halb tulemus. Me muidugi ei tea, kui suur praeguse majandusliku surutise ajal märtsikuu müük tegelikult on; pole ju saladus, et suur hulk kohalikke venelasi ostab oma raamatud mujalt kui “ametlikest” poodidest. Kui nad neid üldse veel ostavad. Aga tasapisi asjad siiski liiguvad.

Õnneks on eesti lasteraamatuid vene keeles viimasel ajal ilmunud siiski päris mitu tükki – viimati näiteks Leelo Tungla luulekogu ühe kaasaja vene andekama lasteluuletaja Mihhail Jasnovi tõlkes. Olen vist ainuke friik, kes on selle raamatu esimest trükki, mis ilmus Moskvas üheksakümnendate alguses, Eesti lastekirjanduse keskusest mitu korda koju laenanud. Need tõlked panevad uskuma, et hea eesti lasteluule tõlkimine on tõesti võimalik. Ja mul on õudselt hea meel, et see raamat lõpuks ilmus, kakskeelsena ja Kirke Kangro vahvate piltidega pealegi.

Hiljuti pidasin venekeelse loengu värskest eesti lastekirjadnusest vene algklasside õpetajatele. Ja tõesti – mul juba oli, millest rääkida. Veel paar-kolm aastat tagasi ei olnud seis veel sugugi niivõrd roosiline.

Nojah, et igaüks heldib ju ära, kui noore eestivene põlvkonna poeet P.I. Filimonov kirjutab Vikerkaarde (9/2007) särava essee “Sipsik ja mina”, kus ta pajatab, kuidas Sipsiku raamat tema maailmanägemist muudab. Paraku ma kardan, et isand Filimonov lisaks “Sipsikule” ja “Naksitrallidele” meie lastekirjandusest muud ei teagi. Ja ärge tulge mulle rääkima, et muulased peavad meie kirjandust lugema originaalis! See jutt ajab teid ennast ka naerma. Kas te ise loete originaalis näiteks Tšehhovit? Ha-ha-haa.

Muidugi võib minu käest nüüd küsida, et mida ma välja pakun. Mis on minu n-ö positiivne programm ja miks ma üldse kirjutan, kui mul positiivset programmi pole. Minu meelest peitub meis endis ainuke lahendus, et asi surnud punktist veerema saada.

Muide, needamad vene kooliõpetajad heitsid ette, et neil puudub Eestis ilmuvate vene raamatute tõlgete kohta igasugune reklaam. Et kui oleks reklaam, vaat siis nad … võib-olla ostaks raamatu ka. Võib-olla. Kuid sellist reklaami, mis laiadele rahvahulkadele tõepoolest peale läheks, eesti keelest vene keelde tõlgitud raamatutel ei ole ega tule ka. Kui just kulka ei hakka ostma eetriaega Pervõi Baltiiski’lt, mis muidugi on utoopia.

Mina pakuksin välja hoopis teise võimaluse, mis rohujuure tasandil toimib vähemalt sama edukalt: soovitamine. Meist igaühel on mõni tuttav vene keelt kõnelev inimene. Võib-olla ta ei ela Eestis, sellest pole lugu. Minge poodi. Vaadake, millised eesti raamatute tõlked võiksid teda huvitada. Lasteraamat, memuaristika, luule, proosa – ükskõik. Ostke raamat ära ja kinkige talle. Või laenake välja, kui rahast tõesti nii väga kahju on.

Uskuge mind – oma ostuga ei tee te rikkamaks ei kirjastajat, tõlkijat ega autorit, sest tegemist on niikuinii kahjumliku projektiga. Aga eesti kultuurile teete te küll meelepärase teo. Sest lõppude lõpuks – kõigi tõlgitud eesti raamatute koht ei ole Dormidontovi antikvariaadi riiulil. Midagi jääb ikka ka lugejate mällu, ja selle nimel võiks ju väheke pingutada.

