Esileht > Raamatukujundus, Vanaraamat > Tahan inkunaablit!

Tahan inkunaablit!

23. aprill, 2009 Kai Aareleid
"In the Beginning was the Word" (2003)

"In the Beginning was the Word" (2003)

“Alguses oli sõna.” Sellenimelise tohutu suure albumi soetasin endale mõni aeg tagasi Tallinnast, Apollo raamatumajast uskumatult odava hinnaga. Ja millise raamatu! Missugused pildid raamatutest, illumineeritud raamatute raamatutest! Käsikirjadest, inkunaablitest ja nii edasi. Vaatasin kodus mitu tundi pilte ega lugenud muud kui pildiallkirju. Tol õhtul sain aru: tahan inkunaablit.

“Tahan inkunaablit” on muidugi ebameeldivalt pretensioonikas hüüatus, umbes nagu “tahan kasukat” või “tahan Rolls-Royce’i”. Eriti kuna ka inkunaablite, esimeste trükitud raamatute juures, võlus mind, olgem ausad, just vorm. Oleks võlts hakata udutama sisu ja vormi ühtsusest.

Niisiis vorm. Ent vormi taga avaneb ka avaram plaan: need trükikunsti esimesel aastasajal tehtud raamatud on kestnud üle 500 aasta. Pool aastatuhandet on pikk aeg. Kujuteldamatult pikk aeg. Oleks suur au olla nii vana raamatu valvur, vaat see oleks väärikas pärand, mida edasi anda.

rauner2 Igatsus vanade raamatute järele on tegelikult igatsus kestvuse järele, igatsus käegakatsutava ajaloo järele. Tahaksin ju hälltrükist selleks, et seda katsuda, nuusutada, lehti läbi sõrmede lasta, vaadata, siit-sealt lugeda püüda – millal aga tuju tuleb. (Omamisiha õigustab natuke see, et neid asju võõra inkunaabliga alati teha ei saaks.) Tahaksin inkunaablit, et ta mulle midagi meelde tuletaks.

Mida siis?  Kestvaid raamatuid. Kauneid raamatuid.

Suur sinine album illumineeritud piiblitest kinnitas ühtlasi usku ilusatesse raamatutesse.

Pandagu mulle pealegi süüks vormikultust, ent nii mõnigi hea raamat on mul jäänud märkamata ja ostmata tänu sellele, et ta on inetu. Inetu kõige täiega ja maitse-eelistustega on siin vähe pistmist. Ma ei taha öelda, et vorm on tähtsam kui sisu või et tuleks eelistada raamatuid, mis on ennekõike ilusad ja alles siis head. Tahan öelda: head raamatud väärivad seda, et nad oleks ka väärikasse vormi valatud.

Hiljaaegu kuulsin sügava jahmatusega, et ühe suurmeistri raamatu, mida olen tõeliselt ammu eesti keelde oodanud, annab välja kirjastus, mille vormipoliitika on mulle seni ainult pettumusi valmistanud. (Jäägu nimed siinkohal nimetamata, ehk kirjutan sellest kunagi pikemalt.) Ei taha lootust veel päris maha matta, ent kui kõik läheb nii nagu märgid näitavad, on tegu järjekordse panusega raamatukultuuritusse.

Tahan inkunaablit… Ei saa nõuda, et tänapäevane tööstuslik raamat oleks trüki- või köitekunsti poolest midagi inkunaablilaadset. Raamatukultuur on muutunud, ning sisuliselt ju paremuse poole. Raamat ja lugemine ei ole enam väheste väljavalitute jaoks. Ma isegi ei hakka soovima, et meie aja raamatud kestaksid viissada aastat. Tahaksin lihtsalt, et oleks tehtud üks kord ja hästi, eriti kuna Eestis nii naljalt mitut trükki välja ei anta.
Muidugi mõista ei saa ma inkunaablit. Esiteks, jaksaksin heal juhul osta paar lehekülge mõnest lõhutud inkunaablist ja teiseks – ega ma nii väga tahakski. Siis tuleks muretseda ka seif või hoiulaegas pangas. Siis tuleks seda kapis luku taga hoida ja mis rõõmu sellest oleks? Las jääda mu vanimaks raamatuks pealegi vanavanaema ülemöödunud sajandi piibel, mida julgen hoida tavalises riiulis ning lubada isegi lastel või külalistel katsuda ja veerida. Aga jumala eest, ma tahaksin et tal oleks väärikat seltskonda, millest õhkuks natukenegi hoolikalt tegemise vaimu.

  1. tr
    23. aprill, 2009 kell 19:02 | #1

    Oh kui meeldiv sind püsiautorite seas kohata!

  2. bibliofiil-restauraator
    30. jaanuar, 2012 kell 17:59 | #2

    Neh, tiad kah paljo inkunaabel massab? Odavamalt võib sada e-bays, aga sialt saab ka petta nagu minagi sain. Kõige odavam on inkunaabel kusagilt leida kui osta.

Kommentaarid on suletud.