Ilona Martson

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Tõlkimine Tags:
  1. Kris
    21. aprill, 2009 kell 20:47 | #1

    Jah, autoril on täiesti õigus. Me ei saa venekeelselt elanikkonnalt nõuda meie kultuuri tundmist, kui neil ei ole midagi, millegagi tutvuda. Räägime luulest (Viiding, Allksaar, arbujad, jnejne), räägime uuemast kirjandusest, mis samal ajal lööb laineid ka eestlaste seas (eelmise aasta järgi tõlgiks mina Tarandi, Seltsimees lapse, Elu rohelise hääle jms), räägime millestkigi. Kui kokkupuutepunktid tekivad juba kultuuri pinnalt, siis mingil hetkel, ma usun, laienevad need ka muudesse valdkondasesse.
    Ja nüüd rumal küsimus - Luige Seitsmes rahukevad on ikka ju eksju vene keelde tõlgitud?

  2. Kai Aareleid
    Kai
    22. aprill, 2009 kell 08:36 | #2

    “Rahukevad” on vene keelde tõlgitud küll.
    Vastates pealkirja küsimusele, et kellele siis on vaja, siis ilmselt ongi meie muulaste kõrval kõige rohkem meile endile. Et neid kinkida. Kui mõelda, milliseid mõttetuid suveniire on olemas, siis raamat on neist üks väärikamaid. Ja lasteraamat on kindlasti üks kindlamaid ja universaalsemaid valikuid (neis on pildid; neid loevad ette täiskasvanud). Sellest vaatepunktist võiks keeltespektrisse kuuluda ka inglise keel. Ning mujal ilmunud eesti raamatud võiksid siin paremini kättesaadavad olla.
    Hiljaaegu kohtasin üht minust põlvkonna jagu vanemat vene prouat, kel pole Eestiga olnud mingeid isiklikke sidemeid, ja mõelda vaid, ta meenutas: “Ma mäletan küll, teil oli ju see koer poiss Sihv… Sihvka… Küll sai lastele neid eesti nimesid väänatud, olin nii tüdinud, aga nemad muudkui et loe ja loe…” Jube hea oli kuulda.
    Kui Eestist väljapoole vaadata, siis ma ei näe põhjust, miks ei mahuks Venemaa raamatupoodide lasteriiulitele näiteks Limpat või Lotte raamatuid (kui seal on nt põhjanaabrite Vesta-Liine). Muidugi ei oleks Venemaal vist mõtet müüa kalleid Eestis välja antud teoseid, sest kaanehinda vaevalt et alla 200 rubla (70 kr) saab.

  3. 22. aprill, 2009 kell 11:00 | #3

    Aga kas te olete ka näinud venekeelset “Sipsikut” poes praegu? See ei ole “Sipsik”!

    Ehkki ka mina olen kahtlemata seisukohal, et kõiksugused tekstid, mis eesti keelest vene keelde tõlgitud, peaks olema tehtud hästi, olen ma ka arusaamisel, et nii mõnegi jaoks on väljaanne ilma originaalpiltideta, mittesipsik!

  4. 23. aprill, 2009 kell 16:41 | #4

    Kas meil siis on vene keelde tõlgitud eesti kirjandust? Poolteist aastat tagasi otsisin seda kingituseks ja läksin naiivselt Eesti suurimasse raamatupoodi Viru Keskuses. Kusagil kaugel nurgas oli pisike riiul, sealgi põhiliselt Eesti venelaste teosed. Ka müüja ei osanud mind rohkem aidata.
    Tahtsin midagi, mis seostuks Eestiga, annaks edasi meie kultuuri ja olemust. Midagi, mis välismaalasele Eesti lähemale tooks. Seega Kaur Kender ei sobinud. Lõpuks ostsin venekeelse laste-Kalevipoja ja Kristiina Ehini kakskeelse luulekogu. Masendav.

Kommentaarid on suletud.